Kui Euroopa Liidu komisjoni president Ursula von der Leyen 2019. aasta lõpus ametisse astus, esines ta kohe otsustava avaldusega: üleminek rohelisemale majandusele saab olema kallis, aga mitte midagi tegemine läheb veel kallimaks (European Commission 2019b).

Ega see mingi uudis ei olnud. Teadlased on hoiatanud tohutult suurema hulga kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise tagajärgede eest juba aastakümneid. Läbi valu ja vaeva jõuti 2015. aastal ülemaailmselt ka Pariisi kokkuleppeni, millega riigid võtsid endale kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid ning hoida sellega maakera temperatuuri tõus alla kahe kraadi (keskkonnaministeerium 2017).

Teine asi, et selle nimel seatud riiklikud eesmärgid seda saavutamas ei ole ning juba Pariisi kokkuleppes endas oli kirjas, et eesmärke tuleb iga viie aasta järel (alates aastast 2023) kohendada ambitsioonikamaks. See aeg on varsti käes, aga senistegi kohustuste saavutamisega on mure suur. Nii globaalselt kui ka Euroopa Liidus (EL).

Lootus vähem saastada

EL tervikuna ei ole maailmas suurim saastaja, aga siiski kolmas: suurim on Hiina ligi 30 protsendiga² koguheitmest, järgneb USA 15 protsendiga ning EL-i heitmed moodustavad umbes üheksa protsenti.

Ülejäänud saastajatel võib olla ökojalajälg inimese kohta suur (siia kuulub kahjuks ka Eesti), aga kogumahus jäävad nad alla. Seega on EL-i osakaal maailmas piisavalt tähtis ning ka ajalooline vastutus suur, kuuluvad ju EL-i mitu maailma esimest tööstusriiki, kes saastamise laviiniga algust tegid ning sellest ka majanduslikku tulu lõikasid.

Lisaks on EL oma unistustes võimsa majandusblokina teedrajav ning innovaatiliselt lipulaev. Tegelikkus jääb küll sellest maha, kuid just murdelised ajad ja uued väljakutsed võivad pakkuda vajaliku tõuke tähelennuks – eestlasele võiks siin meenuda tiigrihüpe.

Seega leiavad paljud, et enne järgmist suurt kliimakonverentsi COP26³ (hetkel on see koroonaviiruse tõttu nihkunud aastasse 2021) on ülemaailmselt hädavajalik – aga ka meile endile majanduslikult kasulik – EL-i kliimamuutustega võitlemise ambitsiooni tõsta, et ülejäänud maailmale eeskuju näidata.

Lootus on, et kindel poliitiline kurss fossiilkütuste vähendamisele innustab ettevõtteid panustama teadus- ja arendustegevusse ning toob turule täiesti uued tooted, loobki uue majanduse.

Paraku pole kaugeltki kõik EL-i liikmesriigid oma riiklikes tegevuskavades valmis panustama lootustele. Samuti on taastuvenergeetika ajalooline osakaal, selle võimalikud allikad, suurtööstuse struktuur, riigieelarvelised võimalused jne väga erinevad.

EL-is on riike, kes varakult asusid oma saastet piirama ja on tänapäeval tehnoloogiliselt esirinnas just rohepöördes. Samas on teadagi liikmesriike, kes alles suhteliselt hiljuti said hakata oma demokraatlikke valikuid tegema, kus sissetulekud on keskmisest madalamad ja sõltuvus fossiilkütustest suur.

Ka ei ole EL-is kokkulepet, kas loobuma peaks ka tuumaenergiast või kas üleminekukütusena võiks panustada gaasile, mis on vähem saastav kui nafta või süsi ja mida on võimalik toota ka taastuvatest allikatest.

Veelahe ei jookse siin tingimata Lääne- ja Ida-Euroopa vahel, vaid sõltub pigem liikmesriikide ajaloolistest oludest ja sisepoliitikast, mis ka naabritel võib olla väga erinev. Nii plaanib näiteks Soome jätkata tuumaenergiaga, kuid Rootsi on poliitiliselt deklareerinud sellest loobumist. Sama tegi juba aastaid tagasi Saksamaa, kuid seda ei kavatsegi Prantsusmaa.

