Kui paari aasta eest aerutamas käisin, hoiatati mind, et kärestike juures tuleb paat hoida sirge ning viimasel hetkel lisada veidi hoogu, et saaks kuivana läbi. Tundub, et Euroopa Liidust aina hoogu juurde saav üleminekuprotsess puhtama majanduskeskkonna suunas on kui jõgi, kus Eesti ja Ida-Virumaa elanikud, ettevõtted ja kohalikud omavalitsused samas paadis laskumise poole suunduvad. Kas sõuame ikka ühes suunas ning kui "kuivalt" sihtpunkti jõuame?

Kuivõrd jätkuvalt on suurim Eesti kasvuhoonegaaside tekitaja põlevkivi kaevandamine, töötlemine ja kasutamine, tuleb takistuse ületamiseks loobuda põlevkivi- ja eestkätt põlevkiviõlitööstusest, nagu on kinnitanud hiljaaegu keskkonnaministeerium ja Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskus. Mitmed Ida-Virumaa ettevõttedki näevad, et õiglase ülemineku raames peavad põlevkivisektori asemel tekkima alternatiivsed majandusharud.

Et kärestiku poole liikumisega kaasneb ebakindlus, kas suudame paati ikka pinnal hoida, on neid, kes proovivad aerutada vastuvoolu, lootuses päästa sellega vette prantsatamisest nii ennast kui ka teisi.

Ilmselt nõnda püüavad põlevkiviõli tööstusest võimalikult pikalt kinni hoida veel mõned poliitikud, tööstuse esindajad ning ettevõtted. Status quo'st kinnihoidmine on ka täiesti loomulik: miks peaks lõhkuma süsteeme, mida on loodud ja arendatud juba aastakümneid.

Ent jõe vool on kiire. Ühine suund ja eesmärk võiks olla tagada üleminekul Ida-Viru ja Eesti inimeste pikaajaline heaolu, kuid vastuvoolu liikumine seab paadi ohtu ning teeb paratamatute ja oluliste väljakutsete ületamise veelgi keerulisemaks.

Õlitööstuse konkurentsivõime kadumine

Hääbuva põlevkivisektori tugevdamise ja eluea pikendamise põhjuseks on eeskätt tahe pigistada põlevkivist välja võimalikult suurt majanduslikku kasu, enne kui keskkonnaga seotud regulatsioonid jõuavad karmistuda ning põlevkiviõli oma konkurentsivõime kaotada. Selle taustal soovitakse hoida ka töökohti ning toetada maksulaekumistega avalikku sektorit.

Nõnda kipuvad vastuvoolu liikujad aga eirama seda, et turutingimused muutuvad ning õige pea ei pruugi õlitööstus enam lihtsalt ka majanduslikult mõttekas olla.

Kahtlemata on keeruline nii muutuvas kontekstis tulevikku ennustada. Küll on teada, et Euroopa Liidu tasandi tegevused võivad viia oodatust oluliselt kiirema CO2 hinna kasvamise ning tasuta CO2 lekkekvootide vähenemiseni. Kuna kumbki on niigi volatiilse naftahinna kõrval õlitööstuse kasumlikkuse nurgakiviks, võib kiirenev üleminekuvajadus viia sektori konkurentsivõime kadumiseni juba selle kümnendi jooksul.

Tendentsi, et õlitööstusega seotud seadused sel ja järgmisel kümnendil märgatavalt karmistuvad, on kinnitanud ka Cambridge'i ülikooli kliimamuutuse majanduse vanemteadur Annela Anger-Kraavi.

Kui põlevkivisektor aga oodatust kiiremini kokku variseb ning meil puudub ühiselt määratud põlevkivist väljumise kuupäevale ja ajakavale toetuv strateegia, võib see ohustada ettevõtete stabiilsust, inimeste töökohti ja sissetulekuid, kohalike omavalitsuste ja riigi maksulaekumisi ning Ida-Viru ja Eesti inimeste heaolu. Sestap on oluline luua üheskoos kodanike, avaliku ning erasektoriga selge plaan, kuidas ja mis ajast alates põlevkivita edasi tegutseda.

Teades, et ka põlevkiviga tegelevate ettevõtete jaoks on kriitilise tähtsusega fikseerida õiglase ülemineku ja põlevkivist lahtiütlemise kuupäev ja ajakava, tuleb otsustada, kas oleme üksmeelselt ambitsioonikamad, mispuhul peame päriselt tegutsema hakkama kohe, või lükkame eesootava katsumusega tegelemise kaugemasse tulevikku.

Viimane oleks Ida-Viru ja Eesti tööhõivele ja sotsiaalsele olukorrale oluliselt riskantsem, sest suurendaks tõenäosust, et õlitööstus laguneb karmistuvate regulatsioonide tõttu ootamatult, ilma et me selleks valmis oleksime.

Miks riskida ambitsioonitusega

Rahvusvahelisele poliitilisele survele vastu töötavad osapooled seavad küsimuse alla, miks peaksime põlevkivist loobumisega kiirustama, kui on väikegi võimalus, et toodangule on turgu ka järgmisel või isegi ülejärgmisel kümnendil.

Selle nimel on tellitud teostatavus- ja tasuvusanalüüse suisa süsiniku kinni püüdmiseks ja teisteks võimalusteks, millega oleks kunagi ehk jõgegi võimalik tagurpidi voolama panna. Kuid ajaks, mil sellised võimalused on arvestatavas mastaabis välja töötatud, on õlitööstuse "kõlblik kuni" suure tõenäosusega juba ammu möödas.

Kui peaksime võtma riski ja panema põlevkivist väljumise kuupäeva hoomamatusse tulevikku, näiteks 2040 või suisa 2050, on märkimisväärne oht, et riik peab õlitööstust maksumaksja rahaga pinnal hoidma.

Selline stsenaarium saaks tõeks juhul, kui Euroopa Liidu otsused muudavad põlevkiviõli konkurentsivõimetuks kokkulepitust varem, näiteks 2026, mil kvoodimajandus tõenäoliselt karmistub. Lisaks peaks riik hakkama kustutama sotsiaalmajanduslikke tulekahjusid, mis ebaadekvaatse põlevkivist loobumise ajakava ja plaaniga kaasneksid.

Et kärestikuni jõudmine on paratamatu ning võib juhtuda oodatust varem, on sisuliste tegevuste planeerimise kõrval oluline panna paika ambitsioonikas, kuid realistlik tähtaeg, mil riik loobub põlevkivi kasutamisest ning õlitööstuse otsesest ja kaudsest toetamisest.

Ambitsioonikas ajakava võimaldaks luua järk-järgult ja ennetavalt põlevkivist sõltumatu tööturupoliitika, ettevõtlus- ning elukeskkonna. Nõnda saaksime kujundada ning määrata Eesti tulevikku ise ning ei peaks viimasel minutil kiirustades ja rapsides juhinduma Euroopa Liidus ette seatud nõuetest.