Meelis Oidsalu: demokraatia kriis Eestis – mida see tähendab?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Meelis Oidsalu Autor/allikas: Kerli Halliste

Siinne essee ärgitab rääkima demokraatia kriisist. Meelis Oidsalu algselt Vikerkaares ilmunud essee koosneb kahest osast, esimene ebakonstruktiivne, teine konstruktiivne.

Alustuseks polemiseerin hollandi sotsiaalteadlaste Mark Bovensi ja Anchrit Wille raamatu "Diploma Democracy: The Rise of Political Meritocracy"1 ning Tõnis Saartsi poolt raamatu tutvustamiseks kirjutatud artikliga "Haritlasdemokraatia. Tänan, ei".2

Teen seda ilmestamaks vajadust laiema ja mitmemõõtmelisema vaate järele demokraatia kriisi mõtestamisel. Palun lugejalt kannatust ja essees sageli mainitud eesti politoloogilt heatahtlikkust.

Teises osas pakun välja Eestis võistlevate demokraatlike kultuuride hüpoteesid, lähtudes kolme kuulsa psühholoogi Sigmund Freudi, Carl Jungi ja Carl Rogersi inimesekäsitluse erisustest, kuivõrd poliitiliste ideoloogiate keskmes on samuti rohkem või vähem terviklik inimesekäsitus, millest lähtudes maailma normeeritakse.

Igal juhul võimaldab võistlevate demokraatlike kultuuride visandamine rikastada demokraatia kriisist kõnelemise viise.

1. Kas harimatute ahas juurdepääs võimukoridoridele võib tähendada esindusdemokraatia kriisi?

"Diploma Democracy: The Rise of Political Meritocracy" avaldati 2011. aastal Hollandis ilmunud samateemalise teose avaliku menu järeltuules. Raamatu 2017. aastal Oxfordi ülikooli kirjastusel ilmunud ingliskeelses väljaandes on käsitletavate riikide hulka laiendatud (Hollandile lisanduvad Ühendkuningriik, Taani, Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia) ning kaasatud ka EL-i institutsioone puudutav.

Oma manifesteerivalt hoogsas raamatututvustuses, mida võiks kvalifitseerida ka nanohartaks (vrd "Harta 12-t" või "Kahe Eesti" pöördumist), Tõnis Saarts mh moonutab autorite algset terminoloogiat, võttes diploma democracy eestikeelseks vastena kasutusele sõna "haritlasdemokraatia".

Ta küll selgitab, et raamatu autorid lähtuvad oma andmestikes ülikoolidiplomi formaalse olemasolu tõigast, ent mingi hoiakuline tõlkenihe on selle sõnavalikuga juba tekitatud. Harituse ja formaalhariduse erisust on Eesti kultuuris oluliseks peetud, seda erisust rõhutab ka meil levinud kriitika ülikoolihariduse devalveerumise ja kasvava "diplomitööstuse" vastu.

Bovens ja Wille väidavad, et Lääne poliitika üha suurenev professionaliseerumine lõikab ära olulise osa valijaskonnast, eliit võõrandub üha enam ning eliidi äralõigatus tekitab esindusdemokraatiale eksistentsiaalseid probleeme, mida demokraatlik süsteem ei pruugi suuta ära seedida:

"Meritokraatia edasine levimine meie ühiskonnas võib aja jooksul osutuda tõsiseks ohuks meie poliitilisele ja sotsiaalsele stabiilsusele. Kvalifitseerimata masside mäss … ei pruugi üldse osutuda fiktsiooniks. Diplomidemokraatia on demokraatia vigane vorm, sest et see lõppkokkuvõttes isoleerib arvestatava osa populatsioonist tähenduslikust poliitilisest osalusest."

Demokraatia püsimise nimel on oluline suurendada "kirjeldava esindatuse" (descriptive representation) rolli kas hariduslike kvootide, praeguseid esinduskogusid täiendava rahvakogu, tihedate referendumite vms läbi. "Kirjeldav esindatus" tähendab seda, et riiklikes aruteluformaatides osalejaskonna hariduslikud proportsioonid peaksid senisest rohkem sarnanema ühiskonna hariduslikule jaotusele, et välistada eliidi haridusliku eneseisolatsiooni liigset mõju poliitikale.

Diplomi omamise tõigal on korrelatsioon maailmavaateliste hoiakutega ja seega peab ka akadeemiliselt diplomeerimata inimesi võimestama, et vastavat kallutatust tasakaalustada.

Autorid on leidnud viisi, kuidas kõnelda populismi paratamatusest demokraatia osana ja teha seda keeles, mis peaks olema vastuvõetav ka populismi normatiivselt vastustavaile lugejaile; sisuliselt ongi suur osa nende raamatust populismi vajalikkuse või vältimatuse õigustus olukorras, kus esindusdemokraatia lakkab toimimast.

Otse seda välja ei öelda, aga antakse mõista, et haritute klassil on valida, kas nad lasevad vähem haritud otsuste tegemise juurde või peavad leppima populismi vohamisega. Tegemist on hooliva realismiga, kus kõrgharitud politoloogid üritavad akadeemilisusega "privilegeeritud" maailmale vaadata nn harimata elanikkonna pilguga.

Teiseks osutavad autorid, et demokraatliku kaasamise tänased formaadid ei toimi. Formaalne kaasarääkimise õigus, mille realiseerimisel tegelikult ei olda suutelised oma seisukohti esindama (Eestis nt kaasamist võimaldanud eri veebileheprojektid) või neid ei kuulata, legitimeerib vähem haritute ignoreerimist ja sestap on osutus vägagi vajalik.

Andmeid, mida raamatus kasutatakse, on palju ja need on kirjelduslikult kõnekad (kuigi mitte avastuslikult uued, hariduslik ebavõrdsus on teada asjaolu ja eliidi kõrgem haritus olnud seni tervemõistuslik konsensus).

Raamatu argumendid toetuvad eeldusele, et kõrgema haridustasemega inimesed on vähem võimelised või tahtlikud oma valijaskonda esindama teiste kõrgharitud inimeste juures, sest neil pole seda elukogemust ja maailmavaadet, mis on vähem haritud inimestel. Seega sõltub autorite normatiivsete järelduste pädevus selle eelduse vettpidavusest.

See aluseeldus vajanuks testimist või põhjalikumat arutelugi võrdluses mõne teise asjakohase hüpoteesiga, nt mil moel vähem haritute esindatus kõrgemalt haritute poolt on neile hea ja kas seda ei peaks, vastupidiselt raamatu lõpus leiduvatele soovitustele, pigem soosima viisil, mis tooks vähem haritutele senisest rohkem kasu.

Või siis – milline on üldse haridusliku tausta mõju eliidistumise protsessis ja kas ei ole võimalik, et ka vähem haritud inimene kaldub poliitilise eliidi hulka kuuludes võõranduma oma elektoraadist juba muudel põhjustel kui haridustaust (erakondlik lojaalsus, suurettevõtluse mõju erakonnapoliitikale, keskvalitsuse ja regionaalse võimu tasakaal)?

Kõrghariduse seost n-ö kosmopoliitiliste väärtustega on uuritud ja need tunduvad enamikus Lääne kontekstides korreleeruvat (olulisemalt kui demograafia).3 Immigratsioon, positiivne suhtumine EL-i ja kosmopoliitilisus on need kolm dimensiooni, mille Bovens ja Wille välja toovad.

Nagu Thomas Piketty oma hiljutises laineid löönud teoses "Capital and Ideology" näitab, pole haritute klass sugugi poliitiliste eelistuste poolest monoliitne ega püsiv ning haritute klassi enda variatiivsus on ajas määratult kasvanud: kui 1950. aastatel moodustus kõrgharitlaskond väikese arvu erialade esindajatest (arstid, advokaadid, haridustöötajad, insenerid), siis 2000. aastateks on kõrgharitute osakaal ühiskonnas märgatavalt kasvanud ning hõlmab märksa laiema hulga äriprofessionaale, tehniliste erialade esindajaid ja konsultante.

Varem parempoolsust eelistanud kõrgharitute klass kaldub nüüd vasakule, ent pole siingi monoliitne, sest nt õpetajad ja ajakirjanikud näivad pooldavat kultuurilist progressiivsust, seevastu äriprofessionaalid ja tehniliste alade esindajad on kultuuriliselt vähem progressiivsed ja majanduslikult parempoolsed.4

Selles valguses on vaja diplomidemokraatia mõjude parema väljatoomise huvides määratleda, mida üldse tähendab kaasamise mõjusus, kuidas seda mõtestada –  peale selle, et haritumad inimesed on muutustele avatumad ja globalistlikumad ning seetõttu ei esinda piisavalt selliseid omadusi nagu suletus ja alalhoidlikkus.

Seda võib pidada norimiseks (sest kas siis ei piisa, kui me näeme, et suurel osal elektoraadist on arvamusi, mida otsustajad ei peegelda), aga kaasamise mõjususe küsimus vajanuks siiski piiritlemist, sest valitsejad langetavad valikuid populatsioonis konkureerivate huvide ja väärtuste vahel ning nende proportsionaalne esindatus ei pruugi olla tingimata märk demokraatliku valitsemise mõjususest.

On juhte, kus demokraatliku riigikorra toimivus võib seisneda teatud huvide või teemade stabiilse ja demokraatia legitiimsust mitteohustava eiramise võimes, klassikaline näide on siin surmanuhtluse lubatavuse küsimus (EL-i riikide puhul).

Neil põhjustel pole Bovensi ja Wille andmestikul argumentatiivset jõudu, mida autorid sel väidavad olevat. Juurdepääsu suurendamist haritusele tõrjuvad autorid lähemalt täpsustamata väitega, et nii toimub hariduslik inflatsioon ning haritud inimeste osakaal poliitilises eliidis suureneb veelgi, aga sedasi jõuame ringiga tagasi nende algse argumendi ebaveenvuse probleemini ja küsimuseni: "Mis siis?"

Argumentatiivse jõu saamiseks oleks pidanud just selle põgusalt mainitud alternatiiviga tegema vähemalt sama mahukat tööd kui põhiteesiga.

Vähem haritute positiivset diskrimineerimist toetatakse analoogiaga: paljud erakonnad reserveerivad oma ridades kvoodipõhiselt kohti "naistele, etniliste vähemuste kandidaatidele või perifeersete regioonide esindajatele … miks siis ei võiks samamoodi käituda vähem- ja keskharitud inimestega, et suurendada nende esindatust parlamendis?".

See on moraalse toe järele kobav analoogia, mis vajanuks autorite enda poolt vaidlustamist vähemalt ses osas, mil moel kaasasündinud erinevuste diskrimineerivate mõjude kompenseerimine (ja isegi sünnikohta või piirkonda, kus inimene täiskasvanuks saab, võib pidada kaasasündinud omaduseks) õigustab positiivset üleesindatust selleks, et suuremal või vähemal määral tasalülitada võimete ja pühendumuse erinevust.

See analoog seob Bovensi ja Wille ettepaneku selgelt positiivset jõustamist või positiivset diskrimineerimist soosivate mõttevooludega (nt woke-liikumisega), aga teeb seda uudsel moel. Kui varem nähti positiivse jõustamisena marginaliseeritute harimist, siis nemad pakuvad välja nende poliitilise jõustamise ilma harimiseta (tegelikult ütlevad, et harimine oleks isegi halb).

Üllatuslikult ei leidu Bovensi ja Wille raamatu allikaviitestikus prantsuse marksistliku filosoofi Jacques Ranciere'i nime, kes demokraatlikke esindussuhteid samuti kritiseerib ning kes nt oma raamatus "La Haine de la democratie" kirjeldavat esindatust (seda terminit küll kasutamata) samuti oluliseks peab. Ranciere suhtub esindusdemokraatiasse kui petukaupa ning peab lihtinimese vahetut juuresolu poliitilistes protsessides demokraatia seisukohalt määrava tähtsusega praktikaks.

Diplomidemokraatia kontseptsiooni paatos on klassivõitluslik ja sellisena pigem esindusdemokraatia vaimu õõnestav. Bovensi ja Wille teosest jääb mulje, et autorid tahavad osutada demokraatia kriisi tõsidusele ja oma osutusele kaaluandmiseks kasutavad üht kättesaadavat (andmetetagi ilmsele) ebavõrdsusele osutavat statistikat, suutmata samas öelda, milles ikkagi demokraatia kriis harimatute alaesindatuse puhul seisneb.

Kui kriisi definitsioonina võtta mingi süsteemi (nt esindusdemokraatia) toimivuse katkemist ulatuses, mis nõuab süsteemi ulatuslikku ümbertegemist (nt esindusmehhanismide reformi), siis võib öelda, et Bovens ja Wille väidavad andmestikule tuginedes, et esindusdemokraatia on kriisis ning et vähemalt üks tegureid selle kriisi esilekutsumisel on olnud vähem haritute alaesindatus. Aga nende arutlus on just seetõttu tautoloogiline.

Meritokraatia tõusu kõrval pole Bovens ja Wille arvestavalt käsitlenud esindussuhteid komplitseerivaid muid faktoreid ja narratiive, mille koosmõju hindamise tulemusena võiks ju mh ka nende endi andmestiku alusel tõsiselt kaaluda, kas poliitilist kategoorianihet "haritus kui esindussuhteid soodustav faktor" > "haritus kui demokraatlikku esindussuhet moonutav faktor" on põhjust omaks võtta või mitte.

Teos, mille põhiargumendid ilmuvad vilksamisi teose lõpus poliitikasoovituste loetelus, ei ole kogu oma andmekülluse juures midagi muud kui haritussüüd tundma õhutav pamflett. Kas selline süü iseenese moraalse survestamise vahendina halb või asjakohatu on, jäägu iga lugeja enda otsustada.

See ei tee otseselt kasutuks muid ettepanekuid, mis raamatu lõpus esitatakse kodanike kaasamise tõhustamiseks, millest paljusid meilgi on viljeldud, aga need polegi niivõrd diagnoosiga loogiliselt seostatud ettepanekud kui pigem kaasaegsete kaasamisvõtete üldine loetelu, sellise ettepanekute nimekirjaga lihtsalt ei saa mööda panna.

2. Milles seisneb esindusdemokraatia kriis?

Eraldi ja oluline küsimus ongi, kuidas siiski parempopulistide hiljutise edu taustal sisustada väidet sellest, et demokraatia on kriisis ja vajab "remonti". Küsimus, kas esindusdemokraatia on kriisis, nõuab politoloogidelt sama panoraamset tähelepanu kui 2001. aastal tehtud "Kahe Eesti" pöördumises või 2012. aastal sõnastatud "Harta 12-s".

"Eesti riigi kesksed institutsioonid ei täida oma funktsiooni," kirjutasid 26 sotsiaalteadlast 2001. aastal oma pöördumises. "Riigijuhtide elitaarne ja mina-keskne käitumine on kujundanud olukorra, kus rahvas ei suuda oma riiki enam tõsiselt võtta. … Varakapitalistlikku individualismi peab hakkama tasakaalustama sotsiaalsuse põhimõte. Eetikas tuleb lähtuda kategoorilisest imperatiivist käituda nii, et see võiks olla ka üldkehtiv käitumise norm."5

Tolleaegne avaldus oli valulik surveavaldus, milles kajas vastu sotsiaalteadlaste kuvand enestest kui poliitilistest protsessidest isoleeritud ekspertidest, kes on sunnitud kasutama eksklamatiivset kõneviisi.

"Kahe Eesti" diagnoos oli diagnoos eliidi moraalse allakäigu kohta, aga selles sisaldus ka viide probleemsele ideoloogiale, "varakapitalistlik individualism" on üsna selge osutus friedmanlikule/thatcherlikule turufundamentalismile ja viide Immanuel Kanti kategoorilisele imperatiivile osutab arusaamale, et eliit arvab, et neile kehtivad teistsugused reeglid kui rahvale.

Tõnis Saarts teeb oma teises nanohartas, kus ta trumpismi paratamatuseks nimetab, samuti viite neoliberalismile: "Trumpism on see hind, mida me peame neoliberaalse globaliseerumise eest maksma. Liiga kaua ei pannud liberaalsem ja edukam osa ühiskonnas tähele neid, kes jäid maha.

Kuni 2000. aastate lõpu suure majanduskriisini usuti, et ehk küpsevad globaliseerumise magusad viljad peagi ka alumistel okstel ja kõik tulevadki lõpuks välja võitjatena. Paraku see aga nii ei läinud."6 Saarts sõnastab siin üsna täpselt (kuigi kriitiliselt) selle narratiivi, millele ka Reformierakond panustas: pingutame, et saada jõukaks, kõik muu hea võrsub selle pingutuse kõrvalsaadusena.

Suuresti Res Publica pildile tulekust alguse saanud ja Reformierakonna pika valitsusaja jooksul toimunud poliitika professionaliseerumise (millele ka Bovens ja Wille viitavad kui võõrandavale nähtusele) protsess on võimaldanud kaks kümnendit hiljem eesti sotsiaalteadlasel nõuda haridusküsimustega tegelemist, aga veidi teisest otsast, kui seda oleks tehtud 2001. aastal.

Indrek Tarandi "poliitiliste partide" vastase kampaania edu 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel oli poliitikute gildistumise võõrandava mõju selge indikaator, kusjuures saadikukandidaadi kõrgharitus ei takistanud tal säärase parteilise meritokraatia vastasuse sümboliks tõusta.

"Kahe Eesti" pöördumine polnud siiski pelgalt efektse brändi lansseerimine (kuigi üks pöördumise kaasautoritest Aili Aarelaid "Teist Eestit" brändiks nimetas), vaid väga selge narratiivi sõnastamise katse: "Liialt paljud inimesed on viimase kümne aasta ajaloo-loteriis sattunud sotsiaalsel maastikul eluliselt häirivatele positsioonidele ja see takistab neid mõtlemast ühiskonnast kui tervikust. Kui pead lugema suutäisi, kombineerima lastele eimillestki riided selga, olema vallandatu alandavas seisus, osutuma narkari vanemaks vms, siis ei hooli suurt ei IMF-i kiitustest ega EU helgema homse lubadustest."7

Meritokraatia-skepsisel ei saanudki selles narratiivis kohta olla, sest võimulolijaid nähakse oma positsioone olevat saavutanud "ajaloo-loterii" tulemusena, eliiti nähakse vähemalt osaliselt sattumuslikuna ja see sattumuslikkus ei olnud ilmselt selline, mida Bovens ja Wille ette panevad oma loteriimeetodil valitavat rahvaesinduskogu (House of Lots) välja pakkudes.

Ka riigiülese rahvusvahelise autoriteedi skepsis on taasiseseisvunud Eesti esimese suure haritlasharta hilisemas lahtikirjutuses selgesti näha.

2012. aastal ilmunud "Harta 12" eskaleeris "Kahe Eesti" manifesti üleskutsega institutsionaalseks muutuseks: "Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad. Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha."8

"Harta 12" ja järgnenud Rahvakogu algatust võib erinevalt "Teise Eesti" brändist pidada survesekkumise selgemaks edulooks, sest see algatus päädis mõnegi institutsionaalse muutusega: riigikogu poole otse pöördumise võimalused, erakondade rahastamise järelevalve tõhustamine, aga ka toetuste kasvatamine riigikogust välja jäänud erakondadele ning erakondade moodustamise liikmelisuslävendi langetamine.

Ükski rahvaalgatus pole seni seaduseks saanud ning poliitilise konkurentsi suurendamise meetmed tõid meile Vabaerakonna ja Rahva Ühtsuse Erakonna, kes mõlemad on surnud, aga selle sekkumise tõttu on saanud rahastatud Eesti 200 ja ka Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon on rahastusküsimuste läbipaistvust siiski suurendanud.

USA-s peetakse trumpismi tõusu üheks eelduseks Ameerika Ühendriikide elanike usalduse kaotust kehtiva demokraatliku kultuuri vastu esmalt valedel põhinenud Iraagi sõja ning teiseks üleilmse finantskriisi tõttu, mis lahendati olukorra esile kutsunud pangandussektori kasuks.

Eestis kummalgi sündmusel mingeid nähtavaid mõjusid demokraatiatajule ei olnud, kuigi Kreeka võlakriisi lahendamise ajal tõusis kriitiliselt päevakorda finantssolidaarsuse teema EL-iga. Sellest hoolimata on eestlaste toetus Euroopa Liidule olnud EL-i keskmisega võrreldes pigem kõrge ja ka siinne käremeelsem vastuseis EL-ile on kaugel Brexitini viinud meeleoludest.

Nii Brexiti kui Ameerika Ühendriikide valimistega tõusid demokraatlikke valimisprotsesse ohustava tegurina esile kahtlase päritoluga ühismeediakampaaniad ning ühismeedia mõju poliitiliste äärmuste mobilisatsioonile ja nähtavuse kasvule. Oma rolli on esindussuhete muutumises mänginud peavoolumeedia tulude kuhtumine, veebimeedia ja partei-ajakirjanduse tõus.

Sattumuslikuks osutuda võivate näitajate (nt kõrgharitus) pinnalt käivitatavate süüstamiskampaaniate (nagu Tõnis Saartsi "Haritlasdemokraatia. Tänan ei" oma resoluutsuses kõlas) vältimiseks ja demokraatia legitiimsuse hoidmiseks on taas oluline tegeleda ka demokraatia kriisi tuvastamise küsimusega.

"Harta 12" suutis seda teha mõjusalt, sest teda ajendanud erakondade rahastamisskandaal paljastas ebaseadusliku organiseeritud sekkumise esindussuhetesse, eksisteeris selge "kuritegu", mida "rahvakohus" sai menetleda.

Jüri Ratas jõudis oma teisel valitsusajal aga samalaadsesse ümberpiiratu olukorda, nagu oli jõudnud tema eelkäija Edgar Savisaar. Kusjuures sarnaselt Savisaarega näis ka Ratas olevat jungiaanlik machiavellist, kes näeb vajadust sootsiumis eksisteerivaid tumedaks või ohtlikuks peetavaid tunge valitsemisse kaasata, n-ö päevavalgele vedada, et neid integreerida (või vähemalt nii ta väitis).

Selle (oletatava) demokraatliku kultuuri järgi on ühiselulise arengu keskmes individuatsioon, eneseks saamine. Toona Andrus Ansipi juhituna ajas Reformierakond ja ajab praegugi liberaalidele omast freudistlikku joont, mille järgi eksisteerivad "valged jõud" ja neile vastanduvaid jõude tuleb ühiselulise arengu nimel kultuuriliselt ignoreerida, kusjuures superego rolli selles protsessis täitis arenenud lääs ning ühiselulise arengu keskmes oli tulevikus paiknev heaolu ja seda heaolu nautiv tsiviliseeritum kollektiivne mina.

Kui tajumuslikult võrrelda nende kahe lähenemise "tervemõistuslikkuse keskmeid" (nende keskmete võrdlus on toodud tabelis), millega valitsuskoalitsioon oma valitsuse demokraatlikku sooritust mõõdab, siis milliste erinevuste puhul võib öelda, et tegemist on demokraatia kriisile osutava erinevusega?

Kas ühe demokraatliku kultuuri kriis ja teise õilmitsemine on tervikuna taandatav esindusdemokraatia kriisiks või tuleks viimast diagnoosida ainult juhul, kui demokraatlikke protseduure kas rikutakse või üritatakse muuta viisil, mis rikuvad üht või mitut demokraatliku süsteemi definitiivset tunnust?

Kahe demokraatliku kultuuri – freudistliku liberalismi ja jungiaanliku machiavellismi – kõrval võib mõistagi välja tuua veel kolmanda, egalitaarsust ja ühiskonna teaduslikku juhtimist väärtustava (sotsiaaldemokraatliku) carlrogersliku egalitarismi. Selle kultuuri tunnused kajavad vastu ka "Kahe Eesti" ja "Harta 12" allkirjastajate väidetes ja see kultuur on end taasiseseisvunud Eestis ilmutanud pigem alternatiivina kahele vaheldumisi või koos võimutsenud kultuurile.

Miks seostada tuntud psühholoogide inimkäsitusi demokraatlike valitsuskultuuridega? Peamiselt seetõttu, et ka erakondlikud programmid lähtuvad mingist inimkäsitusest, erakonnad kasutavad mingite väärtusotsuste legitimeerimiseks kujutlust sellest, kuidas inimene "tehtud on" ja kuidas seda arvestades tõsta inimeste heaolu. Need eeldused paljastuvad siis, kui erakonnad oma taotlusi põhjendavad, või nt valitsejate vastulausetes kriitikale.

Näiteks: (a) Jürgen Ligi Kreeka laenu kaitsmas; (b) Edgar Savisaar selgitamas lepingu vajadust Ühtse Venemaaga ja Jüri Ratas õigustamas EKRE kaasamist valitsusse, Urmas Reinsalu põhjendamas, miks eelisarendada suhteid Ungari ja Poolaga; (c) Sven Mikser põhjendamas EL-i solidaarsuspaktiga laiema aruteluta ühinemist.

Põhjendused ja vastulaused lähtuvad teatud "tervemõistuslikkuse keskmetest", mis ka neid kolme Eestis konkureerivat demokraatlikku kultuuri iseloomustavad. Tervemõistuslikkuse keskmeks on erakondlik inimesekäsitus ja käsitus sellest, kuidas konkreetse käsitelu põhjal ühiselulist heaolu tõsta.

See võistlevate demokraatlike kultuuride hüpotees ise vajab põhjalikumat testimist, siin on toodud vaid selle visand. On võimalik, et valija oma eelistusi avaldades ei poolda või vastusta niivõrd valimistel konkreetselt võistlevaid ideid kui inimesekäsitusi ja neil käsitustel põhinevaid võistlevaid demokraatlikke kultuure.

Konkreetsed valimistel võistlevad ideed võivad olla pelgalt signaalid ühest või teisest inimesekäsitusest ja sellest lähtuvast arusaamast, milline üks "normaalne demokraatia" välja näeb ja kuidas poliitkultuuri normaliseerida.

Kas nende Eestis juba pikalt eksisteerinud valitsuskultuuride konkurentsi hoogustumine tähendab esindusdemokraatia kriisi Eestis? Kriis võib olla suuresti kokkuleppeline, tajumuslik seisund, ent taasiseseisvunud Eestis ei ole vist olnud aega, kus esindussuhete kriis poleks olnud erakondlikul maastikul selgelt ja programmiliselt esindatud.

