Balti riikide ministeeriumite ja ministrite koostöö ei ole piisav. Koostööta energeetika ümberkujundamise planeerimine ja elluviimine võib aga ohustada tarnekindlust kogu piirkonnas, tõdetakse raporti kokkuvõttes.

Sama moodi on Soome energeetikakoostöö Balti riikidega olnud tagasihoidlik. Erandiks on Eestit ja Soomet ühendav Balticconnectori gaasijuhe, mis pakub alternatiivi Venemaa gaasile. Soomele, Eestile ja Lätile oleks kasulik, kui piirkondliku gaasituruga liituks ka Leedu, öeldakse samas.

Positiivsema hinnangu saab Leedu ja Poola omavaheline koostöö. Kuigi Leedu ja teiste Balti riikide vahel on võimalikke karisid, sujub koostöö elektrienergia alal, aga laiemalt koostöö energeetikas, Poolaga tõusvas joones, märgivad raporti autorid. Leedu ja Poola geopoliitiline hoiak Venemaasse ja Valgevenesse on kehtestavam ja mõnikord isegi vastanduv, samas kui Läti ja Eesti suhtumine on mõõdukam ja pragmaatilisem ning lähtub majanduslikust kasulikkusest ja tarnekindlusest, mis eeldab suuremat koostööd idanaabriga.

Leedu energeetika-alaseid suhteid Eesti ja Lätiga pingestab Valgevenes valmiv Astravetsi tuumajaam, millesse suhtumises võib Vilnius näha märki solidaardsuse puudumisest. See võib lüüa mõra või isegi purustada usalduse ja koostöö ühistes strateegiliselt olulistes projektides nagu Venemaa elektrivõrgust välja lülitumine, öeldakse raportis.

Samuti peaksid Eesti, Läti ja Leedu kujundama ühise seisukoha mitte ainult Astravesti tuumajaama, vaid ka süsinikuneutraalsuse osas, märgvad autorid.

Vähese koostöö tõttu võivad regiooni riigid olla halvasti ette valmistatud kriisideks, leitakse raportis. Ulatusliku kriisi korral ei pruugi ainuüksi headest ühendustest piisata, et tagada tarnekindlust. Ohtude maandamiseks tuleb testida erinevaid kriisistsenaariume ning Põhjamaad ja Balti riigid peavad pidevalt pidama poliitilisi konsultatsioone, et kinnistada usaldust ja säilitada üksmeelt, leiavad analüüsi autorid.

Eesti ei tähtsusta kliimateemasid

Eesti kohta tõdetakse raportis, et 2019. aasta riigikogu valimiste eelsel ajal ei saanud ei kliima- ega ka energiapoliitika suuremate parteide kampaaniates olulist tähelepanu.

Uue valitsuse moodustanud koalitsiooniparteidel ei paista olevat kliima- je energiateemadel vastandlikke seisuskohti. Nad paistavad olevat valinud pragmaatilise lähenemise Euroopa Liidu poliitikate järgimisel ja Eesti võetud kohustuste täitmisel.

Samas tunnistasid mitmed raporti autoritega vestelnud eksperdid privaatselt, et praegusel Eesti valitsusel puuduvad tõsised ideed energia- ja kliimaküsimustes ning valitsus ei ole suutnud probleemide tekkimist ette näha ega ära hoida. Praegune Eesti valitsus ainult reageerib probleemidele, kui need ilmnevad, leidsid anonüümsust palunud eksperdid.

Hinnates Eesti võimalusi majanduse süsinikuvabaks muutmisel tõdevad raporti autorid, et Eesti energeetikasektorisse, mis annab valdava osa riigi CO2 emissioonist, on põlevkivi kasutamist eeldavad investeeringud juba tehtud. Seepärast on valitsus kinnitanud, et lühikeses ja keskmises perspektiivis on energiajulgeolek ja majanduse areng tähtsamad kui süsinikuneutraalsuse saavutamine, viidates, et riigil on selge huvi põlevkivisektori töös hoidmiseks.

Samas tunnistatakse siiski, et ehkki praegu jätkub Eestis põlevkivi kasutamine, on valitsus asunud mõtlema põlevkivienergeetikast väljumisele (põxit). Euroopa roheleppe ja dekarboniseerimisega seoses on Eestis sagenenud ka viited sellele kui võimalusele uueks majanduslikuks üleminekuks nagu seda oli kunagi digirevolutsiooni vallandanud tiigrihüpe, leiavad raporti koostajad.

Kuue autori kirjutatud raportis vaadeldi seda, kuidas mõjutasid aastatel 2018-2019 toimunud valimised Eesti, Soome, Läti, Leedu ja Poola energiajulgeolekut ja kliimapoliitikaid.

Ettekande koostasid Tomas Jermalavičius (RKK, toimetaja), Priit Mändmaa (Maailma Energeetikanõukogu), Emma Hakala (Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituut), Tomas Janeliūnas (Vilniuse Ülikool), Juris Ozoliņš (energeetikaekspert, endine Läti energeetikaminister) ja Krystian Kowalewski (Maailma Energeetikanõukogu).