Reformierakonna esinaise Kaja Kallase viimatine sõnum oli konkreetne: kui referendum toimub, vastake eitavalt.

Miks ta seda teeb? Esiteks, ta soovib, nagu ise on öelnud, samasooliste abielud tulevikus seadustada ja abielureferendumi jah-tulemus blokeerib selle võimaluse. Otseselt ei julge ta seda loosungit selge võitluslipuna püstitada ja kasutab selleks teist argumenti. Kallas soovib referendumi mõtet moonutada ning sisuliselt öelda, et kui teile ei meeldi Eesti Vabariigi valitsus, kuhu Reformierakond ei kuulu, siis öelge "ei!".

Viimane loogika on eriti veider ja seaduse mõtte vastane ning nii võiks ju kutsuda rahvahääletusel ükskõik millise formaalse küsimuse peale kutsuda rahvast ükskõik millises asjas seisukohta kujundama.

See on täiesti sürrealistlik lähenemine ja saaks väita, et 2003. aastal minu hääl Euroopa Liidu referendumil tähendas hoopis seisukohta vööndiaja kellakeeramise osas? Tegelikult soovib Kaja Kallas selle hämaga muuta vastuvõetavaks oma toetajatele, kes sisuliselt sooviksid vastata "jah", hoopis "ei" valiku.

Võtame kokku: meil pole mõtet teha illusioone, meedia ühineb Kaja Kallase seisukohaga ja hakkab seda promoma. Tuleb olla õiglane, sisuliselt survestas just meedia Kaja Kallast nii agressiivset liini võtma. Needsamad arvamusliidrid, kes naersid selle üle, et lepiti kokku koalitsiooniparteide vahel teatud rahvahääletuse käitumiskultuur, laevad praegu vastasseisu täie rauaga.

Meie vastus peaks olema: when they go low, we go high! Esiteks peame hoidma referendumi selgelt küsimuse fookuses ning mitte mingil juhul omistama sellele "ja/ei" valikule teisi tähendusi. Ning teiseks peame selle küsimuse hoidma lahus kitsast parteipoliitikast.

Parteidel on seisukohad, kuid see pole kitsas ühe või teise partei seisukohtade üle hääletamine. Selleks panen ette lähemas tulevikus moodustada referendumi erakondadeülene jah-kampaania nõukoda, millesse kuuluksid jah-kampaaniat toetavate erakondade poliitikud, toetavate kodanikuühenduste esindajad ning vabatahtlikud vedajad. Jah-pool peab tegema koostööd, hoidma kampaania muudest teemadest ning parteipoliitilistest vastasseisudest lahus ja koordineerima sõnumeid ja argumente. Tähtis on positiivne, mitte kuri sõnum!

Kolmandaks, kindlasti on oluline kampaanias nõuda meedialt enimat, mida demokraatias kodanik saab nõuda: objektiivsust faktides ning võimalust vastulauseks. Oli päris naljakas kuulda laupäeval "Rahva Teenreid". Algul teatati, et see pole mingi teema ja siis möllati pool saadet selles küsimuses, väljendades ühemõttelist vastuseisukohta.

Mirko Ojakivi julges püstitada hüpoteesi, et ju on ka mingid inimesed, kel on nende väärtustest tulenev teine seisukoht, mille peale sai kohe riielda. Üks saatejuht lausa hüüdis, et rahvast huvitab jõukus ja see referendum on sellega vastuolus, kuna EL-iga liitumise järel on jõukus kasvanud. Sellist tüüpi mõttetuste laviin seisab ees ja kõik need "argumendid" tuleb kummutada. Me teeme seda rahulikult ja naeratades.

Ning neljandaks, ärge mõelge kergekäeliselt, olgugi, et avalik arvamus on seni toetanud jah-küsimust, ei suuda massiivne surve paljusid inimesi panna kõhklema. Mitte ükski hääl referendumil pole varem antud.

Viiendaks, peame ausalt tunnistama ja sellega arvestama, et kui referendumil saab ülekaalu "ei", on see tõlgendatav küll mitte juriidilise, vaid poliitilise mandaadina samasooliste abielu legaliseerimiseks.

Ning kuuendaks peame aru saama, et referendumi tulemus peab osaluselt tulema korralik, millel pole tähendust juriidilise, küll aga demokraatliku legitiimsuse mõttes. Seetõttu tuleb öelda paradoksina hoopis aitäh Kaja Kallasele, et ta kutsub rahvast valimiskastide juurde, mitte neist eemale. Nüüd on tähtis, et jah-pool eemale ei jääks!

Seitsmendaks, kõik inimesed, ükskõik kui erinevad, saavad anda jah-hääle. "Jah" ei ole sallimatus, "jah" on lihtsalt kehtiva abielu toetamine.