Kõige häälekam põhimõtteline tuumaenergia vastane on Austria, Ungari ei kujuta aga oma energeetikat ilma tuumakütuseta ette. Ühe sõnaga – ehkki teadmistest kliimamuutuste tagajärgede kohta puudu ei olnud, üksmeelt tegevuste või oma eesmärkide tõstmise kohta EL-is veel eelmisel aastal ei paistnud.

Suund rohepöördele

Appi tuli uus valimistsükkel, mis algas 2019. aastal. Euroopa Parlamendil (EP) olid suured plaanid saada komisjoni presidendiks keegi oma ridadest, mõne fraktsiooni kandidaat. Kindlasti polnud parlamendil mingit kavatsust hääletada komisjoni presidendi poolt, kes pole piisavalt pühendunud rohepöördele.

EP liikmeid ei kammitse üldiselt mured, kuidas leida oma poliitilistele lubadustele tuluallikad (see jäetakse liikmesriikide valitsustele ja rahvusparlamentidele). EL-i eelarvevaidlustes seisab EP alati suurema kulutamise poolt ning saab endale lubada olla selgemalt ideoloogiline. Brüsselile tavapärases vägikaikaveos seekord ükski EP kandidaat aga liikmesriikide toetust ei leidnud.

Ursula von der Leyen astus liikmesriikide juhtide ehk ülemkogu poolt nimetatuna mängu kompromisskandidaadina, n-ö musta hobusena, kellel polnud pikemaks kampaaniaks aega. Ta pidi ülilühikese aja jooksul leidma võitu tõotava oma teema. Selleks sai igati mõistlikult rohepööre.

Olukorras, kus EL-is oli tolleks ajaks juba mitmeid liikmesriike, kus noored olid kliimamuutustega võitlemist nõudes tänavale tulnud, aga teistes polnud sellest veel märkigi, tuli tekki ühtlasemaks sikutada. EL ongi selleks loodud, et olla ühiselt tugevam. Majanduse ümberstruktureerimine kõigi oma kulude ja ähvardava tööpuudusega on hirmutav väljavaade.

Aga kliimamuutuste tagajärjed on veel hirmutavamad. Ursula von der Leyen tõotas kohe, et EL abistab kõige suuremate probleemidega liikmesriike ning seisab nn õiglase ülemineku eest. Ta käis selle nimel välja isegi rahanumbri – viis miljardit.

Kui Ursula von der Leyen valituks osutununa kogu komisjoni tööle pani, et lubadused teoks teha, selgus muidugi õige varsti, et esiteks on viiest miljardist kaugelt liiga vähe ja teiseks pole sedagi kerge leida.

Esialgne lubadus sai liha luudele nn finantsvõimenduse läbi – otse eelarvest liikmesriikidele erinevatest fondidest makstavale toetusele lisanduvad investeerimisprogrammid ja soodsad laenud EL-i pankadelt, mis kokku kasvatasid kasutatava rahanumbri ilusa triljonini.

See on siiski alles komisjoni ettepanek, mille peavad heaks kiitma nii liikmesriigid kui ka EP. Ja hetkel on EL-i järgmise seitsme aasta eelarveraamistik üldse oraste peal, sest viirusekriis nõuab majanduses täiesti uusi meetmeid, mis on EL-i senised eelarvereeglid pea peale pööranud. Võimalik, et roheleppe EL-i kulude kokkulepet ei tule veel mitu aastat.

Aga kondikava ja tegevuste suunad on meil roheleppe näol nüüd olemas. 2019. aasta detsembris andsid riigi- ja valitsusjuhid ka ilma täpsete arvutusteta oma nõusoleku, et EL saavutab kliimaneutraalsuse aastaks 2050 (Euroopa Ülemkogu 2019).

Paratamatult toob see kaasa eesmärgi vähendada kasvuhoonegaaside (KHG) heitmeid 100 protsenti. See on senisest tunduvalt ambitsioonikam siht (Eesti seni kehtiv riiklik eesmärk aastast 2017 on nt 80%).

Kõik liikmesriigid jäid nõusse, et see on vajalik, ehkki kõik pole ühteviisi veendunud, et see on nende riigis võimalik. Kui see kusagil osutub üle jõu käivaks, tuleb mõnel teisel sellevõrra rohkem teha, saavutada nn miinusheide, st absorbeerida heitmeid rohkem kui tekitada. Ehkki teoorias võimalik, on siiski selge, et suurimate saastajate märkimisväärse panuseta ei jõua ka kõik teised kokku nulli.

Teiste sõnadega – mõnele on eesmärk raskem saavutada kui teistele ning neid tuleb aidata, kuid eesmärgile pühenduma ja pingutama peavad kõik ühtmoodi. Ees seisavad klassikalised kokkulepped koormajagamise kohta. Komisjon on juba esitanud kliimaseaduse ettepaneku, mille alusel riiklikud eesmärgid saavad kontrollitavaks ja kohustuslikuks, erinevalt senisest.

Kui nende alusel arvutatav EL-i üleminekutrajektoor ei ennusta piisavat tulemust, tuleb riiklikku eesmärki tõsta. Saatan peitub detailides ja on kerge ette kujutada tuliseid vaidlusi selle üle, kes teeb piisavalt ja võimetekohaselt ja kes mitte. Rääkimata sellest, kellel üldse on neis asjades sõnaõigus, sest kindlasti kraamitakse lagedale ka rahvusliku suveräänsuse mõiste.

Aga siinkohal tasub meenutada Ursula von der Leyeni kuldseid sõnu ametisse astudes: kui me midagi ei tee, läheb see palju kallimaks (European Commission 2019b). Katastroofi ennetamine on mõttekam tagajärgede likvideerimisest, kui see ülepea peaks võimalik olema.

Tasub ka tsiteerida teadlasi vanas ja õnneks peaaegu kadunud vaidluses kliimamuutuste inimtekkelisuse kohta: häda meile, kui kliimamuutused ei peaks olema inimese poolt kaasa aidatud – siis ei õnnestu meil kaskaadidena rulluvaid sündmusi, alates riikide uppumisest kuni täieliku kõrbestumiseni ja näljahädadeni, mitte kuidagi takistada (vt kõikvõimalike ennustatavate hädade ja arvutatud kahjude kohta faktilehte "What if we do not act?" (European Commission 2019b)).

Roheleppega nõustumise üheks eelduseks oli komisjoni teisenenud narratiiv. Klassikaline roheline ideoloogia asendati pragmaatilise lähenemisega majandusele – rohepöördes tuleb näha majanduskasvu võimalust.

Kui kusagilt töökohad kaovad, siis teisal tekivad. Pole ime, et rohepöörde kõrval on Ursula von der Leyeni komisjoni teine prioriteet digipööre. See on samasugune, või õigemini juba eelmine revolutsiooniline muudatus majanduses. Ka siin muretsetakse palju võimalike kaotajate pärast.

Aga riikide ja EL-i kui terviku vastutus on üleminekut võimalikult palju leevendada. Kindlasti on siin oma roll otsetoetustel, aga veelgi rohkem tingimuste loomisel uuele ettevõtlusele.

Kusagile pole kadunud klassikalised "rohelised" eesmärgid – säilitada elurikkus ja vähendada saastet, kuid sama tähtis on uue, puhtama majanduse rajamine, mille nurgakiviks on loodusvarade tõhusam kasutamine ja ringmajandus. Et ühiskonnas on pea võimatu leida valdkonda, millel puuduks igasugune seos majandustegevusega, siis on ka roheleppe vihmavari erakordselt ulatuslik.

Lubatud kliimaneutraalsus aastaks 2050 eeldab konkreetseid sihtarve kasvuhoonegaaside vähendamiseks nii energeetikas kui transpordis, nii põllumajanduses kui ehitustegevuses, nii tööstuses kui jäätmemajanduses. Seda peavad toetama sihitatud investeeringud, teadus- ja arendustegevus, uus seadusandlus nii maksustamises kui ka kaubavahetuses, mis omakorda tähendab kokkuleppeid kolmandate riikidega.

Kaubanduspoliitika kõrval on võimsaks vahendiks oma partnerite kaasatõmbamisel EL-i ulatuslik arengukoostöö kogu maailmas, aga eriti naabruspoliitika raames. Seetõttu sisaldab rohelepe¹ ka eraldi peatükki EL-i ülemaailmsest tegevusest.

Teekaart

Arusaadavalt poleks äsja ametisse valitud komisjon iialgi jõudnud kõigi selliste seadusandlike ettepanekutega valmis saada 2019. aasta detsembriks, mil Ülemkogu kliimaneutraalsuse otsuse langetas. Küll pandi koos roheleppega lauale teekaart (vt lisa), millal valdkondlikud algatused tulevad. Eriti oodati kliimaseadust.

See ettepanek tuligi õigeaegselt juba märtsis 2020, kuid ei sisalda palju rohkemat Ülemkogu poliitilise otsuse seadusandlikust vormistusest. Analüüsi selle kohta, kas ja kui palju tuleks tõsta EL-i kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärki aastaks 2030, nii et kliimaneutraalsus aastal 2050 realistlik tunduks, lubab komisjon sügiseks 2020 ning konkreetseid ettepanekuid 2021. aasta juunis.

Arvulised ja kohustuslikud eesmärgid saavadki olema liikmesriikidele kõige raskemad kokku leppida nii omavahel kui ka EP-ga, kes on kindlasti palju ambitsioonikam. Nii et järgmise aasta suvest läheb tuliseks. See-eest võib loota, et EL-il õnnestub ilmselt sügisele 2021 nihkuvale COP26 konverentsile vastu minna paremini ettevalmistatult ja ühtsemana kui varem.

Seniks tegeleme valdkondlike poliitikatega. Kliimaseadusele annavad sisu järgmised komisjoni teatised küll ringmajanduse, küll tööstuse, küll ehituse kohta. Samuti tuleb üle vaadata eelmisi keskkonnateemalisi regulatsioone, et need ka uut eesmärki teeniks. Võimalik, et muudatusi tuleb teha süsinikdioksiidi kauplemissüsteemis.

Põllumajandussektorile lähenetakse terviklikult, et kogu toiduahel oleks kestlik, seetõttu on see poliitika saanud ilusa pealkirja "Talust toidulauani" ("From Farm to Fork"). Vt lisatud teekaarti teatiste sisu ja ajakava kohta. Isegi praegune tervisekriis pole komisjoni eriti rajalt lükanud ning ajakavast on küllalt hästi kinni peetud.

Teine asi, kas liikmesriigid oma pakiliste igapäevamurede kõrval suudavad tempot hoida. Seadusandluse vastuvõtmise eelduseks on Nõukogu ning EP-i seisukohtade kujundamine komisjoni algatuste kohta ning nende omavahelised läbirääkimised.

Esialgu pole uudsetel videokonverentsidel suudetud suurt muud midagi käsitleda kui otseselt koroonaviirusega seotut, Nõukogu läbirääkimisi EP-iga (nn triloogid) pole peale kriisiküsimuste üldse veel proovitud, ka pole EP veel muudel teemadel hääletanud.

Kuivõrd ka rahvusvaheline kliimakonverents ning sellega seonduvad ettevalmistavad kohtumised on järgmiseks aastaks nihkunud, siis kliimateemade ajasurve EL-is on hetkeks leevenenud. Samas on komisjon kindlalt öelnud, et fookus roheleppele ei tohi kuidagi hajuda. Igasugused kriisid lähevad ükskord mööda, aga kliimamuutused kahjuks ei pidurdu.

Roheleppe roll kriisist väljumisel

Majanduskriisist väljumisel oleks tark silmas pidada, et kui taastumine ei arvesta rohepöörde vajadusi, siis pole see õige taastumine. Mis mõttega pöörduda tagasi ohjeldamatu saastamise juurde või loobuda alternatiivsete energiaallikate loomisest, kui sellisel majandusel niikuinii tulevikku ei ole, nagu ülal esile toodud?

Sama sisuga kirjale kirjutasid juba sügavas kriisiolukorras alla 13 liikmesriigi (Austria, Kreeka, Saksamaa, Taani, Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Itaalia, Läti, Luksemburgi, Hollandi, Portugali, Rootsi) peaministrid, kes EL-is on juba pikemat aega kliimateemadel veduri rollis olnud. Hiljem ühinesid ka Kreeka, Slovakkia, Sloveenia, Malta. Kuid ka Eesti peaminister Jüri Ratas on ülemkogul alla jooninud roheleppe olulist rolli kriisist väljumisel.

Tuntud tarkusetera ütleb veidi küüniliselt, et head kriisi ei tohi lasta raisku minna. Kui mugavustsoonis on keeruline teha radikaalseid muudatusi, siis seiskunud tööstustel tasub mõelda just murdelistele sammudele, mis võivad tuua eelise turul ning kiirema konkurentsivõime taastamise.

Riik võib mõelda investeeringutele valdkondades, kuhu panustamine lööb mitu kärbest ühe hoobiga. Eestis arutataksegi ehitussektori elavdamist laenuraha abil – mõjub soodsalt tööhõivele, soojustatud majad on palju energiatõhusamad ning seega teenivad heitmete vähendamise eesmärki, elanike soojaarved saavad aga taskukohasemaks.

Tulevikus võiks mõelda diislikütusel töötavate busside asendamisele kohe uudse vesinikutehnoloogiaga, jättes gaasi vahele ja kasutades tuuleparkide rohelist elektrit. Sellekohane arendustegevus on Eestis päris hästi edenenud.

Komisjoni ettepandud õiglase ülemineku mehhanism lubab rahalist leevendust kitsaskohtadele. Eesti murepiirkond on muidugi Ida-Virumaa kogu oma kompleksses sõltuvuses põlevkivi kaevandamisest.

Ettepaneku rahanumbrid otsetoetuste vormis ei kata kuidagi saamata jäävat tulu, kuid tuleb ka endale aru anda, et need tulunumbrid pärinesid kriisieelsest maailmast. Põlevkivist elektri tootmise tõhusus ei sõltu mitte ainult süsinikdioksiidi heitme kvoodisüsteemist ja kvoodihinnast EL-is, vaid ka nt aina odavnevast taastuvenergiast Läänemere regioonis või nafta hinnast maailmaturul.

Samuti tuleb arvestada riiklikke kulutusi keskkonnakahjude kõrvaldamiseks ja palju muud. Ka pole muidugi teadmata, et ühel päeval saab põlevkivi lihtsalt otsa. Igal valitsusel on raskevõitu mõelda 100-150 aasta perspektiivis, kuid Eesti riiklikud arengukavad energeetikas üleminekuga alternatiividele siiski arvestavad.

Praegu on õige aeg kasutada viimseni ära selleks antav EL-i abi, millest ju alles aasta eest õieti unistadagi ei osatud. Et teoreetilised rahasummad ka päriselt meieni jõuaksid, selleks seisab ees veel hulk tööd – esiteks Eestil konkurentsis teiste liikmesriikidega üldmahu osas ning teiseks heade kohalike projektide koostamisel, milles peavad kaasa lööma nii kodanike ühendused, omavalitsused kui ka riigi ametkonnad, et igakülgselt ja koosmõjus saaksid arvestatud maakonna ja riigi vajadused.

See töö ei erine palju tavapärasest EL-i tõukefondide kasutamisest, milles Eesti on ikka silma paistnud kui liikmesriik, kes suudab väljavõideldud raha ka päriselt ja ettenähtud aja jooksul töösse rakendada. Otsetoetustest mitmekordselt suuremad summad aga, mis tehakse kättesaadavaks investeerimisprogrammide ja pankade kaudu, nõuavad juba uut mõtlemist. See on šanss täiesti uutele ettevõtetele, suure tõenäosusega läbimurdelistes tehnoloogiates. Eestile võiks see uus tiigrihüpe kontimööda olla küll.

Komisjoni 2020. aasta tööprogramm annab täiendavat selgust 2020. aastaks kavandatud asjakohaste meetmete ajakava kohta.

Kasutatud allikad

• European Commission. (2019a). Communication from the Commission to the European Parliament, the European Council, the Council, the European Economic and Social Committee and the Committee of the Regions: The European Green Deal, COM(2019) 640 final. Brussels. "The European Green Deal". – https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/european-green-deal-communication_en.pdf
• European Commission. (2019b) What if we do not act. European Green Deal. Factsheet, 11 December. – https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/en/fs_19_6715
• Euroopa Ülemkogu. (2019). Järeldused, 12. detsember. EUCO 29/19. Brüssel. – https://www.consilium.europa.eu/media/41776/12-euco-final-conclusions-et.pdf
• (2017). Pariisi kokkulepe. – https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/kliima/rahvusvahelised-kokkulepped/pariisi-kokkulepe