Sel nädalal plaanib valitsus arutada Eesti Energia aktsiakapitali suurendamist 125 miljoni euro võrra, et võimaldada uue õlitehase ehitamist. Tehas valmistaks põlevkivist kütteõli, mille kasutusvaldkond on selle kõrge väävlisisalduse tõttu küllaltki kitsas.

On kentsakas, et selline keskkonnavaenulik ja majanduslikult riskantne mõte mahub valitsuse lauale ajal, kui viirusest tingitud majandus- ja sotsiaalkriisi mõjud aina kuhjuvad, ebamäärasus tuleviku suhtes kasvab ning sisuline debatt jätkusuutliku energiamajanduse poole on ühiskonnas pooleli.

Mis saab meist homme, sügisel või ületuleval aastal, on järjest ebaselgem, kuid üsna kindel on, et meie päästerõngaks ja uue tõusu vundamendiks ei ole madala kvaliteediga fossiilkütus. Selle tootmisse paigutada plaanitud rahal oleks hulganisti paremaid rakendusi sotsiaalse turvatunde kasvatamises või investeeringutena, mis lähtuks kriisijärgse maailma võimalikest vajadustest.

Möödunud nädal on olnud otsustajatele kahtlematult raske ja mitmete otsuste eest on põhjust jagada tunnustust. Ajal, mil paljud meist on ametis oma pere- ja tööelu ümberkorraldamisega, silmitsi tervisemurede ja sissetulekute vähenemisega, on otsustajate õlul lisaks kogu ühiskonna toimimise tagamise üüratu koorem ning arusaadavalt on tasakaalupunkti leidmine kõikide aspektide vahel keeruline. Eriti veel olukorras, kus taustsüsteem muutub iga päev ning kasutada olev info on napp.

Aga just nende muutlike olude pärast ei ole kohane, et hakatakse kohe-kohe otsustama kuluka tehase rajamise üle, mis toodaks alates 2024. aastast 290 000 tonni õli aastas ja kasutaks selleks 2,3 miljonit tonni põlevkivi.

Otsus on pikalt veninud, sest pole leitud kaalukaid argumente, mis õlitehase ehitamist lõpuni õigustaks. Veel vahetult enne viirusepuhangut ja eriolukorda käis debatt selle ümber, kas Eestile on kasulikum õli tootmisega jätkata või minna täieliku õiglase ülemineku teed ning kavandada Ida-Virumaale uus tulevik.

Vaagiti, kas uus õlitootmistehas peaks saama osa tasuta süsihappegaasi kvootidest ja kas heitmekvoodi ning nafta hind võimaldavad seda tehast kasumlikult opereerida. Vaid nädalatega on kõik kaalukaussidele pandu muutunud asjakohatuks, sest keegi ei saa objektiivselt teada, kas maailm vajab 2024. aastal neis tehastes toodetavat madalakvaliteedilist kütteõli või ei. Kindlasti ei vaja ta seda jätkuvalt kliimamuutuse vaatest, sest loodusseadused on jäänud samaks, ent kõik muu on kiires muutumises ja pidepunkte jääb aina vähemaks.

Millise kuju võtab käivitunud nafta hinnasõda ja kaua see kestab? Milliseks kujuneb kriisijärgne majandus ja milline on selles nõudlus kitsa kasutusvõimalusega fossiilkütusel? Milline saab olema uue kümnendi kliimapoliitika peale kriisi raputusi? Tõstku käsi, kellel on vähimatki aimu.

Miks on sellise kuluka aktsiakapitali suurendamise ja õlitehase rajamise alustamisega nõnda kiire?

Ajal, kui tervisekaitses ja majanduspoliitikas võetakse kasutusele seninägematuid meetmeid, eelarve vajab kiiret ümbertegemist ja pakilised inimeste mured lahendamist, peab fookus olema mujal. See 125 miljonit eurot leiaks kindlasti rakendust meie sotsiaalse turvavõrgu kindlustamiseks, pakkudes tuge ja turvatunnet oluliselt rohkemale hulgale inimestele, kui vaid need, kes põlevkivi sektoris töötavad ja selle edenemist loodavad.

Õlitehase võimaliku ehitamise arutelud peaksid jääma aega, kui olukord on rahunenud ja selginenud, eelarve seisund stabiliseerunud ning teada, kas aastal 2024 ja sealt edasi on maailmal üldse sedasorti madalakvaliteedilist kütteõli vaja.