Õiguskantsler: piirangute eesmärkide kohta küsimine on seatud põlu alla

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Õiguskantsler Ülle Madise. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Õiguskantsler Ülle Madise ütles "Aastalõpu Päevakajale" antud intervjuus, et koroonakriis näitas, et õigusriiki ei saa läänemaailmas võtta enesestmõistetavana: isegi piirangute eesmärkide ja mõju kohta küsimuste esitamine on põlu all.

Õiguskantseri hinnangul on see massiemotsiooni tagajärg, kus inimesi sunnitakse pooli valima.

Madise rõhutas, et iga piirang, mis koroonakriisi haldamiseks kehtestatakse,  peab olema selgelt põhjendatud. Ükski vaba maailma riik pole suutnud koroonaviirust välja juurida ning valmis tuleb olla pikaajalisteks sammudeks, mis on inimestele talutavad.   

Koroonaviirus sai alguse Hiinast, mis kasutas selle väljajuurimiseks diktatuuririigile omaseid võtteid, räägitud on isegi elumajade uste kinnikeevitamisest, et inimesed välja ei pääseks. Nigela meditsiinisüsteemiga Itaalia oli Hiina jõuvõtteid sunnitud kevadel üle võtma ja pani riigi täiesti lukku. Seda järgisid teised lääneriigid. Meie vabadused said rängalt kannatada?

Hiinas pandi vangi hiljuti see ajakirjanik, kes teavitas Wuhanist toimunust. Need meetodid, mida kirjeldasite, näitavad ilmekalt, miks tasub neid mitte tahta. 

Eestis pole selliseid meetodeid ka vajadust olnud kasutada.

Kuid küsimus, kas demokraatlik õigusriik on Lääne-Euroopas, Ameerikas või mujal kaitstud, väärib kindlasti küsimist. Ja väärib ka muretsemist.

Näiteks minu teada inimeste massjälitamine mobiiltelefonide abil jäi kasutusele võtmata ainult  IT-firmade vastuseisu tõttu. Pärast Teist maailmasõda pole kellelegi pähegi tulnud kasutusele võtta pealekaebamise formulare, aga need olid Lääne-Euroopas kasutusel.

Pärast kriisi möödumist tasub mõtiskleda, kuidas need asjad ikkagi nii läksid. Kas liiga pikk rahuaeg ja liiga pikk demokraatliku riigi kogemus on pannud meid arvama, et jõhkrutsemist ja võimu kuritarvitamist meil siin ette ei tule. Ma kardan, et selline ülbus on täiesti põhjendamata.

Minu jaoks on suurem murekoht hoopis tulevik. Koroonakriis näitas, kui hõlpsasti on võimulolijatel võimalik ettetulevaid keerulisemaid olukordi kuulutada hädaolukordadeks. Kindlasti tuleb uusi viirushaigusi, kahjuks ka terrorirünnakuid ja muid õnnetusi, ja kohe tekib tarvidus kõva käe ja piirangute järele…

Kõige tõhusam kaitse on see, et inimesed on valmis mõistma, miks on õigusriiki vaja. Miks on vaja, et piirangute kehtestamist peab saama sõltumatult kontrollida, et piirangud peavad olema õiglased ja mõistetavad. Ja see on vajalik igaühele.  Hetkel võib ju tunduda, et mind see ei puuduta, et kellelgi keelatakse minna kontserdile, tööle või kooli.

Kevadisele kogemusele tuginedes tehti nakkustõrje ennetamise seadus ümber, et lauskeelde poleks võimalik nii lihtsalt kehtestada.  

Kui on tarvis mõni asutus sulgeda, näiteks kui mõni restoran või jõusaal ei pea piirangutest kinni, siis on võimalik karistada kuni selleni välja, et asutus pannakse kinni. Sest see on lihtsalt vajalik. Seda seadus võimaldab.

Põhimõtteliselt võib ka laussulgemine olla vajalik, kuid ühiskond peab sellisel juhul sõltumatutel institutsioonidel laskma küsida: kas täiendavad piirangud on ikka vältimatud?

Iga piirangumeedet tuleb hinnata eraldi, kas see on möödapääsmatu? Ja sellele peab olema lõpuks võimalik saada ka kohtu hinnang. Põhjendamata lauskeelud ei ole seaduse järgi lubatud.

Kas me vajame pärast kriisi läbimist valitsuse, riigikogu, aga näiteks ka õiguskantsleri toimemehhanismide ja otsustusprotsesside auditit?  Mitte selleks, et hakata kedagi süüdistama, vaid tuleviku tarbeks?

Usun, et selline audit tehakse. Kevadisest kogemusest käisin ka riigikogus ise rääkimas.

Oluline on tõesti see, et auditi sihiks ei tohi olla kellegi süüdistamine.

Eesti on ekspertide sõnul valinud väga mõistliku koroonahaldamise tee,  ideaalset teed polegi olemas. Mitte üheski vabas ühiskonnas pole õnnestunud seda viirust ära kaotada, mõnes saareriigis küll ajutiselt. Kuid mitte püsivalt, sest see viirus kipub ikka tagasi tulema.

Kindlasti võib vaielda üksikute piirangute üle, kuid kindlasti on tahetud parimat. Ka valitsusel on olnud erakordselt raske piirangud paika kaaluda, sest avalikkusest on lähtunud tugev surve teha karme otsuseid. Ka see on mõistetav, kuid inimestele tuleb selgitada, et sellistel karmidel otsustel pole pikaajalist mõju. 

Kui me ei suuda karme piirangud täita, siis pole nende kehtestamisel mingit mõju. Oleme justkui ultramaratonil - paratamatult tuleb olla valmis pikaks pingutuseks, ühe valusa sprindiga edukalt finišisse ei jõua. 

Rahvale peaks ka ausalt ütlema, kui suur on lootus koroonaviirusest tulevaks sügiseks lahti saada.

Kahjuks pole õpitud paljudest asjadest, meil ei ole ainult lüngad seadustes, vaid ka mujal. 

Näiteks seesama varude küsimus. Meie haiglates on palju voodikohti, umbes 4000, kuid puudus on meditsiinitöötajatest, kes peavad madala palga tõttu töötama mitmes kohas. Kui tekib nakkuskolle, siis on meil küll voodikohti ja hingamisaparaate, kuid haigete eest hoolitsejaid ei ole.

Tuleviku tarbeks on mitu asja kõrva taha panna. Hästi oluline on teadlaste kaasamine, nad annavad eksperthinnangu olukorra kohta. Terviseameti mure peaks olema abinõude pakkumine, mis tõesti ka aitavad.  

Siis tuleks küsida rakendajate, näiteks politsei käest, kas te suudate piirangutest kinnipidamist kontrollida? Kas suudate tagada kontrolli nii, et näiteks reegleid rikkunud ettevõtja tegevus peatatakse, kuid ei panda kinni kogu sektorit, sest seal on ebaausalt käituvaid ettevõtteid. 

Ministeeriumid peavad suutma piirangute alla pandavate sektorite esindajatele olukorda selgitada ja on erakordselt tähtis, et ka sektorid ise suudaks pakkuda lahendusi. Näiteks spordiklubid peaks ise pakkuma valitsusele ja avalikusele kindlust, et seal reegleid täidetakse ja viiruseleviku ohtu pole.

Pikka jutu kokkuvõtteks: toimivad vaid need piirangud, millest inimesed saavad aru, need on talutavad ja enamik täidab neid vabatahtlikult.

Kuidas on aasta jooksul muutunud teie poole tehtud pöördumised ja kirjad? Nõutakse rangemaid piiranguid või kaevatakse liiga suure pitsitamise pärast?

Teises laines parktiliselt ainult kaevatakse kehtestatud piirangute peale. Ainult mõnes üksikus arvamusavalduses nõutakse elu sulgemist. Ja siis me selgitame, et kogu elutegevuse seiskamine võib olla lühiajaliselt tõhus, kuid pikas vaates tekitab inimeste elule ja tervisele palju otsest ja kaudset kahju. Ühel hetkel tuleb lapsed taas kooli lubada, need, kel töökoht alles jäi, lähevad tööle ja siis kasvab nakatumine paratamatult uuesti.

Tundub, et iga järgmise sulgemisega lepitakse raskemini, tekib väsimus, kohati trots. Ja sellepärast on mul hea meel, et Eesti on valinud intelligentsema tee viirusega võitlemiseks.

Kui põhjendatud on sellised väited, et mõnedki piirangud pole efektiivsed, kuid nende mõte on eelkõige inimeste koju sundimine. Nii on poliitikud põhjendanud palju vaidlusi tekitanud tennisehallide või ujulate sulgemist.

Küllap lõpliku otsuse peaks tegema kohus, kuid nakkusetõrje seadusest ja selle muudatustest sellist õigustust  ausalt öeldes välja ei loe. 

See viib väga olulise tõdemuseni. Me ei ole aru saanud, et põhiseaduse järgi tuleb põhjendada piiranguid, mitte nende puudumist. 

Alati tuleb läbi põhjusliku seose selgitada ära piirangute eesmärk. 

Väga sageli keeratakse arutelu selle peale, et selgitage ära, miks te seal ei ole piiranguid kehtestanud, aga siin kehtestasite? Demokraatlikus riigis tuleb põhjendada piiranguid, mitte nende puudumist.

Te olete laste ombudsman. Kas koolide kinnipanek on praegu kõige kriitilisem asi? No ei saa ujumas või tennist mängimas käia, jookseme siis metsa all. Aga hariduslikku lünka on paljudel lastel võimatu hiljem täita. Kas  see on koht, kus järele ei tohiks anda?

Laste koolist kõrvale jätmine peaks olema üks viimseid valikuid, seda on öeldnud ka eksperdid. 

Siin läks nõnda, et ajakirjas Nature ilmus üks korraliku metoodikaga artikkel, millest aga kahjuks võeti üle toorandmed ilma tõlgenduseta. 16. novembril ilmunud artiklis on kirjas, et laste sundimine koju koos õpetavate vanematega on tõhus meede nakkuse leviku vastu. Aga selle meetme negatiivsed kaasmõjud on niivõrd olulised, et see ei peaks oleme esmane abinõu, mille järele haarata.

Rõõmsal meelel distatsõppe peale vaadata ei saa.

Distantsõppe peale on palju kaebusi. Minu teada on mõned jõudnud ka kohtusse. Aga mõistan ka koolijuhtide ja valitsuse kimbatust, sest ühel pool on lapsevanemad, kes nõuavad õpet koolimajades.

Ma ei tea, kas kohtus jääb püsima koolide sulgejate väide, et sellega kaitstakse laste elu ja tervist. Lastele endale pole ju see nakatumine üldjuhul üldsegi ohtlik. Viirus ohustab eelkõige vanemaid  ja kaasnevate haigustega  inimesi.   

Teisalt on ka lapsevanemaid, kes nõuavad iga hinna eest kooli sulgemist. Nad kardavad, et isegi kergelt läbipõdejatel võib olla hiljem ohtlikke järelmõjusid. 

Koolide sulgemise otsuse ajal sain inetult ja emotsionaalselt sõimata nii selle eest, et ma polevat midagi teinud koolide sulgemise vastu ja teiselt poolt  süüdistati mind selles, et kõiki koole pole täielikult kinni pandud. Need olid ebameeldivad 24 tundi. Jah, praegu on närviline aeg.

Olete mõelnud, et selliste radikaalsete otsuste järel võiks õiguskantsler teha selgituse või avalduse, mitte ei pea me lugema teie arvamusi sotsiaalmeedias ujulate sulgemise kohta?

Esitatud kaebuste kohta oleme me seisukohad andnud, need on loetavad õiguskantsleri koduleheküljelt. Enamik neist on avalikud, niipalju kui seadused seda võimaldavad. Seal on distantsõppe kohta palju seisukohti. 

Praegu on meile esitatud kaebus individuaalspordi keelamise vastu, ka selle kohta paneme arvamuse varsti koduleheküljele üles. Eks see ole pisut kurb, kui Facebookis toimunud väärikast ja tasakaalukast vestlusest minuga konsulteerimata sündis uudis pealkirjaga, et õiguskantsler ründas valitsust. Ma ei rünnanud valitsust.

Kas õigusselguse huvides peaks reeglite eitajaid karistama. Praegu ju tegelikult maskikandmise eirajaid ei trahvita?

Uued piirangud kehtestati detsembris enne, kui varasemad piirangud jõudsid mõju avaldama hakata. Uuringud näitavad, et rõhuv enamus inimesi täidab piiranguid, kannab maske ja hoiab distantsi.

Ma pole kaubanduskeskustes käinud, aga seal vist nii täpselt piiranguid ei järgita. Küll olen käinud spordisaalides ja seal oli kord majas. 

Teadlased ütlesid ka enne piirangute kehtestamist valitsusele, et tegelikult on näha viiruse leviku stabiliseerumise märke ja enamik inimesi reegleid täidab.  Aga seda ma olen korduvalt rõhutnud, et kui piirangud on õiglased, läbimõeldud, talutavad, siis neid, kes ei täida piiranguid, neid tuleb korrale kutsuda.

Nii et tramme võiks õhtuti puistata küll ja sealt välja visata ilma maskita reisijad?

Sellist üleskutset ma küll ei tee! Üldiselt tahab inimene pälvida tunnustust, mitte halvakspanu. Praegu 95 protsenti inimestest katab oma suud ja nina ning neid, kes seda ei tee, neid vaadatakse naguinii viltu.

Viltuvaatamisest veel. Väga suure avaliku pahameele osaliseks said need, kes kogunesid novembri lõpus maskikohustuse vastu protestima Vabaduse väljakule. Kas õigus koguneda ja meelt avaldada pole demokraatliku riigi üks alusprintsiipe? Kuidas te sellesse halvustamisse suhtusite?

Mina ei läinud sinna poolegi, kuid selleks meeleavalduseks oli luba antud. Ju siis hinnati, et värskes õhus toimuv meelevaldus suurt nakkusohtu ei kujuta, mina seda kommenteerida ei oska.

Seda te ei tunnetanud, et toimub enamuse verbaalne vägivald vähemuse üle? Kui palju kleebiti sellele vähemusele silte külge!  Isegi poliitikud nõudsid, et politsei lööks platsi puhtaks...

Ma arvan, et see on ühiskondades paratamatu, et keerulistes olukordades, nagu pandeemia puhul, tekib massiemotsioon. 

Paljudel on tahtmine olla "õigel" poole, mõnedel tahtmine olla iga hinna eest vastu, sest neid surutakse väga nurka. Eks ma ise eeldaksin tasakaalukamat  arutelu.

See on teil õige osundus läbi küsimuse, et tasakaalukas arutelu pandeemia tõrjumiseks rakendatavate meetmete üle on muutunud sisuliselt võimatuks. Kõiki sunnitakse valima poolt. Isegi kui sa ütled või jätad ütlemata, näiteks jätad kärarikka meeleavalduse hukka mõistmata, siis liigitatakse sind kohe teise leeri. 

Seda on kurb näha, kuigi see on inimlik.

Usun rohkem Doris Lessingu elutarkust. Tema "Vanglad, milles vabatahtlikult elame" väärib ülelugemist. Seal on näha, kuidas tekib pealtnäha üllas ja õilis massiemotsioon, kus enamus teab, kuidas asjad on. Teatakse, kuidas elama peab, kuid juba mõni aasta hiljem on häbi, sest tuleb välja, et oli läinud nagu Salvador Dali vanaema lemmikvärsis: /--- suur oli püha härgadeväljal / kõik läksid hoogu ja kurjust täis / süüdati kloostrid, sest nii õige näis!"

Minu jaoks on kõige olulisem praegu, et ka küsimuste esitamine piirangute mõju kohta on seatud põlu alla.

See on midagi, mida vabas ühiskonnas rahvas ei peaks tahtma. 

Minu ametikohalt vaadates on õigusriiklus see klooster, mida tahetakse põlema panna massiemotsiooni kütkes. 

Meil on õigus küsida, kas inimeste tervise ja elu nimel (mis on vaieldamatult väga suur hüve) tehtavad piirangud  ikka täidavad neid eesmärke. Kui ei täida, siis ei ole nendel piirangutel õigustust. Seda peab tohtima küsida. 

Kas teie meelest praegused piirangud täidavad seatud eemärke?

Kõiki piirangud tuleb hinnata ükshaaval. Sellist ühte ja ainsat vastus ei ole võimalik anda.

"Aastalõpu Päevakaja" on Vikerraadio eetris neljapäeval kell 12-13.

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: