Juhtusin kuskilt lugema arvamust, et koduõppest ei võida keegi. Mõtlesin kevadele, kus olukord oli mõneti pingelisemgi kui praegu, töökoormus kasvas hüppeliselt ja ekraani taga tuli istuda hommikust õhtuni. Ometi leian, et sellest situatsioonist võitsid paljud. Kui ka väidetakse, et mitte teadmistelt või pädevustelt, siis tervise mõttes kindlasti. Isegi õpetajad.

Raske on mõista, miks on pedagoogid viimased paar kuud epidemioloogilistest valemitest välja jäetud.

Olen oma lähematelt ja kaugematelt kolleegidelt kuulnud küsimusi, nagu "Mis eristab lähikontaktset õpilast lähikontaktsest õpetajast?", "Kuidas on võimalik samal ajal klassis ja veebis tulemuslikult õpetada?", "Kas oleks vastutustundlik kodust ja koolist oma jalga mitte välja tõsta, kui töölt tuleb iga päev mitu teadet koroonapositiivsete õpilaste kohta ehk kas ma nüüd elangi ainult oma tööle ja õpilastele?", "Miks on juhtkonna kabinetiuksed viirusohu tõkestamiseks lukus, aga õpetaja on paisatud keset kriisikollet?", "Kui hull olukord on piisavalt hull, et ka näiteks Tartu koolid koduõppele saata?", "Miks ei saa õpetaja valida, kas ta soovib kodus või koolis õpetada, kui õpilastel on selline võimalus olemas?".

Naeratus ja lööklaused

Need ja mitmed teised küsimused on senini küsimusteks jäänud ning muutunud igapäevasteks. Hämarad juhised külvavad rohkem segadust, kui on tervislik. Vist ei saa rääkida ihaldusväärsest, motiveerivast või põhilistki turvatunnet soosivast töökeskkonnast, kas pole?

Raske on lugeda loosungeid, mis kutsuvad üles õpetajaametit väärtustama ning pajatavad õpetajate järelkasvust. Ma isegi ei süüvi enam palgatõusuteemalistesse läbirääkimistesse, sest see ei tundu praegu kaugeltki primaarne.

Saan aru, et peaksin end tundma olulise ja privilegeerituna, et mul üldse on töö, ja veel milline, aga kas ikkagi on kuritegu küsida turvalise töökeskkonna järele nii, et mitte mõjuda enesekeskse lumehelbekesena?

Teistel on ka raske, aga kui palju on tegelikult selliseid ameteid, kus tuleb väikeses kinnises ruumis päeva jooksul viibida koos mitmesaja inimesega mitu tundi järjest ning ainus kaitseülikond on ebalev naeratus ja positiivsed lööklaused, et vähemasti õpilasi potentsiaalsest segadusest säästa?

Suurem osa õppuritest on ilma igasuguste haigustunnusteta, ent võivad olla nakatunud, neil on omakorda lõputult kokkupuuteid, liikumistrajektoore ja nad on mahajäämishirmus iga hinna eest koolis ka siis, kui end päris tervena ei tunne – seega puutub üks õpetaja päeva jooksul kokku nii paljude muutujatega, et on puhas ime, kui mõni meist pole kevadeks kordagi viirust kandnud.

Kui tervena koju jõuamegi, saame veel preemiaks lugeda uudist pealkirjaga "Viiruses õpetaja viis koduõppele sajad lapsed". Põhimõtteliselt võiks varsti pooltes anekdootides mis tahes lolli olukorda jääva tegelaskuju õpetajaga asendada ja nali mõjuks mühinal.

Jõulud pereringis – pelk unistus

Piinlik on lugeda, kui keegi veel kuskil kirjutab, et noor inimene peaks tõsiselt õpetajaametit kaaluma; et iga õpetaja on oma õnne sepp ja see töö tegelikult ei olegi mingi töö, vaid elukestev õnnetunne. Kui töötaja põhivajadused ei ole rahuldatud, on keeruline aru saada, miks peaks keegi puhtast missiooni-, kohuse- või vaheldustundest õpetajaks hakkama ja sel alal üle viie aasta vastu pidama.

Mõistan, et on inimesi, kelle vaimne tervis sulgolukorras tõsiselt kannatas, ent kolleegide segadust ja kahtlevat meeleolu märgates on üha võimatum uskuda, et praegune eluolu veel rohkemate vaimset tervist lisaks füüsilisele ei kuluta.

Jah, kevad oli katsumusi täis, aga praegune seis on lihtsalt ebainimlik. See ei ole selline katsumus, mida iga päev kogeda soovin. Jõuludest pereringis saan sel aastal kardetavasti ainult unistada või siis ei ole ma kohusetundlik kodanik.

Mind võib pidada naiivseks ja lühinägelikuks ning võimalik, et esindan vaid vähemuse arvamust, aga kui koolile on antud distantsõppe korraldus, ei ole koolijuhi asi selles kahelda. Eriti veel oma töötajate arvamust küsimata ja heaolu arvestamata.

Igas koolis on ilmselt mingi hulk õpilasi ja õpetajaid, kes kevadise õppekorraldusega toime ei tulnud, aga see ei tähenda esiteks, et nad ei võiks iseseisvama, muutunud õppimise/õpetamisega üldse hakkama saada või et olukorra stabiliseerumiseni ei võiks osa neist vajaduse korral koolis käia.

Lahendusi ei peaks küll ehk välja pakkuma üks algaja pedagoog, aga sisuline, vajaduse korral individuaalne kaugõpe alustuseks vähemasti jaanuari keskpaigani on minu nägemust mööda ainus mõistlik talitusviis. Palun paneme punkti puiklemisele.