Mõned nädalad tagasi olin hämaral alleel, kui helistati aktiivist. Küsiti tavapärane videvikutunni küsimus: kas ma tunnen Raivo E. Tamme? Samuti uuriti, kas võiks olla šanssi teda mingil moel mõjutada, et ta referendumi hääletamisel…

Nojah, ilmselt juba aimate. Vastasin – endiselt hämaral alleel kõndides –, et Raivo E. Tamme tunnen põgusalt, vabariigi hüvanguks olen talle juba omalt poolt nõretava kirja saatnud ja palunud teadagi mida ning ainsa juhtlõngana oskan öelda, et Eesti teatris oli Raivo E. Tamm tuntud kui hea ning töökas näitleja, kellel oli sageli roll valmis juba esimesse proovi tulles.

Aktiivist tänati mind viisakal moel ning pandi telefon vaikse, kuid meeldiva klõpsatusega ära. Sel hetkel hakkasingi mõtlema Teie peale, Mihhail Lotman.

*

Ma olen kaugel arvamisest, et iga suvaline johh võib kirjutada riigikogu saadikule ning nõuda vastuseid oma küsimustele või paluda abi tagumiste poritiibade vahetamisel. Riik võib kuuluda meile kõigile, aga saadik mitte.

Kuna Te pole minu elukohajärgne saadik, siis pole mul avanenud ka võimalust Teie poolt hääletada – olen valimistel andnud hääle alati oma endisele õppejõule, kes kuuldavasti isegi 1960. aastatel suutis säilitada sisemise väärikuse, kuid parlamenti pole ta kunagi pääsenud ja seda rasket mõtet pean kandma ilmselt veel kaua.

Seega kuulun Teie poliitilises toiduahelas päris tagumiste sekka ning küsimise jõud taandub veelgi, kuid ometi ei saa ka küsimata jätta: miks Teie, Mihhail Lotman, esmaspäeval ei hääletanud – ei poolt ega vastu?

*

Räägitakse (hämarad alleed, vilkuvad telefonid jne), et riigikogu sametiste vaipadega koridorides on paljude isamaalaste seisukohtadel sageli selgepiirilised kontuurid, nad on öelnud kas "ei" või "jah", ent tasub vaid hääletuspuldile ilmuda rohelise ja punase kõrvale veel ka kollane nupuke, kui nende sõrm on sirutunud ja vajutanud õrnalt võimaluse poolt olla selle kõige suhtes erapooletu.

Usun, et nende sõrm pole käitunud isepäiselt, vaid teda on juhtinud kõrgemad jõud – nende tahe. Samuti usun (sest uskumine näib olevat meie sajandi olulisim ressurss), et isamaalased on kursis Witold Gombrowiczi sõrme-käsitlusega, milles ta lausub, et sõrm on võim.

Tasub sõrmel vaid millelegi näidata – ja juba see miski ongi Miski. Tasub sõrmel vaid millelegi osutada – ja kõik vaatavadki juba teda, sõrme. Pole olemas võimu ilma sõrmeta ja pole sõrme, mis ei väljendaks võimu.

"Kuhu ma selle sõrmega ka ei näitaks, nii kohe jäävad kõik vahtima, mida ma näitan," ütleb Gombrowiczi tegelane Joodik.

Seetõttu mõistate ilmselt, miks vaatasin esmaspäeval rahutult Teie sõrme ja küsisin endalt: kust tuleb see sõrme otsus mitte hääletada? Miks osutas Teie sõrm "ei" ja "jaa" vahele, ikka just sinna vahele? Miks valis Teie sõrm kõikidest võimalustest liikumise ja seismise vahepealse eikellegimaa, miks osutas ta sinna, kus ei juhtu midagi, pooli ei valita, käiku ei vahetata? On seal parem? On seal õiglasem? Miks?

*

Võimalik, et asi on seotud moraali ja metafooridega. Viimasel pooleteisel aastal on Eesti poliitikas räägitud rohkem kui kunagi varem moraalist. Võimalik, et säärane tung moraali poole on võrreldav vahukommide söömisega: asi on justkui kõigile jõukohane, kõigi hammas hakkab peale ja alguses on tunne tõepoolest meeldiv ning pehme (kontrollitud).

