Viimati sündis kuus aastat tagasi laps, kes sai emalt HIV. Mis tänavu lahti on, et selliseid lapsi on juba neli?

2014 sündisid viimased kaks väikest toredat poissi ja tänaseks on nad kuueaastased. Meil oli välja töötatud hea jälgimise ja nõustamise süsteem, aga sellel aastal, 2020 selgus, et ka sellest jääb väheks.

Väga oluline on, et kõik HIVdiagnoosi saanud hakkaksid kohe ka antiretroviiruse ravimeid võtma. Nende emade puhul oli paraku selline olukord, et nad ei hakanud kohe ravimeid võtma. Kes on kümme aastat olnud HIV positiivne, hakkas viimasel kolmel aastal ravimeid võtma, kes oli 13 aastat HIV positiivne. See ilmselt jättis oma jälje. Vaatamata sellele, et viimasel minutil nad otsustasid ravimeid võtma hakata, jäi sellest väheks.

Kas kõik neli ema otsustasid oma raseduse ajal ravimite võtmises pausi teha või on seal taga veel mõni lugu?

Kolm nendest otsustas mitte alustada õigeaegset ravi. Üks nendest patsientidest ei teinud seda viimase minutini, ta läks sünnitama ja selle hetkeni otsustas, et ta ravimeid ei võta.

Neljas lugu on haruldane juhus. Meil oli 17 aastat tagasi sama olukord, kus naine rasestus ja sai nakkuse praktiliselt samal ajal. Nii et laps on pidanud oma esimesed elupäevad, nädalad olema ägedas HIV staadiumis, kui ema on ägedalt haige. Praegu jäävad sellisel juhul ravimite ja teaduse käed lühikeseks, et neid aidata.

Põhisõnum on see, et ravimite võtmist tuleb alustada õigeaegselt ja neid tuleb võtta regulaarselt. Kui seda tehakse, siis siiani on see hästi toiminud.

Kuidas seni on HIV-positiivsetel naistel läinud, on nad julgenud peret luua ja mis tingimustel on see võimalik?

Need ajad on ammu möödas, kui HIV diagnoosi puhul oli mõte rasedusest ebanormaalne. Praegu kõik HIV-positiivsed naised, kes on õigeaegselt alustanud ravimite võtmist, sünnitavad terved lapsed ja ei pea seda sugugi tegema keisrilõike teel, nad sünnitavad ise. Kõikidel neil naistel on elukaaslased ja kui need naised võtavad kenasti ravimeid, siis jäävad ka nende mehed terveks ja ei nakatu. Sellel ravimil on haiguse ärahoidmise mõju ja teisalt ka kaitsev toime, see hoiab ära lähedaste nakatumise.

Rasedaid testitakse ju korduvalt, kuidas raseduse alguses nakatumine välja ei tule?

On olnud erinevaid juhtumeid. Näiteks kui naine jääb haigeks just raseduse viimases lõpus, 36.-38 rasedusnädalal, kui tal on test tehtud, test on kenasti negatiivne, aga ta nakatub siis. Palju kurvem variant on see, kui need naised ei ilmugi arsti juurde, neilt ei saagi analüüse võtta, nad ei käi ei nakkusarsti ega ka günekoloogi juures. Viimasest neljast juhust oli üks selline, kes üldse ei ilmunud arsti juurde ja teine ilmus 36. rasedusnädalal, mis on ka ilmselgelt väga hilja.

Kui palju seab see ohtu meedikute tervise, kui haiglas selgub, et sünnitaja on HIV-positiivne?

Personal peab iga patsiendi puhul olema valmis ennast kaitsma. Ma ei ütleks, et see otseselt ohustaks personali, aga mul on väga kahju nendest lastest, kes sünnivad sellistelt emadelt.

Terviseametist öeldi, et need lapsed said diagnoosi teisel nädalal, aga ka kolmandal-neljandal elukuul. Kas nakatumine selgub tükk aega pärast sündi?

Üks variant on, et haigus võib kohe välja tulla esimese HIV-testiga, mis tehakse esimestel elunädalatel. Aga paraku see haigus ei avaldu esimestel elunädalatel, ta võib avalduda pärast esimest elukuud ja ühel juhtumil oli isegi pärast kolmandat elukuud. Me jälgime neid lapsi regulaarselt ja tegelikult saab alles 18 kuu möödudes öelda, et see laps on absoluutselt terve.

Milline on HIV diagnoosi saanud laste tulevik, kas tänapäeva ravi laseb neil elada tavalise lapse elu või peavad nad millestki loobuma?

Tänapäeva lastel on täiesti tavaline elu, kui nad võtavad ravimeid. Nad on koolilapsed, lasteaialapsed, nad ei ole kellelegi ohtlikud. Varem oli selline stigma, et nüüd tuleb HIV-positiivne laps lasteaeda või kooli, et sealt me küll enda lapsed võtame ära.

Tegelikult on nad hästi jälgitud ja on samasugused terved lapsed. On häid sportlasi, on selliseid wunderkind'e,  kes õpivad ülihästi koolis. Nii nagu ikka. Lastel on praegu ainult üks hästi suur miinus - ei ole mugavat raviskeemi. Lapsed peavad võtma enamik kaks korda päevas ravimeid ja neid ravimeid on kaks või kolm. See on päris suur koormus, aga lapsed on tublid ja on seda hästi teinud.

Nende laste hakkamasaamine sõltub väga palju emadest. Kas emad ka jaksavad olla tublid, et tagada oma lastele normaalne lapsepõlv?

Kaks kolmandikku lastest kasvavad peredes, kolmandik lapsi on lastekodudes. Ka peredes kasvavate laste puhul on osaliselt see koormus vanaema õlgadel, aga kõik on hakkama saanud, kellel on see arusaamine ja soov. Me püüame väga selgelt mõista anda, et nende laste või lastelaste tulevik on nende kätes. Sada protsenti ei saa kunagi kõik aru, aga 99 protsenti on see arusaadav.

Kuidas praegu neil kuueaastastel poistel läheb, kes seni olid Eesti noorimad HIV-positiivsed? Kas ühiskond on nii palju muutunud, et nende elu on kergem kui nende saatusekaaslastel kümme aastat tagasi?

Kindlasti on neil elu kergem. Nüüd HIV sõna kuuldes keegi kohe ära ei minesta, inimesed teavad, et seda on võimalik ravida (ravimite kontrolli all hoida - toim) ja sellest on võimalik hoiduda. COVID-19 hirmutab inimesi praegu märksa enam, aga HIV-i ei maksa ära unustada, sest igal nädalal tuleb uusi haigeid juurde. Küll leitakse neid, kes ei ole julgenud testima tulla, aga tuleb ka täitsa värskeid haigeid.

Kui HIV epideemia sai Eestis alguse süstivatest narkomaanidest, siis vahepeal oli nakatunute seas palju noori neide. Kes tänapäeval HIV diagnoosi saavad?

Kui mina hakkasin HIV-sse süvenema, siis olidki noored naised, hästi noored, 15-16-aastased, praktiliselt lapsed. Aga tänapäeval on tegu keskealistega, täiesti tavalised inimesed. Mõnel on veidi kahtlast tausta, kui on erinevaid mõnuaineid tarbitud, aga mitte regulaarselt. Nad töötavad, ja väga paljudele tuleb HIV diagnoos üllatusena. Viimastel kuudel ongi uued haigusjuhud tulnud välja juhutestimisel.

Hiljuti tuli välja ravim, millega saab C-hepatiidi välja ravida. Kas lähiajal saab ka HIV välja ravida?

Eks see suund sinnapoole läheb, aga praegu teadaolevalt sellist imerohtu pole. Olemasolevad ravimid hoiavad viiruse täiesti kontrolli all ja inimene saab elada täitsa tavalist elu, täiskasvanutel on ka väga mugav skeem – üks tablett päevas. Teadus areneb ja on tulemas uued ravimid, mis ei eelda igapäevast ravimivõtmist, kus süstide intervallid on kuu-kaks.