Rohkem kui kaks aastat tagasi üllitas ajaloolane Timothy Snyder raamatu pealkirjaga "Road to Unfreedom" elik "Tee mitte-vabadusse". Snyder on tuntud oma kriitilise suhtumise poolest Vladimir Putini Venemaasse ja ka Trumpi administratsiooni. Mullu sügisel, enne USA presidendivalimisi, avaldas netikülg Eurozine usutluse temaga.

Sadopopulism ja igaviku poliitika

Hakatuseks selgitas Snyder oma raamatust pärit terminit "sadopopulism", mida ta kasutab Donald Trumpi režiimi kohta. Nimelt väidab ta, et inimesed ei pruugi olla väljas pelgalt isikliku rahulduse saamiseks, nad võivad olla rahul ka valuga, kui see valu põhjustab kellelegi teisele suuremaid kannatusi kui neile endile. Siin tulebki mängu termin "sadopopulism", mis on selline populism, milles inimesed tunnevad vaid valu.

Trump on omapärane populist, sest üldiselt populistlikud poliitikud väidavad poolehoidjatele, et nad võtavad rikastelt ja annavad rahvale. Elik nad räägivad tihti jõukuse ümberjagamisest õilsamatel alustel. Trump midagi sellist ei tee, ta ei võta midagi eliidilt, et seda vaesematele jagada. Pigem vastupidi - ta võtab rahvalt ja jagab seda eliidile.

Trump on olnud ka edukas selgitamaks, et see on üsna okei, kui teil on valus niikaua kui teistel on veelgi valusam.

Kuid Timothy Snyder võttis oma raamatus käibele veel mõned terminid. Näiteks "igaviku poliitika", mis kirjeldab praegust demokraatia koost võtmist erinevate poliitiliste jõumeeste poolt mitte ainult USA-s, vaid ka Venemaal, Hiinas, Ungaris ja Türgis.

"Igaviku poliitika" on Snyderil kasutuses paralleelselt või vastandina mõistele "vältimatuse poliitika", mis tähendab, et sellele ei ole alternatiive. Teatud majandusvorm toob vältimatult kaasa teatava poliitika ja liberaalne poliitika viib alati demokraatiale. Selline oli Lääne mõttelaad aastail 1989 kuni umbes 2010.

Kuid igaviku poliitika väidab vastu, et tegemist ei ole progressiga, tegemist on pideva ohutsükliga. Head asjad on mitte tulevikus, vaid olid minevikus. Elik, igaviku poliitika käsitleb müüti, milles meie, rahvas, oleme alati õigel poolel, aga meid ründavad pidevalt välised jõud. Seega muutub poliitika pidevaks kriisiks. Sama võime täheldada ka Eestis.

Trump on hea näide selle kohta, kuidas pidevalt ise kriise tekitada ja neid siis kangelaslikult lahendada. Vabariiklik Partei on aga Snyderi hinnangul muutunud vähemuseks, mille peaeesmärk on enamuse ahistamine ja kiusamine. Ka see nähtus on vist meilgi tuttav. Samas, kui Trump põrkub mõne välise, mitte tema poolt tekitatud kriisiga, siis on tal suuri raskusi sellest jagu saamisega.

Timothy Snyder leiab, et nii mõnedki Trumpi kasutatud poliitilised tööriistad pärinevad fašistlikust tööriistakastist, kuigi Trump ise vaevalt seda teab.

Ja Snyder mõtiskleb, et kas Donald Trumpi arengule võis avaldada mingit mõju ka asjaolu, et tema isa olevat olnud kurikuulsa Ku Klux Klani liige. Kuid fašistidele omaseid võtteid, nagu "meie" ja "nemad" eristamine, kiired ja särtsakad loosungid, meeleavaldused ja muu selline, on Trump aktiivselt kasutanud.

Venemaa mõju USA poliitikale

Eraldi teema, mida Snyder jätkuvalt käsitleb, on Venemaa ja selle mõju USA poliitikale. Ta on kriitiline Ameerika meedia suhtes, mis omal ajal ei pööranud tähelepanu sellele, mida Venemaa oli teinud Gruusias, Eestis ja Ukrainas. Samas tegelikkuses näeb Snyder samu käitumismustreid ka Venemaa tegevuses USA-s.

Timothy Snyder selgitab ka, miks Trumpile näib Putin nii meeldivat – nimelt on Venemaa oma oligarhiaga, elik mudeliga, kus majandus ja poliitika on tegelikult üks ja sama, Trumpile sobiv. Rikkus on koondunud väikese rühma inimeste kätte ja igavikupoliitikat jagatakse oskuslikult läbi massiteabevahendite. Vaat see Trumpile meeldib, ta hindab seda ja sooviks ka Ameerikat pisut sellesarnasemaks muuta.

Teiseks näib Trump hindavat ka seda, et Putin ei ole silmakirjalik. Ta ütleb tuima näoga välja selle, mida rahvas mõtleb. Trump on püüdnud sama teha. Kuid kui siirus võib olla väärtus, siis selline loomalik siirus töötab vastu seadusandlusele.

Kolmas asi, mis Trumpi Venemaal köidab, on kosmiline võime valetada – kõikjal ja kõiges, kujundades alternatiivset reaalsust. Ega Trumpki valetamise osas just poisike ole, temalgi on Snyderi sõnul tugev enesedistsipliin, mis võimaldab vältida tõe rääkimist. Ja neljas asi, mis Trumpile Venemaal meeldib, on interneti ja sotsiaalmeedia kasutamine reaalsuse aseaine loomiseks.

Snyder on Ameerika osas siiski optimistlik. Riigi põhiseadus on küll juba vana ja ehk ka aegunud, kuid süsteemil on eneseparandamise võime ja süsteem naudib laias laastus elanikkonna toetust. Lisaks on ameeriklased võimelised vajadusel ka mobiliseeruma. Hoiatusena jäägu aga kõlama, et Ameerika ühiskond on endiselt katki ja polariseerinud koos kõigi võimalike järelmitega.

Lõpetuseks, et mitte ühepoolseks jääda, pean möönma, et Snyderi raamat on ka terava kriitika osaliseks saanud, teda süüdistatakse liigses Vene-vastasuses, põhjendamatute väidete esitamises ja paljus muus.

Viited lugemishuvilistele

• A Trumpian blip or a fundamental flaw in American democracy | Eurozine
• Review - The Road to Unfreedom: Russia, Europe, America (e-ir.info)
• The Road to Unfreedom by Timothy Snyder review – chilling and unignorable | Politics books | The Guardian
• The Road to Unfreedom: Russia, Europe, America: Snyder, Timothy: 9780525574460: Amazon.com: Books