1. jaanuarist hakkas Hiinas kehtima riigikaitseseaduse uuendatud versioon. Senine seadus pärines aastast 1997, kuid muutuvas maailmas ja mitmel rindel vastutuuli trotsiv Hiina vajas Hiina meedia sõnul uut riigikaitseseadust.

Hiina Kommunistliku Partei kontrolli all olev ja Keskriigi suurim päevaleht Rahva Päevaleht avaldas 29. detsembril oma kodulehel uuendatud riigikaitseseaduse täielikul kujul. Seadus koosneb kokku 73 punktist, millest tervelt 54 tehti muudatusi. Sedavõrd põhjalikku uuendust vajas üha keerulisemaks muutuvas maailmas Hiina riigikaitse juriidiline alusdokument.

Kõige suurem ja printsipiaalseim muutus uues seaduses on Hiina peaministribüroolt ehk riiginõukogult mitmete volituste ära võtmine Sõjaväe Keskkomisjoni kasuks. Kui riiginõukogu juhib peaminister, siis Sõjaväe Keskkomisjon allub riigi esimees Xi Jinpingile. Ehk siis järjekordselt on näha viimaste aastate trendi, et üha rohkem võimu suunatakse isikukultust kultiveeriva Xi Jinpingi kätte.

Näiteks eelmises versioonis oli riiginõukogu mainitud ära 30 korda, kuid uues versioonis vaid 7. Seevastu Sõjaväe Keskkomisjoni suhe on 11 vs 14 uue versiooni kasuks. Sõjaväe Keskkomisjon saab senisest palju suurema volituse määrata ja sekkuda sõjaväega seotud mitmete piirkondlike asutuste ja üksuste tegevusse. Täiesti eraldi on näiteks välja toodud välissuhtluse arendamine, millele juhib tähelepanu ka Hiina sõjaveteranide ministeerium 28. detsembri postituses oma kodulehel.

Vajadus välissuhtluse järele peegeldab tegelikult uut taju Hiina militaarmaailmas. Nimelt on mitmed välismaised analüütikud juhtinud tähelepanu, et Xi Jinping ei räägi oma kõnedes mitte enam ainult võidukast sõjast, vaid reaalse sõjakogemuse saamisest.

On kaks hiljutist konflikti, millest Hiina soovib uusi teadmisi saada – Süüria ja Mägi-Karabahh. Aserbaidžaani mäekõrgune edu Armeenia vägede üle Mägi-Karabahhi hiljutises konfliktis näitas Hiinale selgelt, et tänapäevane sõjapidamine eeldab hoopis uut tehnoloogiat ja lähenemist. Et Aserbaidžaani rünnakutes saatis edu droonide kasutuselevõtt, ei jäänud Pekingis märkamata.

Kuigi Hiina riigikaitse viimane valge paber 2019. aasta suvel pani esikohale maaväed, rõhutavad Xi Jinping ja Hiina meedia pidevalt vajadust kaasata kõrgtehnoloogia veelgi vahetumalt sõjaväe võimekuse arendamisse

Siit edasi võikski ära märkida sõna "uus", mis esineb 1. jaanuaril kehtima hakanud versioonis kaheksa korda, versus kolm korda eelmises versioonis. Nii öeldakse, et saabumas on uus ajastu, vaja on uut tehnoloogiat ja võimsamat innovatsiooni. "Veelgi võimsamalt edasi" vaimus rõhutatakse tehnoloogia valdkonnas uues versioonis iseseisvat enesevõimekust, millest on Hiinas hakatud üha jõulisemalt rääkima Hiina-USA kaubandustüli taustal just viimase aasta jooksul.

Täiesti uue vormi on saanud partei ja sõjaväe suhe. 1. jaanuaril kehtima hakanud versioonis öeldakse selge sõnastusega, et Hiina Rahvavabastusarmee eesmärk on kinnistada Kommunistliku Partei juhtpositsioon ja sotsialistlik süsteem. Mitte midagi sellist ei olnud 1997. aastal vastu võetud versioonis. Tegemist on väga selge parteidiktatuuri põlistamisega.

Et Hiina uus riigikaitseseadus ei ole pelk udune teispoolsus Vaikse ookeani kallastel, vaid hakkab üha rohkem puudutama nii Euroopat kui ka Eestit, viitab dimensioone laiendav uus termin "meretagused riiklikud huvid" ja soov kaitsta Hiina riigi kodanikke.

Eelmises versioonis taoline perspektiiv puudus, kuid kuna Hiinal on üha rohkem välismaal asuvaid projekte ja Hiina kodanikke liigub maailmas üha rohkem ringi, siis on Hiina valmis nende kaitseks kasutama sõjalist jõudu. Seaduses on eraldi ära märgitud, et kasutada võib nii kogu riigi võimekust kui ka kõigest piirkondlikke jõude.

Riigikaitse kontseptsiooni kandumisest välismaale reedab ka järjekordne uus termin – "arenguhuvid". Tegemist on hägusa terminiga, mis sai uut seadust puudutavas kajastuses Hiina meedias lausa eraldi tähelepanu. Sisult tähendab see Hiina nägemust, et Hiinal on õigus taastada enda ajalooline positsioon maailmakaardil ning areneda enda valitud viisil, ilma et ühelgi riigil oleks õigust Hiina tegevust kritiseerida või takistada.

Näiteks kui USA arvab, et tuleb Aafrikas või Euroopas seada piiranguid Hiina ettevõtetele või Hiina mõjuvõimu kasvule nt Huaweiga. Kui näiteks Taiwani vallutamine toetab Hiina riigi arengu huve, siis tuleb Taiwan ka vallutada. Või kui Eesti riigi otsused on vastuolus Hiina arengu huvidega, siis tuleb Eestile koht kätte näidata. See on kõik seotud selle n-ö arenguhuviga.

Hiina tihti ütleb seda, et kui meie oleme otsustanud, et me peame selles suunas arenema, siis nii ongi, ja teised peavad leppima sellega. Austraalia ja Hiina suhted väga selgelt praegu näitavad, et kui ei lepi, siis otsustatakse vastu hakata, nagu Austraalia praegu teeb.

Hiinas on ju kõik absoluutselt partei kontrolli all ja kui nemad näevad, et Austraalia tegevus ei ühti nende huvidega, siis tuleb Austraaliale koht kätte näidata. Ja siis ongi küsimus, et kui kaua suudavad riigid selle surve all vastu panna. Austraalia alles hiljuti ütles, et nemad ei murdu ja loodavad, et teised riigid Läänest tulevad nendega kaasa.

Euroopas on samuti neid näiteid olnud, Rootsi, Tšehhi või ka Kanada Põhja-Ameerikast. Loodetakse, et need riigid koonduvad kokku ja tekib ühine samameelsete riikide kogukond, mis mõistab ja tajub Hiina ohtu üheselt ja töötab koordineeritult sellele vastu.

See on väga oluline muutus ja Hiina riigikaitseseadus ka peegeldab seda, et nad ise ka tajuvad, et nad on kasvanud suureks, neil on palju välisprojekte ja nende eest tuleb seista.

Uus riigikaitseseadus ainult toetab Hiina veelgi agressiivsemat tulekut vaba maailma koduõuele ning nagu Hiina veteranide ministeerium enda kodulehel ütleb, peavad absoluutselt kõik osapooled alates eraettevõtetest ja kodanikeühendustest kuni armeeni osalema riigikaitseseaduses püstitatud ülesannete realiseerimisel.