Kersti Kaljulaid: kuidas tagada, et ühiskond püsiks teadmistele vastuvõtlik? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kersti Kaljulaid Tartu Ülikooli koroonakonverentsil „Arukas kohanemine koroonaviirusega“. Autor/allikas: Aavo Kaine

On järjekordne atavismi ilming, kui osa ühiskonnast tahab vanemate inimeste elude hinnaga tavalisel kombel edasi elada, raatsimata loovutada osa oma ellu 18 kuuks planeeritud toredast, ütles president Kersti Kaljulaid Tartu Ülikooli koroonakonverentsil "Arukas kohanemine koroonaviirusega" peetud kõnes.

Mul on hea meel, et see konverents aset leiab – eks seegi näitab meie arukat kohanemisvõimet kroonviirusega koos elamiseks.

Kohanemine oleks keerukas igal juhul. Inimkonnal ongi keeruline kohaneda. Alati on olnud neid, kes katkupisiku vastu ikooni suudlema tormavad või usuvad, et kroonviiruse vaktsiini saanutele kasvab lont, mistap tulebki meid kõigepealt maski kandma õpetada, sest siis ei paista tekkivad muudatused kohe välja ja jõuab ära vaktsineerida suurema osa populatsioonist. 

Ääremõtetel on oma roll ka teadusajaloos. Osa neist, kes suudavad mõelda mõeldamatut või märgata midagi, mille kohta inimkonnal teadmine puudub, on teinud olulisi avastusi. Mõelgem kasvõi penitsilliini avastamisele, mis ei olnud just järjekindla ehitava laboratoorse töö tulemus.

Kunagi tegi keegi küla jutukamatest ja kõiketeadjatest ka selle olulise järelduse, et õlut on ohutum juua kui vett ja nii joodigi sajandeid siinkandis õlut, et haigusi vältida. Ja nagu me nüüdsete teadmiste pealt väga hästi mõistame, sel külajutul oli tegelikult tugev teaduslik alus.

Niisiis püüdkem mõista neid, kelles vohab võime teha leviva info pealt nina järgi või istmikutundele tuginedes järeldusi. Mõistkem lihtsalt, et tegu on atavismiga – inimese ürgse loomusega, mis aitas baasteadmiste puudumisel, tuhandete aastate pikkuse teadustegevuse puudumisel paremini ellu jääda ja panna aluse muuhulgas ka inimkonna teadmiste kogunemisele.

See, et targem on lähtuda sellest tuhandete aastate teaduskultuurikihist ja teaduse jaoks nii lihtsate asjade seletamisest nagu viiruse ülekandumine loomadelt inimestele, nende plahvatuslik levik ja võimalused nende vastu vaktsiine luua, ei muuda paraku inimese ürgset olemust. Tänapäevased trendid võimaldavad leida alati üles samamoodi mõtlevad ja samadele ideedele tulnud liigikaaslased. Ja see võimendab ka kõiki ääremõtlejaid, aga mitte ainult.

Ka see on akadeemilises mõttes hea – nii sünteesime üksteist toetades ka teadusmaailmas järjest kiiremini uut teadust. Turbokiirendus tuleb muidugi sellest, kui mingil põhjusel moodustub ühiskondlik ja poliitiline konsensus, et väga on vaja miskit uurida.

Sedasi saime lennud kosmosesse ja Kuule, sest võistlevatel osapooltel oli eelarvevahendeid tekitav huvi. Sedasi saame enneolematu kiirusega enneolematu hulga erinevatel mehhanismidel põhinevaid vaktsiine selle kroonviiruse vastu.

Ja nüüd, kui inimkond on selle quadzillion dollarit vaktsiiniloomesse pannud ja hakkab kohe panema vaktsiini tootmise ja jaotamise võrgustikku, oleme ilmselt lähemal kui kunagi varem ka paljude kümnendeid vähehaaval lahenenud meditsiiniteaduse probleemide ületamisele.

Olgu selleks individualiseeritud vähiravi või suutlikkus pakkuda mõnd muud teraapiat, mis eeldab lõigutud infokandeahelate organismi viimist ja niimoodi kohale toimetatud geenide ekspressiooni.

