"See teema on raske. Seal on mõneti veel tabuteema märgid küljes ja naised võivad arvata, et seal tekib ühiskondlik põlastus või et kes on süüdi või siis tekib järgmine küsimus, et kui suur see rasedus üldse siis oli, et see katkes," selgitas Savason-Potisepp "Ringvaates", miks naised ei kipu oma raseduse katkemisest rääkima.

"Tegelikult seal ei ole tähtsust, kui suur see rasedus on, sest pisarate arv ei ole kuidagi mõõdetav, olgu see raseduse algjärk või lõppjärk. /.../ Seal pole vahet, kas tegemist on esimeses või teises trimestris raseduse katkemisega. See on valus. Ja võimalik, et see on ka hästi suur hirm, et mida siis minust arvatakse ja kas ma olen petnud kellegi ootuseid," lisas ta.

Välismaal on aga eriti viimase aasta jooksul paljud kuulsad naised rääkinud avalikult raseduse katkemisest. Viimati tegi seda prints Harry abikaasa Meghan Markle, kes ütles ilmunud artiklis, et tema teine rasedus tänavu suvel katkes.

"Ma olen täiesti kindel, et need naised on vaprad, eeskujuks ja eeskujuks ka haavatavusega, sest on väga palju tulemas uut lainet, uut mõtlemist ja seda, et haavatavuses peitub ka jõud," kommenteeris Savason-Potisepp.

Tema sõnul tunnevad naised, kellel rasedus on katkenud, end tihtipeale üksijäetult.

"Teinekord nad võivad arvata, et nad on üksi, sest tõesti Eestis seda kõlapinda nii palju ei ole, aga seda me alati räägime neile. Paraku nad pole esimesed ega viimased, aga tugivõrgustik on neil olemas," rääkis arst.

Savason-Potisepp lisas, et naisele on väga tähtis pere ja sõprade tugi, haiglad pakuvad aga raseduskriisi nõustamist, samuti psühholoogi abi.

"Teinekord ei ole vaja olla psühholoog, psühhiaater, et pakkuda oma õlga, tuge, ei pea alati midagi arvama, vaid lihtsalt ära kuulama selle inimese," ütles ta.

Karm statistika

Savason-Potisepa sõnul on raseduste katkemise statistika karm. "Kui rasedusi on kõik kokku 100 protsenti, siis 30-40 protsenti neist jõuab sünnituseni. See on väga suur katkemiste hulk," ütles ta.

Ta selgitas samas, et väga paljud neist võivad olla nn biokeemilised rasedused, kus üks rasedustest on positiivne, mõne aja pärast järgmine aga negatiivne. Need naised ei pruugigi arsti juurde jõuda ja statistikas kajastuda.

Järgmine aste on see, kus naine jõuab juba ka arsti juurde raseduse tuvastamisele, kuid seal on näha, et loode pole arenenud nii nagu oleks vaja. "Mõnikord on paraku nii, et see ei lähe edasi," ütles Savason-Potisepp.

Kolmas aste on naised, kes jõuavad raseduse tuvastamisest edasi ultrahelisse, mille järgi on kõik korras, kuid esimese trimestri sõeluuringule jõudes on näha, et laps pole edasi arenenud ja süda enam ei löö.

Savason-Potisepp kinnitas, et esimesed kolm kuud on raseduste puhul kõige kriitilisemad.

Savason-Potisepa sõnul küsivad naised sageli, kas nemad on ise kuidagi põhjustanud raseduse katkemise. Tema sõnul see üldiselt nii ei ole ning enamik esimese trimestri raseduste katkemisi on seotud kromosoomi anomaaliatega.