Vakatab seltskond nõutult jõululauas või saunaõhtul pärast esmaste teemade läbimist (koroona, salaküttimine, kuulsa näitleja eraelulised seigad) ja võetaksegi ette küsimused meie poliitilisest moraalist. Ent sarnaselt vahukommidega saabub ka moraali üha enam pugides ühel hetkel vaikne tülgastus ning halvav hirm, kas midagi muud enam ei pakutagi.

Väärtustest on saanud meie poliitika leitmotiiv, mille olulisuse kasvuga võib võrrelda ainult metafooride pidevat ala- ja ülelugemist.

Räägitakse näiteks (hämarad alleed), et meie praegune peaminister ei suutnud aastaid mõista oma kirjaoskajatest kaasteeliste hirmu EKRE ees, sest tema jaoks olid EKRE sõnumid liiga mitmetähenduslikud, hirmu tuntakse aga alati ainult ühetähenduslikkuse ees.

Alles siis, kui ettevaatamatu lobasuu rääkis "peade maharaiumisest", olevat meie peaministri jaoks ületatud müütiline punane joon: sest päid maha raiuda ei tohi.

Ka hiljem on tema jaoks muutunud väljakannatamatuks vaid kujundid, mis Teile semiootikuna tunduvad ilmselt talumatult igavad: "jooksku Rootsi", "Biden on närakas" või "hävitage Keskerakond" on siinpool joont, neid loetakse täht-tähelt, nende tõlgendused on naiivselt otsekohesed ning tõlgendustes pole varjugi sellest meeldivast dünaamikast ja lakkamatust muutumisest, mis on saatnud aastate jooksul Sven Sesteri seisukohti. Kuidas öeldakse, nõnda on – ja kusagil sureb luuletaja.

*

Teiselt poolt on aga muidugi jõud (jõud!), kes tõlgendavad kõiki kujundeid üle. Tasub vaid öelda "sentimeeter", kui loetakse "kilomeeter". Keegi teeb poolhämara žesti, aga meedias räägitakse tallede mõrvast.

Kuhugi osutab võimu kõikjaletungiv sõrm, näitab midagi, segab kuidagi – ja juba raksatab tõlgendusvälk ning maa ongi lõhenenud. Tähendab, mõned seisavad käed rippus vähegi keerulisema ülesehitusega metafooride ees, pidades neid süütuks amatöörluuleks ja suutmata (või soovimata) neis näha võimu tegelikku kehastumist, teised aga võtavad rääsunud metafoorinartsu ja puhuvad sellele sisse kogu oma sooja õhu.

Kas oli Teie soovimatus hääletada tingitud sellest? Kas soovis Teie hääletamatus väita, et moraalses maailmas pole kunagi olemas puhtaid kategooriaid, tähendused on liikuvad ja muutuvad ning kinnistada mingi tõlgendus ainult "ei" või "jah" külge on nagu valida Selveris alati vaid Atleedi ja Emmentali vahel, kuigi mitte ainult maailmas, vaid sealsamas külmletis on ju veel nii palju võimalusi, mida proovida, maitsta, millest lõigata viil?

Kas oli Teie esmaspäevane vaikimine hääletu protest maailma pooldumise vastu vaid kahe otsuse vahel, tung näidata kolmanda võimaluse poole meie kõigi moraalses külmletis, osundus võimalusele eituse ja jaatuse vahel – sinna, kus on… mis?

Mida tähendab Teie jaoks hääletamatus, kui kaalul on moraalsed küsimused? Või kas need üldse on moraalsed (vannun, et mul on mitmel korral eelmise päeva lõunatee tagasi söögitorru tõusnud, kui televisioonis on keegi taas maininud sõna "moraal")?

Kas – ja aeg oleks hakata selle küsimustiku otsi kokku tõmbama – abielureferendum on Teie jaoks üldse moraalne küsimus? Ma ei oska varjata, et minus ei kõnele erapooletus: kui see referendum läbi kukuks, tunneksin end rõõmsana. Ilmselt lubaksin hämaral õhtutunnil endale väikese tširibilinski ning mõtleksin, et saavutatud on oluline "võit" (kelle üle? mille üle? ma ei tea).

Ent mida arvate Teie? Mida arvab Teie sõrm? Kui Te otsustasite mitte toetada Mart Helme umbusaldust, siis põhjendasite seda elegantselt, pikalt ja puändiga, tsiteerides Aristotelest, Sinjavskit ning Freget ja öeldes, et võite Helmet ka usaldada, sest meil on suuremaidki probleeme. Kas nii ka seekord?

*

Lõpule lähenedes on nii elus kui kirjades aeg viimasteks täpsustusteks. Täpsustus: mul ei olnud ootust, et Te oleksite pidanud hääletama nii või naa. Minu arvates pole Te kusagil lubanud hääletada üht- või teistmoodi ja raske oli mul mõista Maalehe intervjuu järel kerkinud arusaamist, nagu oleks Te astunud referendumi eitajate ritta.

Ma ei süüdista (kuidas saaksingi), vaid küsin: mida tähendas esmaspäevane otsus mitte hääletada laiemas, võib-olla isegi filosoofilises plaanis? Tähendas see ükskõiksust, õlakehitust, edasiminekut – inimene pole ju Reinsalu, et iga asja suhtes peab olema seisukoht?

Või tähendas see taandumist, küsimuste tunnistamist liiga kompleksseks ning nagu paljud meie seast elu ees, nii tunnistas Teie sõrm puldi ees, et see valem osutub liiga keeruliseks, põimunuks, vastuoluliseks?

Või oli Teie soovimatus vajutada ühtegi nuppu märk rahunemisest, raugest läbinägelikkusest, rahulikust endassevaatamisest ajastul, mil ümberringi tõusevad iga klikiga tunded, vererõhud ja karjed?

Või pidi olema see kutse dialoogile, selle otsuse taga on tegelikult sillaehituse vaikne dünamo, sest pooli valimata on võimalik luua platvorm kõigile – tasane okastraadita Otsustamatuse platoo?

Herman Melville'il on lühijutustus, milles peategelane eelistab pooluste valimisele öelda kõigele "pigem ei", ta lõikab end ideoloogiatest lahti ja püüdleb radikaalse kõrvalseisja ideaali poole – kas juhtus esmaspäeval see?

Või tähendas esmaspäevane otsus hoopis kompromissi kahe südametunnistuse vahel – Teie ja erakonna? Öeldes referendumile "ei" oleks kurvastanud Teie erakond ja öeldes "jah" oleksite muutunud öösiti morniks Teie, aga ütlemata kumbagi, jäädes nõtkelt osalemata saabub see vaikne rahuhetk, mida igatseme kõik: keegi pole rõõmus, keegi pole kurb?

Küsin, sest tõesti tahan teada: rahulikult, uudishimulikult, erapooletult. Seda enam, et enamike asjade suhtes pole mul endalgi mitte mingit seisukohta, poolte valimine lõpeb sageli tobedusega ja unelen sageli maailmast, mida valitseks mitmetähenduslikkus.

Samas, olgem ausad, minu sõrm toksib neid uiukesi siin, mitte ei otsusta meie riigi ees seisvate valikute ja tuhandete inimeste tuleviku üle. Minu nimetissõrmes on sissekasvanud küüs, Teie omas riigivõim.

Seetõttu küsingi: mida mõtlete sellest kõigest Teie? Ja mida mõtleb sellest kõigest Teie sõrm? Sest alati on ju ka võimalus, et ma eksisin – ning ta käitus esmaspäeval ikkagi omapäi. Ent eksida selles, et ka liikumatult lebavas sõrmes poleks peidus võim – sellesse ei suuda uskuda isegi mina.

Mis sest, et olen kaine tänapäeva inime,

Kes teadlik, haritud ja orienteeruv –

Ma veelkord prooviks tõstan sõrme.

(Witold Gombrowicz)