Seni kümneaastase vahega ilmunud sotsiaalteadlaste hartade alusel võiks eeldada, et Eestis on kriisitaju olnud demokraatia defineeriv osa.

Savisaare-aegset Keskerakonda võis pidada deskriptiivse esindatuse musternäiteks vene rahvusest Eesti poliitikute inkubaatorina, mis edukalt lennutas orbiidile ja võimestas poliitikuid loteriimeetodil, kui selleks pidada demokraatliku riigikorralduse ja demokraatlike esindussuhete mõistes sattumuslikuna mõjuvaid seksuaalse meritokraatia ilminguid.

Demokraatliku freudistliku liberalismiga seoses on kõneldud nende ilmajäetusest ja alaesindatusest, kes pole huvitatud progressist osa saama, samas kui jungiaanlik-machiavellistlikku demokraatlikku kultuuri kummitab oht mattuda ühiselulist turvatunnet ja usaldussuhteid süsteemselt lõhkuvasse võitluslikkusesse, carlrogerslikku egalitarismi aga võõrandab laiemast valijaskonnast eksperdilembus (diplomidemokraatia?).

Eraldi käsitlust vääriv teema on demokraatia tervise ja ühiselulise stabiilsuse vahekord. Mida vastata neile, kes ütlevad, et olemaks toimiv, peabki olema pidevas kriisis, katkematus ummistumiste ja puhastumiste tsüklis ja demokraatlike kultuuride omavahelises hõõrumises?

Või on tõesti nii, et demokraatlikuks peetud stabiilsete esindussuhetega on kõik ja edasine on kahe või enama vastanduva populismi lõppematu simuleeritud sõda, millesse seotakse nii ajakirjanduse kui kodanikuühiskonna energia, selleks et ühe või teise valitsuskultuuri sümbolitega mängivad valitsejad saaksid rahus riiki valitseda?

Montesquieud parafraseerides: väga tõenäoliselt me kas ala- või ülehindame demokraatia kriisi ja võib-olla on õigus John Lukacsil, kes juba kaks kümnendit tagasi kahtlustas, et liberalism on inimesed lihtsalt ära tüüdanud?

Mine tea, ehk on demokraatlike kultuuride vaheldumine sarnane moe- või kultuurivoolude vaheldumisega, kus tüdimusel olemasolevast on sama suur või suurem roll kui usul mõne uue idee päästvasse jõusse? Seda olulisem on demokraatlike kultuuride paljusust tunnistada, nende üle veidi avaramalt arutleda ning mõelda ka demokraatliku enesetaju protsessidest kultuuriteooriat sisuliselt kaasates, eri valitsuskultuuride variatiivsust demokraatlikuks peetavates ühiskondades lahates.

Võib ka kokku arvutada formaalselt diplomeeritute osakaalu eri demokraatiakultuure edendavate erakondade esinduskogudes – aga mida see õigupoolest annab?


1 M. Bovens, A. Wille, Diploma Democracy. The Rise of Political Meritocracy. Oxford, 2017. 
2 T. Saarts, Haritlasdemokraatia. Tänan, ei. Sirp, 30.10.2020. 
3 A. Harris, America Is Divided by Education. The Atlantic, 07.11.2018. 
4 J. Rovny, The "Brahmin Left" vs the "Merchant Right": A Comment on Thomas Piketty's New Book. EUROPP, 16.09.2019. https://blogs.lse.ac.uk/europpblog/2019/09/16/the-brahmin-left-vs-the-merchant-right-a-comment-on-thomas-pikettys-new-book/. 
5 Sotsiaalteadlased: Eesti on kriisis. Delfi, 23.04.2001. 
6 Tõnis Saarts: trumpism – paratamatu osa 21. sajandi DNA-st. Err.ee, 20.11.2020. 
7A. Aarelaid, Teine Eesti kui bränd. Postimees, 26.10.2001. 
8 https://petitsioon.ee/harta12. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: