Järgneva paari nädala jooksul on pilgud pööratud Ameerika Ühendriikide poole. Kas Joe Bideni administratsioon suudab riigis haarata juhtohjad lahkuvalt Donald Trumpilt sujuvalt või üllatab Trump koos oma toetajatega. Juhul kui üleminek toimub sujuvalt, siis milline on Bideni laiapõhjalise administratsiooni omavaheline koostöö uuenenud olukorras.

Endise diplomaadi Jaak Jõerüüdi sõnul on kõigi maailma liidrite jaoks olukord ootamatu, kuna kellegi poliitilises kogemuses pole ette näidata pandeemias valitsemist.

"Nagu ma armastan viimasel ajal rääkida, see on üks nähtamatu vastane, see on viirus, kes poliitilistele võtetele ei allu. Sa pead kuulama kogu aeg nõuandjaid, sa pead jälgima sulle mingisuguseid tundmatuid statistilisi teaduslikke andmeid ja pead tegema poliitilisi otsuseid. Sa jooksed kogu aeg millegi järgi. See on poliitilise võimekuse seisukohalt ka Bidenile täiesti uus proov, see on keerulisem kui 20. sajandi lõpu või möödunud kümnendi, 2008. aasta majanduskriisid," kirjeldas Jõerüüt.

Küsimärke tekib vaid juurde – endine diplomaat Harri Tiido usub, et USA ei taasta enam kunagi oma nn moraalset, demokraatia majaka positsiooni. Tiido hinnangul on USA seisund muutunud.

"Venemaale meeldib rääkida, et peaks olema mitmepooluseline maailm," märkis ta. Seejuures kujutatakse ette neljapooluselist maailma: USA, EL, Hiina ja kolmanda maailma riikide ühendus, kus on kümme riiki: India, Indoneesia, Malaisia ja Aafrika riigid.

"Aga huvitav on see, et sealhulgas ei ole Venemaad. Nii et selles mõttes see variant on päris huvitav, et Venemaa hoolitseb selle eest, et tuleks erinevate poolustega maailm, aga teda ennast nende pooluste hulgas ei ole. Niiet kõik on lahti," märkis Tiido.

Euroopas on pärast Suurbritannia taandumist huvitav näha, milliseks kujuneb ühenduse tulevik. Tiido sõnul on ees avatud aasta, kus sakslastel on võimalik Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni ja tema strateegilist suveräänsust tasakaalustada.

Kolumnist Ahto Lobjaka sõnul on seis pingeline. Tema hinnangul on oodata võitlust Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. "See võitlus on juba nõrgenenud Euroopa üle pärast Suurbritannia lahkumist. Kogu Euroopa Liit, ühised institutsioonid on kaotanud enamat kui ühe liikme," ütles ta.

Euroopa Liit on Suurbritannia lahkumise järel tasakaalust väljas. "Tal on kaks jõukeset, millest üks on selgelt tugevam, teine nõrgem ning ajalooliselt ei ole see kunagi hea märk olnud. Tekib pinge, tekib konflikt ja selles konfliktis saab formaalselt võttes olla üks võitja, see on Saksamaa. Aga ütleme kaugemale vaadates – kaotavad mõlemad. Lühemas perspektiivis on praegu näha, et kõik olulised otsused, mis on sisuliselt ikkagi kompromissid, tehakse Berliinis," nentis ta.

Jõerüüti sõnul ei maksa samal ajal unustada, et väga suured on ka Hispaania ja Itaalia.

"Tihti räägitakse rohkem Roomast ja itaallaste temperamendist, kuid unustatakse ära, et Põhja-Itaalia on ju maailma üks rikkamaid piirkondi, Euroopast rääkimata. Mismoodi need nii rahvaarvult kui oma mõjukuselt ja territooriumilt suured riigid selles uues konstellatsioonis pärast väga raskeid, oma koroonaperioode käituma hakkavad või suudavad käituda, ei tea," märkis Jõerüüt.

Ühendriigid ja mingil määral ka Euroopa jätkavad Hiina mõjuvõimu vastustamist, kuid teisalt on alles küsimus, mismoodi mõjutavad Hiina käitumist siseriiklikud pinged, mille moodustavad vananev elanikkond, ülikiire välisriikide hõlmamispoliitika ning suurenev riigivõlg. Traditsioonilisele välis- ja julgeolekupoliitikale avaldavad üha enam mõju sotsiaalmeedia ja digihiiud.

"Mismoodi teevad need ärikorporatsioonid omavahel koostööd, mida on aasta-aastalt näha ja mismoodi nad edaspidi, selles kriitilises aastas teevad koostööd poliitiliste jõududega ja mis sellest tuleb? See on ka üks probleem," sõnas Jõerüüt.