Teeme esmalt faktid selgeks.

Perlingu kohustused riigi peaprokuröri kohusetäitjana lõppesid juba 3. veebruaril 2020, mil valitsus nimetas uue peaprokurörina ametisse Andres Parmase. Perlingu teenistussuhe riigiprokuratuuriga on peatatud, ta töötab ÜRO heaks Idapartnerluse keskuse kaudu ning töö sisuks Ukraina prokuratuuri nõustamine reformide alal. Samuti on justiitsminister allkirjastanud käskkirja Perlingu vabastamiseks prokuröriteenistusest alates 20. septembrist 2021. aastal.

Seadus ei piira avalikus poliitikas osalemist

Teemal on formaalne pool.

Erakonnaseadus loetleb rea ameteid, kes ei saa kuuluda erakonda – laiema ringi ametnike mõistes on nendeks ametiteks kohtunik, prokurör, politseiametnik ja tegevteenistuses olev kaitseväelane. Antud piirangu eesmärk ei ole piirata kellegi meelsusvabadust, vaid kindlustada, et selliste ametite kandjad oleksid oma ametikohustusi täites sõltumatud mistahes poliitilistest mõjutustest.

Edasised kitsendused tulenevad iga ameti enda seadusest ja on ametite lõikes küllaltki erinevad. Näiteks kohtunikele ja tegevteenistuses kaitseväelastele laieneb avalikus poliitikas osalemise piirang. Politseinikele ja prokuröridele avalikus poliitikas osalemise piirangud ei rakendu, nad võivad muuhulgas kandideerida valimistel ning osaleda kohaliku omavalitsuse volikogu töös.

Olgu siinkohal öeldud, et Perling liitus Parempoolsetega toetajaliikmena, ta ei ole esitanud avaldust Isamaa erakonda astumiseks. Oluline on samuti meeles pidada, et Perling ütles oma maailmavaatelised eelistused välja otse ja avalikult.

Minul on ainult hea meel, et üks pikaajalise kogemusega tippjuht on otsustanud panustada Eesti tuleviku kujundamisse. Seda kummastavam oli mul kuulata Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederi "tervituskõnet", et Perling on valinud toetamiseks vale erakonna. Nii räägib poliitik, kes on pidanud vaheldumisi riigikogu liikme ja ministri ametit alates 2003. aastast ning kelle esimeheks oleku perioodil on Isamaa liikmeskond kahanenud tuhandetes ja uusi liitujaid on olnud napilt.

Siit jõuamegi teema sisulise käsitlemiseni ehk kas era- või avaliku sektori kogemusega juhid ja talendid on poliitikasse üldse oodatud?

Ühelt poolt pikalt Toompeal istunud poliitik ei suuda taluda kriitilist mõtlemist ning näeb igas uues tulijas üksnes konkurenti. Teiselt poolt peaprokurör Andres Parmas ja advokatuuri juht Jaanus Tehver, kelle sõnavõtte lugedes jääb kõlama hinnang, et Perling pidanuks "ootama" ja hoiduma oma poliitiliste vaadete avaldamisest.

Mulle tuli neid väljaütlemisi lugedes meelde üks juhtum 2000. aastate algusest, mil olin ametis erakonna peasekretärina. Ühel päeval sain lahkumisavalduse pikka aega meie tegevuses osalenud võimekalt noorelt inimeselt. Selgitust küsides sain teada, et mõttekaaslane oli alustanud tööd rahvusvahelises audiitorfirmas ning tööandja eeldas temalt erakondliku sõltumatust.

Küsimus on poliitika juhtimiskvaliteedis

Sõge formalism ning avalikus poliitikas või erakondade tegevuses osalemise demoniseerimine on tõsine probleem.

Meil on ametis valitsus, kus on pooleteise aastaga vahetunud seitse ministrit. Poliitiline debatt riigikogus on kauge unistus Briti parlamentaarsest  debatist. Tippjuhid, poliitikud ja teadlaskond eelistavad meil enamasti poliitika küsimustes vaikida, rääkimata erakondades osalemisest.

Eesti on väike riik ning kui meie parimad ajud ei soovi ega julge poliitikas panustada, siis on see arengupidur, mis kahjustab meie konkurentsivõimet ja halvendab meie elukvaliteeti.

Mandumise ärahoidmiseks vajab poliitika järjepidevalt uute inimeste ja ideede konkurentsi. Seda nii erakondade sees kui väljaspool. Seetõttu on rünnakud Perlingu aadressil tema valmisoleku eest poliitikas kaasa rääkida minu jaoks täiesti vastuvõetamatud. Vastupidi, ma loodan, et Perlingu kodanikujulgus ärgitab ka paljusid teisi avalikult kaasa rääkima ja miks mitte ka erakondadega liituma. Parempoolsete poolt ütlen küll, et järgige Perlingu eeskuju ja liituge meiega.

Jaburduse tipp oli riigiprokuratuuri poolt reede õhtul pärast tööpäeva lõppu Twitteris avaldatud säuts, et esmaspäeval koguneb prokuratuuri eetikanõukogu Perlingu sammu arutama. Mis kafkalik jama see veel on?

Perling oli riigi peaprokurörina asutuse juht, kes tegeles menetluse üldiste põhimõtete, prokuratuuri eelarve- ja personalipoliitikaga ning suhtles teiste riigiasutuste ja poliitikutega. Riigi peaprokurör ei juhi konkreetseid kriminaalmenetlusi.

Eetikakomisjon arutagu koos advokatuuri juhatusega hoopis seda, kuidas on prokuröri ametieetikaga kooskõlas tegevprokuröri kohene liitumine mõne advokaadibürooga või peaks ette nägema üleminekuperioodi. Selliseid juhtumeid on meil olnud ja see on tegelik küsimus, mida arutada.