Tõnu Jürjen: igaühe õigused koroonakriisis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tõnu Jürjen
Tõnu Jürjen Autor/allikas: Erakogu

Igaühel on õigus haridusele. Igaühel on õigus tervise kaitsele. Lühiajalised ja sihitatud piirangud ning distantsõpe aitavad laste ja noorte õigusi kaitsta, kuid arusaamatuks jääb, kuidas valitsuse neljapäevane otsus õppurite perspektiivi arvesse võtab, kirjutab psühholoog Tõnu Jürjen.

Koroonasse nakatunute arv on kõrge ning märkimisväärne ka noorte seas. Rohkem viiruse kandjaid ja rohkem lähedasi kontakte tähendab järjest kasvavat trendi. Nagu järjekindlalt on korrutatud, ei levi viirus ise, vaid seda levitavad inimesed.

Oletades, et koolivaheajal nakatumine jõudsalt kasvab, on tark alustada võimalikult madalalt stardipositsioonilt. Tõsikindlalt ei suuda tulevikku ennustada meist keegi. Ometigi luban endale ühe pessimistlikku mõttemängu.

Millised näevad välja meie tavapärased jõulud? Erinevad põlvkonnad erinevatest Eesti piirkondadest, kes sageli kokku ei saa, nüüd ikka kohtuvad, sest nii on alati olnud. Kontaktõppe jätkudes olnuks Ida-Virumaal, Harju- ning Tartumaal jõuluks just selline seis, et ajaks, mil senisest enam liikuma hakatakse, võetakse mõnes peres lisaks jõulukinkidele endaga tahtmatult ühes ka viirus.

Jõuludele järgneb aastavahetus. Mõelgem uusaastaöö tavapärasele linnapildile, noorte omavahelistele kontaktidele ning tarvitatud alkoholi kogustele. Just viimase tõttu ollakse riskialtimad, langeb ohutunnetus ning heidetakse kergekäeliselt kõrvale enesepiiramine. See, et mõnele meist (mina nende hulgas) meeldib uut aastat vastu võtta pigem privaatselt ja koduselt, on erand, mis kinnitab reeglit.

Kümme päeva peale uusaastaööd peaks õppetöö koolimajades jätkuma. Kas tõesti olnuks õige eeldada, et siis see toimub kontaktõppena? Kui pessimistlik stsenaarium osutub ka praegustest meetmetest hoolimata tõeks, ootab meid kõiki jaanuari keskpaigast pikk ja kurnav isolatsiooniperiood. Kord kehtestatud piirangute lõdvendamisega oldaks siis aga ettevaatlik. Mine tea, äkki läheb jälle käest ära.

Eesti lapsed ja noored on pikaajalise isolatsiooniperioodi suhtes üks haavatavam, varjujäävam ning enim kaotav grupp. Noorte säilenõtkus on märkimisväärne, kuid seda lühiajaliselt. Laste heaolu kriisi ajal sõltub suurel määral neid ümbritsevate täiskasvanute (terve kogukonna) võimest aina muutuvates oludes kohaneda.

Lapsel ei ole võimet korraldada endale sisukat pikaajalist distantsõpet, tema vanematel võivad puududa selleks oskused ning olukorrast tulenevalt ka jõud või võimalused. Noore suutlikkus taluda arenguks vajalikku eakaaslastega vahetu suhtluse puudust on piiratud. Paratamatult kasvab pingetase ning kahaneb lõõgastava vahelduse (kasvõi füüsilise aktiivsuse) määr.

Psühholoogina nägin laste ja noorukite erakordseid raskusi kevadel igapäevaselt otsepildis. Paljudel juhtudel ilmnesid pikaajalise isolatsiooni mõjud vaimsele tervisele aga kuid hiljem.

Ärevustaset ei tõsta noortel aga ainult pikk isolatsioon. Seda teeb ka teadmatus, milline on homne tunniplaan, kas ning milline õpetaja on klassi ees, mitu klassi sel nädalal on koolis või mitte, kas koolis või teel kooli on oht nakatuda. Samal ajal teame, et juba põhikooli vanema astme õpilastel on piisavalt õpioskusi, et sisuka juhendamise abil distantsõppel lühiajaliselt õppida.

Õpetajad ja koolid žongleerivad meisterlikult iga päev, aga kui üha enam palle hakkab järjest kiiremalt liikuma, ei suuda ka osavaim kõiki õhus hoida. Sel õppeaastal peab iga ettenägelik õpetaja paratamatult looma oma peas paralleelselt mitut plaani, kuidas õppega edasi minna, kui homsest on tema või mõni tema klassidest isolatsioonis ning sellest tulenevalt distantsõppel.

Samuti tuleb mõtestatud õpet pakkuda kõigile neile õpilastele, kes ükskõik millise haigusnähuga koju on jäänud või kelle vanemad on otsustanud lapse koju jätta. Samas on nädalaks või paariks mõistliku distantsõppe töökava loomine enamikule õpetajatest kevadise kogemuse pinnalt jõukohane ülesanne.

Raskeks teeb mõistlike otsuste tegemise see, et Kihnu kooli algklassiõpilase ja Narva gümnasisti jaoks ei olegi üks ja seesama otsus tark. Viiruse leviku kõrval tuleb arvestada laste ja noorte õpioskuste taseme ning sisuka distantsõppe pakkumise võimalustega, aga ka sotsiaalsete ja emotsionaalsete esmavajaduste rahuldamisega.

Tulevaste piirangute seadmisel peab arvestama regionaalseid eripärasid ning laste loomulikke eakohaseid erinevusi ning nendest tulenevat võimekust piirangute tingimustes tegutseda.

Meelelahutuskohtade või toitlustusasutuste esindajad teevad ühe osa argumentide jõulise esitamisega valitsuse eest osa tööd ära ning meedia vahendusel tundub, et sõnumid mõjutavad ka otsuseid.

Laste huvide kaalumisest kuigi palju ei kuule. Majandusliku kriisi kõrval on laste heaolu valitsuse silmis mitmes mõttes teisejärguline küsimus. Nad ei vali ega too vahetut tulu. Nad ei tee lobitööd ja nende hädad hakkavad ühiskonnale kallist hinda maksma alles paarikümne aasta pärast.

Sellest hoolimata on õppijaid puudutavate otsuste puhul valitsusel samaväärne kohustus iga alternatiivi kasusid ning kahjusid hinnata ja teha selgelt argumenteeritud otsus, mida ka avalikkusega jagatakse.

Täiskasvanutel on tarkust ja elukogemust olukorda hinnata ning teha igapäevaselt ise valikuid, kuidas enda turvalisuse ja heaolu tasakaal tagada. (Tõsi, jääme praegusel ajal jänni meiegi.) Lapsed, ja nende seas eriti koolikohustuslikus eas olevad, sõltuvad aga kogukonna tarkusest nende tervise ja hariduse eest seista.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: