Kui kindral Johannes Kert aastail 1999-2000 õppis USA-s kõrgemat sõjandust, majutati ta elama perre, kus kõneldi üksnes ameerika-inglise keelt. Kindral kümbles selles keeles seitse päeva nädalas ja ööpäev läbi.

Ta ei täiendanud end seal sugugi ainult kõrgemale ohvitserile vajalikes teadmistes, vaid ka toimetulekus igapäevases elus, alustades juba pererahva hommikusest küsimusest "kuidas uni maitses?".

Lisaks nendele asjadele õpetas keegi meie tollasele kaitseväe juhatajale veel sedagi tarkust, mille sõber Johannes omandas inglise keeles kergemini kui eesti keeles: igas probleemses olukorras tuleb leida üles too isik, kes langetab poliitilisi otsuseid (Johannesel political decision-maker). Miskisugunegi erakond ei saa neid otsuseid teha ükskõik, kelle isikus, suurkogu-haaval; neid tuleb teha iga päev ja tavaliselt mitu tükki korraga.

Mis puutub isiklikult minusse, kes ma olen juba palju aastaid Isamaa erakonna lihtliige, siis viimased poliitilised otsused langetasin ma 8. aprilli keskhommikul, kui pidin telefonis ühele väga kõrgele riigiametnikule selgitama meie erakonna võimalikke arenguid aastani 2023 ning põhjendama, mida ma arvan erakonna eestseisuse otsusest lükata korralise suurkogu toimumise aeg edasi kuni aastaks.

Rõhutan, et "kuni aastaks", mitte "aastaks või veelgi kauemaks". Selle "kuni" sees võidakse ju otsust ringi teha, kuna olukord võitluses pandeemia ja selle ühiskondlike tagajärgedega ei pane seisma mõtetevahetust erakonna ümber ega peatu ka Isamaa esindajate töö nendel ametikohtadel, kuhu nad valimiste ja asendamiste tõttu on kinnitatud.

Suurkogu korraldamine elektroonilisel kujul on minusuguse jaoks välistatud põhjusel, mis on määravam kui Eesti digitaliseeritus. Igal koosolekul tekib iselaadne kuluaar, kasvõi sosistamisena naabri kõrva. See ei ole sul jalutamine ühest black box-ist teise, vaid täiesti loomulik reaktsioon näiteks siis, kui sa ise puldis ei ole.

Elektrooniline suurkogu jätab meid õigusest sellisele reaktsioonile ilma, mistõttu algelinegi diskussioon kaotab igasuguse spontaansuse ja ehtsa suurkogu asemel saaksime halva lavastuse.

Kuid suurkogu edasilükkamine kuni aastaks ei ole lihtsalt ajapikendus põhimõttel "tulge järgmine kord uuesti!"

Selle aja vältel muutuvad erakondlikud vahekorrad kohalikes omavalitsustes ja seoses tänavu valitava presidendiga, muutub olukord võitluses viirushaiguste ning nende tagajärgedega, muutub rahvusvaheline olukord ega jää paigale suhted maailma majanduses ehk tehes lühidalt nagu Hamleti isa vaim – muutub nii palju, et Isamaa suurkogu edasilükkamist võivad hakata korvama väikesed virtuaalsed suurkogud, millel puudub küll põhikirjaline mandaat, aga on seisukoht koos sellest tuleneva mõjuvõimuga.

Korralikult ettevalmistatud suurkogu edasilükkamine pigemini suurendab virtuaalsete suurkogude mõjuvõimu kui piirab neid. Miks?

Meil kõigil, nii erakonna liikmetel kui ka poolehoidjatel tuleb lähtuda tõsiasjast, mille fikseerivad valimipõhised küsitlused. Ja see on, et juba pikka aega asub Isamaa teiste parlamendikandidaatide sabas, mis ei tõuse niigi palju kui koera saba.

Rahvas, kusjuures mitte üksnes Eesti Vabariigi kodanikkond ja meie maal alaliselt elavad inimesed kuskilt mujalt, vaid ka rahvusvaheline avalikkus, ootab tegu, mille vajalikkusest saab aru enamik.

See, et Isamaa on tahtnud olla rahvuslik-konservatiivne, ei ole tegu, see on üks positsioone poliitilisel maastikul.

Tegu oli viia riigikogust läbi põhimõte, et igal inimesel peab olema õigus talitada talle kuuluva rahanatukesega ümber omatahtsi selles ulatuses, mis talle pärast maksude tasumist alles jääb. Tegu oleks Läänemere Raudtee väljaehitamine kompleksina. Tegu oli ERM tagasi Raadile, tegu oleks mistahes koalitsioonierakonna esimehe koha lahutamine valitsusjuhi töökohast ülimalt paari nädala jooksul pärast valitsuse ametissevannutamist.

Ühed teod on praktilised nagu kaasaegsete kiirteede võrk üle Eesti, teised võivad olla põhimõttelised nagu Isamaa jaoks see, et meie erakond vajab intensiivset välissuhtlust lahus sellest, mis nime kannab mõnes teises riigis too erakond, mis on meile ideoloogiliselt lähedane.

Ainult et selleks peab Isamaa enda ideoloogia olema ka mujal maailmas mõistetav, aga see ei saa seda olla teiste keskel rohkem kui siin kodus. Paremtsentrism ei saa olla litsentseeritud kaubamärk, see ei võigi olla intellektuaalne omand.

Kuidas ei või? Ei või seetõttu, et maailma poliitilisel skaalal on vahe paremtsentrismi ja paremäärmusluse vahel võrdlemisi tinglik ning jääbki tinglikuks senikaua, kuni maad pole jagatud.

Üldiselt ei poolda paremäärmuslus võimu jagamist, veel vähem võimude jagatuse tasakaalustatust. See on punkt, milles paremtsentristlikult vaatekohalt tuleb tõmmata niisama ühemõtteline piir, nagu seda Helir-Valdor Seeder on teinud liberaalide poolel, kui see on eesmärk iseeneses.

Ma kahtlen selles, sest esiteks on niisugused piirid olnud aegade algusest peale ajutised ja teiseks ei võta nad kuidagi maha küsimust, kellega koos me seda Eesti riiki siis jätkame. Isamaa parempoolsed on ses suhtes väga paradoksaalses olukorras, sest kui nad on nemad ise, siis millest või kellest nad tahavad eristuda, aga kui ei taha, siis millest on sugenenud nende rahulolematus?

Kui viimane on suunatud erakonna praegusele esimehele, siis lubatagu küsida: kui kiiresti võtab Isamaa võimalik toetajaskond omaks uue esimehe olukorras, kus päevakorrapunktiks nr 1 on nii apoliitiline karjaloom nagu viirus?

Ma pean Helir-Valdor Seederi kõige suuremaks nõrkuseks seda, et ta nii vähe on jõudnud tegelda nendega, kes peaksid seisma ta kõrval ega ole peaaegu üldse jõudnud nendeni, kes tulevad pärast teda.

Ent pandagu tähele, et ma olen ka esimene, kes selle avalikult ja samas ilma tigeduseta ning vägisõnadeta väljagi ütleb ning kes on sellest korduvalt kõnelnud meie väga pikkadel hilisõhtustel telefonikõnelustel Helir-Valdor Seederiga ka otse talle enesele.

Tahaksin väga teada, kas mõni Isamaa parempoolsetest on teinud sedasama. Arvan, et ei, kuna peamiselt huvitab neid võim ja Helir-Valdor Seeder nurgas või uksest väljas. See ei ole programmide konkurents, see ongi Isamaa ülevõtmine, mis algas juba tollal, kui erakonna etteotsa valiti vahepealne välisminister Urmas Reinsalu.

Ma ei küsi, kelle kasuks Isamaa niimoodi üle võetakse. Ma küsin, kes tunneb sellest rõõmu? Vastus on: radikaalsed antirahvuslased.