Siin on teadlastel jätkuvalt väga suur roll õhutajate ja vajadusel pidurdajatena. Kiusatus on nüüd võib-olla meeletu kiirusega edasi tormata, pakkuda välja palju ravivaid või vaktsineerivaid matriitse, mille abil organismi oma valgutehas meid parandada suudaks. Sest kui kord juba on saavutatud see julgus sellist sammu suurel skaalal astuda, siis see ka jätkub. Samuti võib tekkida tunne, et me ei pea enam üle hüppavate või olemasolevate viiruste vaktsiinide pärast üldse muretsema – järgmise teeme kolme kuuga valmis!

Mulle meeldib see praegune maailm

Teadlastel on kahtlemata suur kiusatus öelda, et jah, piisavate vahendite olemasolul arenebki see kiiresti edasi. Aga tegelikult vajab ka see avastuste rada kogu aeg enda kõrvale kontrollivaid ja parandavaid ahelaid.

Kas me võiksime, oletades et kroonviiruse vaktsiinist saab meie iga-aastane kaaslane, kujutada ette, et meie rakkudes ei teki mingit muud suurt segadust, näiteks mõne vajaliku valgu tootmise puudujääki, kui samal meetodil valmistatud vaktsiine tuleb manustada ka mõne järgmise viiruse vastu?

Kui jutt käib vähivastasest võitlusest, on otsuseid teha mõnevõrra kergem – tegemist on lootusetu kuluga haigusega, kui me riske, muuhulgas ka ravimitega seotud riske, ei võta. Ja siis ei võta me ka neid kogu populatsioonis. Aga tänapäeva teadus ja meditsiin on allutatud inimelude suhtes ülimalt säästlikule humanistlikule mõtteviisile, vähemasti selles osas inimühiskonnast, kuhu meie tahame kuuluda.

Muide, selles ei ole midagi teadusespetsiifilist – kogu arenenud maailm arvestab kõigis inimtegevuse valdkondades järjest kõrgema inimelu hinnaga, kuni sõjategevuseni välja, kus viimase sajandiga on toimunud revolutsioon suhtumises sõduri elu hinda – justnimelt põhjusel, et inimese elu on pikk, läänemaailmas on sündimusnäitajad madalad, ehk inimelu kaotamise hind on ühiskonna jaoks talumatult kõrge.

Siin on teadusajalooliselt minu arust üldse huvitav mõelda, kumb on põhjus ja kumb tagajärg. Kas me võitleme inimkonna jaoks enneolematult kulukal viisil kroonviirusega sellepärast, et me oskame või sellepärast, et iga inimelu on meile palju kallim kui varem? Kas sajand tagasi, isegi kui meil oleks olnud teoreetilised teadmised selleks, et ära hoida Hispaania gripi pandeemia, oleks inimkond siis olnud valmis panustama niimoodi selleks, et säästa iga inimelu? Esimese maailmasõja väljadel langes neid ju loogu nagunii?

Nii I kui II maailmasõja ajal oleks olnud võimalik paljudes kasarmutes levinud nakkushaigusi vältida küll ja seega vähendada suremust inimkonna hulgas, aga seda kulutust ei peetud lihtsalt mõttekaks. Sest surm oli normaalne, surdud oli alati, nii sõdades kui ka haiguste kätte ja ühiskonna valulävi oli nii palju kõrgem kui meil praegu.

On järjekordne atavismi ilming, kui osa ühiskonnast tahab vanemate inimeste elude hinnaga tavalisel kombel edasi elada, raatsimata loovutada osa oma ellu 18 kuuks planeeritud toredast. Umbes nii kaua meil see pandeemia seljatamine paistab võtvat. Ka see on inimlik, et leidub neid inimesi, kes nii mõtlevad.

Mulle meeldib see praegune maailm. Meeldib ka see, et veel kolmaski atavistlik instinkt, tugev tarve tõrjuda kõike erinevat ja kauget, on samamoodi alla surutud.

Sellelegi ju leidub selgitus – kui me teadsime maailmast väga palju vähem võrreldes nüüdsega, saidki inimkonna esimesed epidemioloogid toetuda vaid sellele teadmisele, et kes kaugelt tuli või teistmoodi oli, seda tuleb karta. Saime Ameerikast süüfilise, viisime sinna mitmeid neile ohtlikke, aga meile enam ammu mitte ohtlikke haigusi.

Teadmised ja usk

Kõike eeltoodut arvesse võttes on tänapäeva teadlastel keeruline ülesanne – kuidas tagada, et ühiskond püsiks teadlaste arvamusele, nende tööle ja selle tulemustele, see tähendab siis teadmistele vastuvõtlik?

