3. novembril andis oma esimesed kWh võrku Valgevene Astravetsi tuumajaam. Leedu vastuseisu tõttu tuumajaamale suletakse Leedu eestvedamisel Balti turg Valgevene elektrile ning selle tulemusena väheneb võimalik üle idapiiri tuleva elektrienergia maht üle 2TWh aastas. Meie jaoks võib see paratamatult tähendada elektri hinnatõusu.

Küsimus pole sealjuures Valgevene kriisis vaid Leedu päevapoliitikas. Leedukatele tundub, et Rosenergoatomi poolt ehitatud tuumajaam Valgevenes kannab endas märgatavalt suuremat rahvusliku julgeoleku riski kui näiteks sama kontserni teine, Narvast sajakonna kilomeetri kaugusel Sosnovõi Boris äsja käivitunud Leningradi tuumaelektrijaama 6. plokk.

Piiri sulgemisega läheb Balti riikide idapiiril energiakaubanduse monopol täielikult Vene energiakauplejale InterRaole, mille Balti haru osanikena figureerivad ka mõjukad Leedu ärimehed. Leedukate seisukohast ilmselt täiesti juhuslik kokkulangevus ning meelevaldne seos.

Kahjuks kannatavad eelkõige kõrvalseisjad, sest Leedu-Valgevene transiidi sulgemisega lõigatakse ära Euroopa Liidu elektriturust ühtlasi ka Ukraina elektriturg, millel teisi kaubanduseks sobilikke ühendusi sisuliselt ei ole. Kinni maksavad selle kõik Eesti, Läti ja Leedu elektritarbijad, kelle jaoks vähenenud pakkumine jätab kallima alternatiivi - peamiselt fossiilsetest kütustest toodetav elektrienergia.

Sünges olukorras on siiski üks päiksekiir – nimelt Eestis rajatakse järgmisel aastal hinnanguliselt umbes 300 MW mahus uusi päikesejaamu, millel on ühtekokku võimsust ligikaudu sama palju kui 2015. aastal valminud Auvere põlevkivijaamas.

Seega aitaksid suvepäevadel lisanduvad päikeseelektrijaamad kompenseerida Valgevenest saadavat importelektrit. Siinkohal tuleb tunnustada seadusandjat, kes seni on soodustanud sääraseid, eelkõige erakapitalil põhinevaid taastuvenergeetika investeeringuid ja seda eriti olukorras, kus sisuliselt riigikapitalil toimiv põlevkivitööstus ei ole enam konkurentsivõimeline. Nüüd ongi oluline, et oleks ka jätkusuutlik plaan järgmiste taastuvenergia oksjonite osas, mille kuludest üha väiksem osa jääks võrgutariifide kaudu tarbijate kanda.

Päikesebuum tõstab taastuvenergia tasusid vaid lühiajaliselt ja teisalt lisanduv päikeseenergia aitab elektrihinda turul hoopis alla tuua. Pikemas perspektiivis aitavad praegused investeeringud seega tavatarbija jaoks elektrihinda hoopiski langetada.

Tõsi on muidugi see, et kerkivatest päikesejaamadest üksi ei piisa, sest elektrit on vaja ka talvel ja öösel ning lisaks uutel päiksejaamadele on jätkuv vajadus tuuleenergia ning loomulikult salvestustehnoloogia järele, mis tagaks varustuskindluse.

Päikeselisemates Euroopa riikides, kus muidu traditsiooniliselt just päevasel ajal kõrged elektri börsihinnad, saavutab hind nüüd oma tipu alles pärast päikeseloojangut, kui päikesepaneelid enam elektrit ei tooda. Seega on päikeseenergia mõju elektrihinnale igati reaalne.

Lisaks eelnevale toob taastuvenergia varasemast suurema elektrihindade volatiilsuse ning pole harvad ka negatiivsed hinnad. Käesoleva aasta jooksul on elektrihind olnud negatiivne näiteks Taanis rohkem kui 150 tunnil ja Saksamaal rohkem kui 250 tunnil ning seda mitte ainult öötundidel vaid ka keset päikselist päeva.

2020 aasta 5. juuli päikesetõusu ajal oli esimene päev ka Eesti elektribörsil negatiivse hinnaga, seda tulenevalt samaaegsest madalast tarbimisest, suurest põhjamaise hüdroenergia toodangust ning tugevast tuulest.

Suvine päevane elektritarbimine Balti riikides on aga ca 3000 MW, millele lisanduvad ühendused kõrgema hinnaga Poolaga, mistõttu praegune kogus päikest ja tuult ei suuda päevasel ajal Balti riikide elektrihindu veel kaugeltki negatiivseks viia.

Pole kahtlust, et uusi taastuvenergiaallikaid on meie regioonis hädasti vaja ja kiiresti. 2025. aastaks on planeeritud eraldumine Vene võrgust ja loobumine selle odavast elektrist ning asemele tulevad vaid uued ühendused Poolaga, kus elektrihind on kõrgem.

Nagu mäletame, siis 2019. aastal kahanes Eestis põlevkivi tootmine oluliselt, kuid samal ajal kadus ka elektri hinnavahe Lätiga ning meie elektrihind möödus Soome omast. Need faktid kinnitavad ehedalt, kui hädavajalik on uute tootjate lisandumine Balti turule, sest vastasel juhul muutume EL-i mõttes perifeeriaks, kus elektrihinnad on kõrgemad, aga madalamad on seevastu inimeste sissetulekud ning siinsete energiamahukate ettevõtete konkurentsivõime.