Kõigepealt tunnustan valitsust, mis on sidunud teadlased tugevalt oma poliitika kujundamisse mustrisse. See on oluline positiivne muutus Eesti poliitilises kultuuris. 2009. aasta kriis oli loomulikult teistsugune aga majanduseksperte valiti oma lähedusse toetavast ideoloogiast lähtuvalt. Praegu eelneb riigijuhtide otsustele sügav ja terviklik ekspertide hinnang.

Vinduvas kriisi ei saagi kõigile meeldida. Hoida tasakaalupunkti majanduse tervise ja inimese tervise kaitse vahel ongi suur poliitiline kunst.

Kui vaatame maksulaekumise näitajaid ja juhitaval hingamisel patsientide arvu, siis ei tohiks tunnustusega kitsi olla. Karmimad piirangud tulevad eelkõige seepärast, et mitte liiga suure löögi alla panna plaanilise ravi ootajaid.

Asjalikke hinnanguid valitsuse otsustele saab anda ja objektiivseid kokkuvõtteid kriisi juhtimisest saab teha alles hiljem, kui on näha ka tulemusi.

Kummaline ja piinlik on lugeda opositsioonitegelaste kärsitut ja argumenteerimata parastamist mõne kooli sulgemise pärast nädal varem või nädal hiljem, baaride külastajate üle või mõne muu ühiskondliku detailiga ilkumist. Seda kõike kannustab vaid poliitiline kius ja abitu viha.

Ühiskondlike konfliktide võimendajad ajaloolise kriisi ajal peaksid tulevikus käima suure kaarega mööda riigimehe mõistest. Pole neil plaani ega visiooni.

Sellises huupi lahmivas rapsimises unistab Reformierakonna aseesimees Jürgen Ligi veel Isamaa, sotside ja Reformierakonna valitsusest. Lasta kriisi ajal valitsusse haug, vähk ja luik – peaks küll olema suur soov Eesti riiki lammutada.

Õnneks ei täitu Reformierakonna rahanduspoliitika käilakuju Jürgen Ligi dogmaatiline unistus kriisi ajal kriisi veelgi süvendada – ära võta laenu, kärbi palku, ära investeeri haiglatesse, teedesse, raudteeühendustesse. See pole positiivne alternatiiv. Riigimehelik, vastutustundlik lähenemine ei toeta kunagi suhtumist, mida halvem seda parem.