Tõnis Saarts: sisuliste debattideta aasta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Aastat 2020 võib nimetada sisuliste debattideta aastaks. Tulevikkuvaatavaid ja sisukaid avalikke debatte poliitikavalikute osas kohtab järjest vähem ning sel aastal hakkas see iseäranis silma, leiab Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Kui vaadata tagasi lõppevale aastale poliitikas ja avalikes aruteludes, siis tooni on andnud peamiselt kaks temaatikat: koroonaviirus ja abielureferendum. Viimasega on kaudselt või otseselt haakinud arutelud vähemuste õiguste ("geid jooksku Rootsi, või Rootsis") ja immigratsiooni ümber ("Helme hõbe" maasikapõldudel).

Kui viirusekriis välja jätta, siis kõigi ülejäänute puhul on teemaseadet dikteerinud EKRE. Tähelepanuväärne saavutus erakonnalt, mis evib ainult viiendikku kohtadest riigikogus.

Kuid EKRE, ega tema juhtide kommunikatiivne osavus pole seekordse päevakommentaari teemaks. Küsimus on hoopis muus. Nimelt selles, kui sisulised ja tulevikkuvaatavad eelpool nimetatud avalikku sfääri täitnud debatid ikkagi on olnud?

Sisulisuse all pean ma silmas argumenteeritust ja tõendipõhisust, tulevikku vaatamise puhul küsimust: "Mis saab Eestist 10, 20 või 30 aasta pärast, kui me mingi otsuse teeme või tegemata jätame?".

Koroonaviiruse-alaste debattide puhul on selge, et siit pole sisulisust ja pikka horisonti mõtet otsidagi: reageerida tuleb kiiresti ning otsustajad elavad nädal või päev korraga. Vähemuste õigusest, abielureferendumist ja sisserändest on aga nüüdseks saanud peaaegu usuküsimus. Selles kaevikusõjas seistakse kas ühel või teisel pool rindejoont, andes tuld kõikidest relvadest – argumentide ja pika vaate kohta ei küsi seejuures enam keegi.

Nii ongi aasta 2020 kujunenud Eestis suuresti sisuliste debattideta aastaks. Kui ainukeseks sisukaks vaidlusteemaks pidada pensionireformi, siis sellegi raskuskese jäi pigem eelisesse aastasse.

Nii ei ole seni avalikkuses olnud ühtegi sisukat arutelu selle üle, millisteks investeeringuteks võiks Eesti rohkelt eelarvesse voolanud laenuraha ikkagi suunata. Millised oleksid siinkohal mõistlikud ja ebamõistlikud valikud? Ja seda just viirusejärgses 21. sajandi majanduse kontekstis.

Võtmeküsimuseks on ju, kas praegused eelarvesüstid aitaksid Eestil pikemas perspektiivis välja murda keskmise sissetulekuga maa lõksust? Kui jah, siis kuidas?

Hiljuti tuli riigikontrollilt välja murelik raport, mis sedastas selgelt, et seniste rahvastikutrendide ja regionaalpoliitilise lähenemise jätkudes võib meil juba kümnekonna aasta pärast olla tõsiseid raskusi sellega, kuidas tagada elementaarsete avalikke teenuste (haridus, arstiabi, jne) kättesaadavus kõigis Eestimaa paigus.

Raportile ei reageerinud peaaegu üksi parlamendierakond – avalik debatt jäi ära. Ometi peaks ka kõige veendunumale rahvuskonservatiivile olema selge, et see küsimus hakkab lähitulevikus Eesti elu palju enam mõjutama, kui abielureferendum. Kus on lahendused: kas veelgi nutikam ja täiesti uutel alustel töötav regionaalpoliitika või hoopis senisest laialdasem immigratsioon?

Või võtkem kasvõi rohepöörde ja keskkonnahoiu küsimused. Kuigi seegi valdkond on kujunenud uut tüüpi ususõdade tandriks, siis see ei peaks olema põhjuseks, et vältida sel teemal pika vaatega arutelusid.

Küsimus pole ju selles, kas Eesti peaks rohepöördega kaasa minema või mitte, vaid kuidas olla siin kesk-pikal ajajoonel võitjate poolel – uuenduslik riik, kes on edukalt kohanenud 21. sajandi rohemajandusega ja ekspordib oma teadmisi, oskusi ning tehnoloogiat ka väljapoole.

Lihtne on süüdistada valitsust, et see ei suuda, ega taha sisulisi ja kaugemale vaatavaid debatte pidada ja vedada. Tõsi, see valitsuskoalitsioon on ülimalt keerulise dünaamikaga ning tundub, et nii mõnigi selle osapoolt tahaks Eestit, ühes selle väärtusruumi ja majandusega, tagasi tarida möödunud sajandisse.

Ometi peegeldab sisuliste debattide hääbumine hoopis laiemaid suundumusi tänapäevastes demokraatiates.

Traditsiooniliselt on elujõuliste demokraatiate alustalaks olnud toimiv avalik sfäär. Sfäär, kus peetakse argumenteeritud debatte, mida järgivad nii võimulolijad kui kodanike enamus. Neist aruteludest välja kasvanud avalik arvamus on oluliseks sisendiks ühiskondlike sihtide seadmisel ja poliitikate kujundamisel.

Mida aga teha aga siis, kui senine ühtne avalik sfäär on sotsiaalmeedia-ajastul killunenud tuhandeteks tükkideks – kildudeks, mille peegeldused enam üksteisega ei kohtu, vaid on tuhmid, sissepoole pööratud… Mida teha siis, kui tõendite-põhiste argumenteeritud arutelude asemel kuuleme dogmaatilist üksteisest ülekarjumist ja teisitimõtlejate avalikku vaenamist?

Kas see saab normiks ka järgmisel kümnendil? Milliseks muutuvad sel juhul Eesti, kui seni edumeelseks peetud riigi kuvand ja arenguperspektiivid? Kuidas mõjub see demokraatia kvaliteedile ja elujõulisusele? Need on seni veel vastuseta küsimused. Ehk on vastused siiski kusagil idanemas ja me näeme neid järgmisel aastal.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: