Silvia Lotman ja Mariliis Haljasorg: Pariisi kliimarongi viis aastat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kliimastreik Tallinnas Toompeal 2019. aastal.
Kliimastreik Tallinnas Toompeal 2019. aastal. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Silvia Lotman ja Mariliis Haljasorg Eestimaa Looduse Fondist teevad algselt Müürilehes ilmunud artiklis ülevaate viie aastat tagasi sõlmitud Pariisi kliimaleppe eesmärkidest ning vaatlevad, millised muutused on selle ajaga toimunud nii Eestis kui ka maailma mastaabis.

Viis aastat tagasi oli elev aeg paljude keskkonnaga seotud inimestele. Kliimamuutusega tegelemise vajadusest olid mitmed teadlased ja kodanikuaktivistid rääkinud juba aastakümneid, ent maailm hakkas selles küsimuses järele jõudma ning riigijuhid kliimakriisi tõsidust teadvustama.

Pariisis sõlmiti esimest korda ülemaailmne kliimalepe, millega lepiti kokku ühistes eesmärkides, kuidas globaalset kriisi pidurdada ja leevendada. Toona tundus sellise leppeni jõudmine üpris ebatõenäoline ja lepingu sõlmimine nagu jõuluime, sest maailma liidrid olid samal eesmärgil kohtunud korduvalt ka varem, ent tulemusteta. Selline ühine globaalse probleemi lahendamiseks sõlmitud siduv kokkulepe on vägagi märgiline.

Pariisi kõnelustele elas kaasa ka Eestimaa Looduse Fond (ELF), nii seal kohapeal kui Eestis. Hooandjate abiga olime käima tõmmanud kliimabussi aktsiooni, millega liitusid Mondo, Müürileht ja Kuku raadio ning mitmed toetajad, et tuua Pariisis toimuv otse Eesti inimesteni.

Lubavad kokkulepped 

ÜRO Pariisi kliimakonverentsi eesmärk oli saavutada ülemaailmne kokkulepe, hoidmaks kliimamuutusi kontrolli all. Täpsemalt võeti sihiks tagada, et Maa keskmine temperatuur jääks tuntavalt alla 2°C võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga (u 1850).

Teadlased hoiatasid, et vastasel juhul kaasnevad kliimamuutusega tagajärjed, millega inimkond ei pruugi toime tulla: maailmamere tõus uputab enda alla suurema osa tihedalt asustatud alasid, aina tugevnevad tormid muudavad elamiskõlbmatuks veelgi laiemad alad ning kahjurite ja haiguste levik võtab talutamatud mõõtmed.

Euroopa Liit kinnitas Pariisi leppega 2020. aasta vahe-eesmärgi vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aastaga võrreldes 20 protsenti, toota vähemalt 20 protsenti kogu energiast taastuvatest energiaallikatest ning suurendada energiatõhusust vähemalt 20 protsenti.

Eesti riik lubas toona vähendada aastaks 2030 kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 40 protsenti (võrreldes 1990. aasta tasemega) ning aastaks 2050 80 protsenti, rakendada puhtamaid ja nutikamaid tehnoloogiaid ning suurendada jõuliselt kodumaist taastuvenergiaallikate kasutamist. Eesti jaoks tähendab see põlevkivienergeetikast loobumist, ent ka transpordi roheliseks muutmist ja investeerimist energiatõhususse, sh näiteks hoonete soojustamisse.

Euroopa Liit seab latti kõrgemale

Vahepealse viie aastaga ilmnes aga, et tegutseda tuleb arvatust veelgi kiiremini. Mitmel pool maailmas võis sõna otseses mõttes oma käega kliimamuutust katsuda. Ka Eestis on aastased keskmised temperatuurid olnud üha soojemad, vähese lumega talved muutunud uueks normaalsuseks, meie põllumehi on kimbutanud põuased perioodid, samuti näevad kalurid igal aastal tormide tõttu rohkem päevi, mil merele minna ei saa.

Hilisemad, Pariisi kliimaleppes osalevate riikide endi tellitud Valitsustevahelise Kliimapaneeli (IPCC) raportid innustasid latti veelgi kõrgemale seadma, öeldes, et soojenemist tuleb hoida alla 1,5°C. 

Nõnda seadis Euroopa Liit ühise eesmärgi saavutada süsinikuneutraalsus (olukord, kus inimtegevusega ei heideta õhku rohkem süsinikku kui ökosüsteemid siduda jõuavad) juba aastaks 2050 ning näidata sellega ka teistele eeskuju.

Ühena vähestest ei läinud Eesti riik alguses selle plaaniga kaasa, ent hiljem soostus ka meie valitsus eesmärgiga liituma. Mitmete keskkonnaühenduste ja mitme tuhande kodaniku hinnangul (kes mullu temaatilise rahvaalgatuse allkirjastasid) võiks Eesti väikese ja dünaamilise riigina siin lausa eeskuju näidata ning 2035. aastaks süsinikuneutraalsuse saavutada. Sellise eesmärgi on seadnud endale ka näiteks naaberriik Soome.

Paraku ei ole Euroopa Liidu tendentsiga kaasa tulnud kogu maailm. Näiteks hiiglasliku süsiniku jalajäljega USA astus president Donald Trumpi eestvedamisel hiljuti Pariisi leppest välja, seda hoolimata paljude osariikide ja suurettevõtete vastuseisust.

Vaatamata Trumpi otsustele on paljud osariigid, korporatsioonid ja suurlinnad väljendanud oma pühendumust Pariisi leppele, sh loobus New York hiljuti kõigist fossiiltööstusega seotud investeeringufondidest.

USA presidendiks valitud Joe Biden on küll lubanud leppega taas liituda, ent paraku näib üldjoontes, et kliimaküsimus on USAs sisepoliitilistest tõmbetuultest üpriski sõltuv.

Eesti kui kliimavedur või -pidur?

Euroopa tasandil on iga riik püüdnud oma süsinikuemissioone eri viisidel vähendada – eks lähtekohad ole kõigil erinevad. Eestlased on oma tegevustes olnud pigem tagasihoidlikud, kuid siiski võib märgata mitmel rindel ka rõõmustavaid arenguid.

Näiteks toodetakse Eestis üha enam taastuvenergiat, rajatud on hulgaliselt päikeseparke, mitmed ettevõtted on seadnud sihiks muutuda lähikümnendi jooksul süsinikuneutraalseks, hiljaaegu lasti liikvele ambitsioonikas Rohetiiger.

Eestis veel mõni aasta tagasi 90 protsenti kogu süsinikuemissioonist põhjustanud põlevkivienergeetika roll on vähenenud ning peamiselt seepärast ka kasvuhoonegaaside hulk. Seda küll aga pigem nafta hindadest ja Euroopa Liidu kvooditasudest tulenevalt.

Paraku pole jätkuvalt paika pandud kuupäeva, mis ajaks Eesti põlevkivienergeetikast väljub. Valitsus toetab hoopiski põlevkiviõli tootmist ja plaanib rajada uue õlitehase, mis heitmete koguseid taas kergitab.

Ka Eestis koostatakse erinevaid kavasid, mis võiksid Ida-Virumaa ning ülejäänud Eesti üleminekut taastuvenergiale hõlbustada. Neist praegu üks olulisemaid on õiglase ülemineku kava, mille elluviimiseks võib Ida-Virumaa saada Euroopa Liidust hädavajalikke sadu miljoneid eurosid toetust.

Samal ajal tekitab teadlastes ja looduskaitsjates üha enam muret puidust biomassi käsitlemine taastuvenergiana. Nõnda jõuab ka miljoneid tihumeetreid Eesti metsadest pärit puitu pelletitena näiteks Hollandisse, Suurbritanniasse ning Taani, kus seda säästliku tegevuse märgi all massiliselt põletatakse. See aga süvendab omakorda kliimamuutust ja elurikkuse kadu.

Olulist nihet on märgata aga avalikus foonis. Viis aastat tagasi oli kliimateemadel meedias märksa raskem sõna saada: teemat ei tahetud massimeedias kuidagi kajastada, kliimast kõnelevad arvamuslood lendasid pigem atmosfääri kui sotsiaalmeediasse.

Nüüd on kliimamuutus tänu Pariisi leppele, erinevate osapoolte teavitusele, teadlaste hoiatustele saanud igapäevaseks teemaks. Iseäranis olulist rolli mängis siin kindlasti ka kliimaaktivist Greta Thunberg, tänu kellele on toimunud globaalsed miljonite inimestega kliimastreigid ning Eestis tekkinud südikas ja asjalik noorte kliimaliikumine.

Kõnekas on seegi, et üheks mõjukaimaks tänapäevaseks kliimaküsimuste eestkõnelejaks võib nimetada paavst Franciscust.

Viie aastaga on kliimamuutusega tegelemise vajadus jõudnud paremini nii riigipeade kui ka kodanike teadvusesse ning erinevatesse tegevusplaanidesse, ent järgmised viis aastat otsustavad suuresti ära selle, millise trajektoori kliimamuutust põhjustavate kasvuhoonegaaside osakaal meie elude jooksul atmosfääris võtab ja kas suudame inimkonnana katastroofi ära hoida või mitte.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: