Jaak Aaviksoo: viirusest puretud ühtsus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jaak Aaviksoo Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Kasvanud enesekindlus on kevadise koroonahirmu maha surunud ja selle alt on taas pääsenud esiplaanile hoopis enesekesksemad huvid. Mitte enam ühiselt vaenlase vastu, vaid mina ühel pool ja viirus koos teistega teisel pool, kirjutab Jaak Aaviksoo.

Detsembris täitub aasta Hiina miljonilinna Wuhani toiduturu esimestest koroonajuhtumitest. Nüüd loeb kogu õhtumaine maailm koroonateateid kui rindeuudiseid ja valitsused - avalikkuse ja meedia poolt survestatuna - tajuvad koroonaväljakutseid eksistentsiaalsete riskide tasemel.

70 miljonit nakatunut ja poolteist miljonit surnut on COVID-19 aastane hind. Valitsused ei ole hakkama saanud? Koroonast räsitud rikaste riikide majanduse toeks suunatud abipaketid ulatuvad triljonitesse eurodesse-dollaritesse. Selle taustal sureb maailmas igal aastal nälga üheksa miljonit inimest. Vaktsiin tuleb ja elu läheb edasi.

Nende üleilmsete numbrite tähenduse peale tasub mõelda, isegi peab mõtlema, aga nagu ikka, teine kord.

See pisikene viirus, keda mahub iga nööpnõela otsa rohkem kui maailmas inimesi, on lisaks tekitatud kannatustele ja kaosele öelnud midagi ka meie endi käitumise ja olemuse kohta. Vaatame, mida.

Eelkõige Austriast ja Itaaliast siia jõudnud viirus vallandas epideemilise puhangu, mis üleilmselt pandeemiaks nimetatuna tundus Eestiski tõeliselt hirmutav. Vaenlane oli maal, kuuldused tema hirmutegudest tundusid usutavana ja esitise ebakindluse järel reageerisid nii riigivõim kui ka inimesed üsna ühes arusaamises. Oli panikööre, oli eitajaid, ent keskmine Eesti skepsis hingas ühes rütmis ning jaanipäevaks olime hakkama saanud.

Ehkki valitsuse poolt kehtestatud piirangud olid Euroopa võrdluses pigem leebed, tundusid suletud koolid ja kaubanduskeskused paljudele ülemäärastena, aga ometi me järgisime neid, need olid vastuvõetavad. Eesti nakatumisnumbrid jäid kaks korda alla Euroopa keskmisele ja neli korda Lõuna-Euroopa tasemele.

Usun, et enamus Eesti inimesi leidis tagasivaates, et polnudki nii hull ühti kui kardeti. See kogemus kasvatas enesekindlust, mille sümboliks sai peaministri kinnitus, et järgmine kord me ei sulge riiki, vaid koroona.

Teise laine tulek oli teada, me olime kogemuse võrra rikkamad ja ometi ületab tänane nakatumistase kevadise maksimumi ligi kümme korda.

Arvatakse, et viirus on muutunud kurjemaks, aga vahest oleme muutunud hoopis me ise?

Kevadel me kartsime ühiselt. Nagu öeldud, kui vaenlane on maal, tuleb talle ühiselt vastu astuda. Vaenlane liidab – meie ühel pool ja tema teisel pool –ning omavahelised erimeelsused surutakse ühise eesmärgi nimel alla. Tulemusena vähendasimegi kontakte, kordades, ja mitte niivõrd välise sunni, kuivõrd sisemise taju toel – tundus mõistlik.

Praegune olukord on hoopis erinev. Kasvanud enesekindlus on hirmu maha surunud ja selle alt on taas pääsenud esiplaanile hoopis enesekesksemad huvid. Mitte enam ühiselt vaenlase vastu, vaid mina ühel pool ja viirus koos teistega teisel pool.

Ei puutunud koroona mind kevadel, et puutu ka nüüd, las tegelevad need, kelle probleem see on. Valitsus lubas ju viiruse kinni panna.

Otsustajategi hulgas on enesekindlus kasvanud ja paljudele tundub, et nemad teavad kõige paremini. Kui jõutaksegi formaalselt ühise otsuseni, leidub ikka keegi, olgu akadeemikust teadlane või ministrist-linnapeast poliitik, kes oma tõega sotsiaalmeedias otse kõrgema võimu kandja poole pöördub.

Olulisemaks, kui arutelu piirangu või kohustuse mõistlike rakendusteede üle, kujuneb mõne jaoks skolastilise varjundiga debatt selle põhiseaduslikkuse üle. Huvigrupid ja nende poliitilised esindajad leiavad üha uusi argumente kinnitamaks, et nende valdkonnas viirus ei levi.

Muidugi on niisuguses keskkonnas raske sõnastada ühtset sõnumit ja isegi kui see õnnestub, võib sõnumi saaja selle oma huvidest lähtuva tõlgendusega sama hästi kui pea peale pöörata.

Kogu protsessi loomulikuks osaks opositsiooni poolt on võimu- ja koroonavõitluse praktiline ühitamine. Loogiliseks tulemuseks, sõltumata sellest, et üksikküsimustes on kriitikutel tihti õiguski, on ühtse rinde murenemine. Ühishuvid on toodud erihuvidele ohvriks – minu tõde ja õigus on muutunud probleemi lahendamisest olulisemaks.

Ehk siis kokkuvõtvalt, erinevalt kevadest on sügisene koroonapuhang taandunud ühisest vaenlasest üheks paljudest ühiskondlikest väljakutsetest, mida me püüame lahendada eelkõige oma (isiklikest, poliitilistest, ametkondlikest) huvidest lähtudes.

Ja siis pole imestada, et ka 20 protsendi kontaktide vähendamine tundub raske. Ühtsus võimendas meie pingutusi kordades ja selle puudumine teebki elu oluliselt keerulisemaks.

Ma ei ole kindel, kas seda muutust saanuks teadlikult kuidagi vältida. Enesekesksus on inimlik ja eestlaste ajalooline võimuskepsis süvendab seda veelgi. Võib-olla loodame liialt palju ka saabuva vaktsiini peale. Ometi võiksime jätkuvalt ka ühiselt rohkem pingutada, seda võimet ja kogemust võib vaja minna kui mõni uus ja vägevamgi vaenlane ähvardamas.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: