Seesama alla 35-aastaste põlvkond on märksa selgemalt väljendanud eneseteostuse vajadust. 50-aastastele tundub uskumatu, et nii see kui ka tõenäoliselt järgmised põlvkonnad ei pea tööd põhiliseks elu mõtteks. Tasakaalustamaks töö- ja eraelu eelistatakse näiteks paindlikku projektipõhist tööd ja ka osaajaga töötamist, nn tööampsusid erinevates valdkondades. Töölt oodatakse vaheldust, võimalust luua midagi uut ja isikupärast.

Töökeskkonda ja sealseid sotsiaalseid suhteid peetakse oluliseks, et saaks üksteisele toetuda, abi küsida, koos otsustada ja üksteist inspireerida. Ei ole ju põhjust arvata, et õpetajaametit kaaluvatel noortel oleks teistsugused ootused.

Arusaam õpetajatööst

Võib öelda, et õpetajaametiga on tõesti midagi tõsist lahti. Õpetaja töö põhineb reeglina nn traditsioonilisel mudelil ja arusaamal õpetamisest – üks õpetaja ühe õpilaste rühmaga. Linnakoolides töötab õpetaja vähemalt rohkem kui 20 erineva õpilaste grupiga ja nii viis kuni kaheksa tundi päevas. Me kutsume uut põlvkonda tööle keskkonda, kus domineeriv töömudel on tegelikult sajandivanune.

Samuti on ootused ja nõudmised õpetajaametile pidevalt kasvamas. Eeldatakse, et õpetaja kohandab õpet iga õpilase vajadusest lähtudes, tuleb toime erivajadustega õpilastega, lõimib erinevaid aineid koos teiste õpetajatega, rakendab kujundavat hindamist, toetab õpilase üld- ja digipädevuste arengut, viib lapsevanematega läbi arenguvestlusi ja palju muud.

Seevastu pole ka varasemad ootused vähenenud – ikka eeldatakse, et õpetajal on sügavad ja värskelt täiendatud ainealased teadmised. Seega tuleb ülesandeid aina juurde, kuid ressursid nende täitmiseks on jäänud samaks nagu mitukümmend aastat tagasi.

Teeme koolist unelmate töökeskkonna

Õpetajaameti põhiline mainekujundaja on kool ehk töökeskkond ning sealsed tingimused. Selle tulevikuperspektiiviks on aga ülekoormatud õpetaja, kes ei loo kindlasti ametist positiivset kuvandit. Miks valida töökeskkonda, mis on rutiinne ja kus tuleb üksi vastutada paljude õpilaste eest? 

Õpetajate töö ümberkorraldamine eeldab koolipäeva põhjalikku ümberkorraldamist seniselt tunnipõhiselt õppelt teemapõhiseks. Selle tulemusel tekiksid õpetajate meeskonnad, kus jagatakse omavahel ülesanded, mis omakorda võimaldab spetsialiseeruda, nii nagu näiteks toimub meditsiini valdkonnas.

Üks õpetaja täiendab enda pädevusi erivajadustega õppijate teemal, teine süveneb digivara maailma, kolmas jälgib eKoolis õpilaste arengunäitajaid. Koos planeeritakse ja arutakse õppijate arenguga seonduvaid andmeid, et õppimist vastavalt kohandada.

Nii saab samaaegselt märksa suurema arvu õppijate õppeprotsessi planeerida ja juhendada, sh ka keerulisi otsuseid üheskoos vastu võtta. Meeskondlik tegutsemine vähendab stressi ja ka töökoormust.

Õpetaja töökeskkonna ümbermõtestamine loob ka kvalitatiivselt uue lähenemise kogu õppeprotsessile, mille ilminguid nägime kevadise distantsõppe perioodil. Koolides mõisteti, et õpetajatööd on võimalik teha märksa paindlikumalt ja mõelda n-ö kastist väljas, kuid selleks on vaja töötada tiimides ja ülesandeid jagades. Distantsõppega tulid paremini toime koolid, kus vastastikust toetust ja koostööd oli rohkem. Nendes koolides tajusid õpetajad ka väiksemat töökoormuse kasvu.

Õpetajate puuduse ja pikas perspektiivis "väljasuremise" lahendamiseks on vaja kahesuunalist liiklust. Tuleb arvestada, et trendid töömaailmas mõjutavad ka õpetajaametit.

Vaja on töökeskkonna kujundamist, kus on märksa rohkem paindlikkust, osalise tööaja võimaldamist ning teiselt poolt õpetaja töö ümbermõtestamist. Pidevalt jalgratast täiustades ei ehita me lennumasinat – õpetajalt aina uusi ja uusi lisapädevusi eeldades on õpetajaamet varsti jõukohane vaid väga vähestele vastupidavatele.