Sotsiaalmeedia ehk kiire kuulujutu sajand, see meie 21. sajand, võimaldab kiirelt koonduda mitte ainult teadusmõttel, vaid ka ebateadusmõttel.

Ei ole enam haruldane, kui teleprogrammis tegeletaksegi absurdsete väidete ümberlükkamisega. Näiteks olen ma näinud dokumentaalfilmi, kus käidi ringi USA-Mehhiko piiril ja otsitigi neid inimesi, kellele George Soros oli maksnud 25 dollarit, et nad USA-sse tuleks.

Ma veel ei ole näinud dokki, mis püüaks tõestada, et maakera lapik ei ole, aga ma olen ka erakordselt vähe ekraani vaatav inimene. Kindlasti on see dokk olemas. Ometigi kukkus üks maakera lamedust uurima läinud Vesipruul hiljaaegu oma isetehtud lennumasinaga alla.

Järelikult – meie tavapärane meetod, haridus, ei suuda miskil põhjusel oma tööd ära teha. MMS-i usku on kõrgharitud inimesi ja lausa arste. Lõputute lahjenduste suhkruterakestel serveerimise usku samuti.

Teadus on keeruline ja teadlased on omavahel tihti eriarvamustel. Aeg-ajalt hinnatakse mõni peaaegu aksioomina tundunud seisukoht ka ümber, kuigi praeguseks, tuhandete aastate paksuse kultuurikihiga teadusmaailmas ei saa need ümberhindamised olla enam nii suured nagu Giordano Bruno või Kopernikuse ajal. Aga väiksemaid ikka toimub.

Kui palju kasvõi kroonviiruse kohta antud infokilde on edasisel uurimisel osutunud siiski mitte vettpidavaks, kuigi neid järeldusi teinud inimesed tegid seda parimas usus ja oma teadustaustast lähtudes. Eks igaüks näeb naela seal, kuhu tema isiklik haamer sobib virutama, ja see pole kindlasti pahatahtlik tegevus.

Osa teadusprismasid, mille läbi seda viirust uuriti, ei sobinud tema uurimiseks ja tuli kõrvale heita. See on normaalne teaduslik töö. See kõik on arusaadav, kui teaduslik maailmapilt on Sulle arusaadav.

Aga miks nii paljudele ei ole? Inimene on selline. Kahtle kõiges, see on ju nii teadlaste kui ratsionaalse maailmakäsituse suhtes skeptiliste inimeste loosung – kahtle kõiges. Kuidas siis teha vahet?

Ja peaküsimus – kui teeme selge vahe, siis äkki jääb ikkagi ka midagi head avastamata? Äkki on mõnel ääremõtlejal vaatlusandmete põhjal tehtud järeldustes ka õigus, aga me ei kuula teda, ei uuri tema vaatlusandmete põhjust, mis võib erineda tema enda arvamusest?

Muidugi me kõik teame, et sellele peaküsimusele, ja järelikult ka mitte tema tuletisele – kuidas teha nii, et kõik inimesed mõtleks ratsionaalselt ja tugineks teadmistele, mitte usule?

Aga teadlastena olete te harjunud elama vastusteta küsimuste maailmas ja ka maailmas, kus üha uued pealetulevad vastused suudavad taasluua uusi vastamata küsimusi suurusjärkudes rohkem, kui enne vastuste leidmist oli.

Soovin teadlastele selleks jõudu ja ülejäänud maailmale kannatlikkust neid välja kannatada. Nii nagu praegu, ei ole inimkond püüdnud teadlasi mõista pikka aega. Ja vastupidi – kannatust siis, olgu haridussüsteemis või muu populaarteaduse kaudu või lihtsalt hetkevajadusest nagu täna, kroonviiruskriisi ajel, oma asja ikka seletada ja seletada.

Ja vajadusel oma öeldut ümber lükata ja seletada, miks te olete seda teinud. Ja jõudu ühiskonnale nende paradokside mõistmisel, nii nagu meie seda ratsionaalsel maailmapildis mõistame. Kahtle kõiges!

Kuni teema akuutsus lahtub, mitte kuni selgeks saab. Sest ka selgeks saanu võib hiljem osutuda kahtlusaluseks. Maailm ongi keeruline.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: