Viimasel kümnendil toimunud arutelu inimese seksuaalsuse, paarisuhete ja abielu mõtestamise ümber ei ole jätnud kõrvale ka Eestimaa kirikuid, sealjuures luteri kiriku liikmeid, töötegijaid ja vaimulikke.

Omal kombel oleme nende teemadega kokku puutunud distantsilt juba ka varem, olles jälginud, kuidas aastakümnete pikkused diskussioonid ja arutelud on meie välismaiseid partnerkirikuid Põhjamaades, mujal Euroopas või ka Põhja-Ameerikas pannud langetama uusi ja senist õpetust korrigeerivaid või lausa muutvaid otsuseid keerulistes eetika ja moraaliga seotud küsimustes.

Kirikukaugete kõrvaltvaatajate poolt avaldatud arvamustest ja hinnangutest on jäänud mulje, et naabermaades, sealhulgas sealsetes kirikutes toimunud protsessid on olnud reeglina tsiviliseeritud, üksteisest lugupidavad, kõiki osapooli lõpuni kaasavad ning kirikut ja ühiskonda ülesehitavad, mille tulemusena on saavutatud üksmeel ja rahu ühiskonnas ja kirikus.

Sellisele arusaamisele toetudes tuuakse Põhjamaid meile sageli ka eeskujuks. Realistlikum ja lähem vaade avab aga kurvastava pildi lõhestunud kirikutest nii Ameerikas kui ka Põhjamaades, lõhutud kogukondadest ja kogudustest ning puruks kistud inimhingedest.

Erinevate vähemuste kaitse ja kaasamise eesmärgil ette võetud diskussioonid ja langetatud otsused on viinud ka sealsetes ühiskondades lõpuks paraku paljude senistele veendumustele ja usule kindlaks jäänute, kuid ka Jumalat teistega samal määral armastavate ja Kristust järgivate inimeste vaikima sundimiseni, kiriku osadusest eemale tõukamiseni või lausa kirikust välja arvamiseni.

Protsessid ei lõppenud üheski nimetatud maadest ja kirikutest konsensusliku kodurahu ja üleüldise üksteisemõistmise või sallivusega. Sealgi aastasadu arenenud demokraatia tingimustes saavutatud tulemuste puhul tuleb meil rääkida ühe osapoole võidust teise üle, mis ei ole jätnud paljudele teisitimõtlejatele ja -uskujatele enam muud võimalust, kui leida endale uus vaimulik kodu ja kirik.

Diskussioonid

Euroopas ja Põhja-Euroopas on arvukalt kristlastest teisitimõtlejaid, kes on pidanud kiriku ametliku juhtkonna ja peavoolu survel oma suud sulgema või oma südametunnistuse sunnil lausa kirikust lahkuma.

Põhjamaades on suurte luterlike rahvakirikute kõrvale tekkinud viimasel kümnendil uued tunnistuslikud kiriklikud struktuurid ehk misjonipiiskopkonnad oma vaimulikkonna, koguduste ja otsustuskogudega.

Sinna on koondunud rahvakirikus oma ameti kaotanud või maailmavaatelistel põhjustel sealt lahkuma sunnitud traditsioonilisele õpetusele kindlaks jäänud vaimulikud ja alalhoidliku usuga liikmed – luterlased, kes ei ole suutnud rahva- või riigikiriku uuendustega leppimiseks oma südametunnistusega konflikti minna.

Minul tekib küsimus, kui mõne inimgrupi kaasamise hinnaks on olnud pikkade aastakümnete kestel peetud arutelude tulemusena ikkagi teise inimgrupi kõrvaletõukamine, siis kas need diskussioonid kandsid ikka head vilja?

Kas need arutelud ei päädinud lõpuks ikkagi ebaõnnestumisega, isegi kui avalik ilmalik või kiriklik peavooluarvamus võib jätta vastavalt ühiskonnas üldiselt domineerivale häälele mulje õnnestumisest?

Kas kiriku eesmärgiks ei peaks olema konsensuslik ühtsuse taotlemine eesmärgiga, et kedagi ei arvata sunnitult või sundimatult Kristuse armu alt välja? Kui kõik diskussioonis osalevad pooled seisaksid selle eest, et "võitja ei võtaks kõik", vaid turvaline uskumis- ja hingamisruum ning südametunnistuse vabadus jäetakse alles kõigile, võiks olla tulemuseks õnnestunud diskussioonide tulemusena kiriku ühtsuse säilimise.

Kui me saavutaksime Eestis oma kirikus toimuvate diskussioonidega ühtsuse ja koosmeele säilimise, võiks see saada mudelina eeskujuks isegi teistes riikides tegutsevatele kirikutele ja meie oma ühiskonna erinevate gruppide koostööle ja üheshingamisele.

Kui diskussioonid ja arutelud lõppevad aga ükskõik millise vähemuse jaoks areenilt sunnitud lahkumisega, ei ole tegemist tulemusega, millega keegi Kristuse kirikus võiks rahul olla.

Kui alustame Eestis sarnaste diskussioonidega, peame meeles pidama, et kirik peab Kristuse ihuna pakkuma turvalise vaimuliku kodu igale liikmele. See on võimalik, kui me ise teadlikult loobume veel lõpuni läbirääkimata küsimustes Kristuse asemel õiguse või kohtu mõistmisest, olgu lihtsate ristiinimestena, teoloogidena või kiriku ametikandjatena.

Tegelikult ei ole Issand oma suveräänset õigusemõistmise õigust lõplikult oma kirikule loovutanud. Ta on kirikut siin ajalikus maailmas tegutsemiseks piiratult volitanud. On kindlasti vaidlusaluseid olukordi ja küsimusi, kus kaalukausil ongi inimese õndsus, tema õigeks- või hukkamõistmine, pääsemine ja lunastus.

Küsimus inimese seksuaalsusest, abielust ja muudest paarisuhtest ei ole aga luterliku teoloogia kohaselt selline õndsusküsimus. See tähendab, et erimeelsustele jäämise korral tuleb seista igal juhul selle eest, et inimesed ei ole sunnitud lahkuma kirikust. Sest just kiriku kätte on usaldatud armuvahendid, sõna ja sakrament, millest inimeste ilma jätmine muutub õndsusküsimuseks. Sellise olukorra tekkimine ei tohiks rahuldada ühtegi diskussiooni osapoolt.

Ühisosa ja kodurahu

Eestis oleme suutnud hetkel veel vaadata erinevatele arusaamadele ja õpetuslikult ühe- või teistsugustele pühakirja tõlgendamise viisidele ja metoodikatele kui oma väikese kiriku avarusele ja rikkusele. Kui kõrvaltvaatajale on jäänud teistsugune mulje, siis oleme olnud halvad kommunikeerijad.

Kirikus on erinevatelt positsioonidelt ja erineva vaatenurga alt keerulistele teemadele viitavaid kõneisikuid. Kuna sellised väljaastumised ei ole alati lõpuni arvestanud kiriku kollegiaalsust ja ühtsust, on vaja olnud ka aeg-ajalt sõnavõtjaid korrale kutsuda. See ei ole olnud eesmärk omaette, ega ole see ka märk sellest, et diskussiooni kirikus ei ole vaja või eriarvamused oleks keelatud.

Kirikujuhtidele on oluline, et diskussioon jätaks kõigile, nii kiriku sees, kui kirikust väljas viibijatele kindluse, et kõnelejad on kiriku nimel kõneldes selleks volitatud mitte ainult Kristuse poolt, vaid ka kiriku poolt, mille ametikandjate või liikmetena oma arvamust esitatakse. Et me suudaksime kirikuna ühiselt tegutseda ja ühist, mitte isiklikku diskussiooni või võitlust pidada, tuleb meil kõigil selleks oma panus anda. Koos.

See puudutab nii allakirjutanut kui kõiki teisi. Meie kõigi eesmärgiks peab olema ühine, kokkulepitud ja koordineeritud diskussioon keerulistel teemadel nii kiriku sees kui avalikkuses eesmärgiga saavutada turvaline elamis-, hingamis- ja uskumusruum kõigile.

27. mail 2017 "EELK 100" juubeliaasta puhul Tartus toimunud Kirikukongressil vastu võetud avalduses oleme sõnastanud iseendale ja avalikkusele ühe kiriku eesmärkidest: "Kirik osaleb ühiskondlikus religioosses ja maailmavaatelises diskussioonis". Oleme täpsustuseks lisanud selgituse:

"Vaba rahvakirik eristab usule ja südametunnistusele tuginevat ning ühiskondlikku poliitilist ühiselu. Vaba rahvakirikuna elame maailmavaateliselt ja religioosselt mitmepalgelises ühiskonnas. Katsed eirata erinevate eluorientiiride tähendust ja mõju ühiskondlikule elule või pidada neid üksnes privaatsfääri kuuluvaks on osutunud lühinägelikeks.

Vajalik on usuliste ja maailmavaateliste veendumuste avalik tunnistamine ning nende üle ja nende vahel toimuv diskussioon. Vaba rahvakirikuna on meie ülesanne tunnistada ja mõtestada kristlikku usku avalikus dialoogis. (Kirikukongressi avaldus Tartu Pauluse kirikus 27. mail 2017)

Sellel avaldusel on mitmesajast ilmikust ja vaimulikust koosneva EELK juubelikongressi esindajatekogu heakskiit. Usuliste ja maailmavaateliste küsimuste üle peetav avalik arutelu, sealhulgas inimese seksuaalsusega, abieluga, elu pühadusega või keskkonnaga seotud teemadel peab olema meie kõigi ühine diskussioon. Seda arutelu ei saa ega tohi üks, teine, ega kolmas osapool, mõttekaaslaste grupp või isik kahmata ainult enda kontrolli alla. Isegi peapiiskop mitte.

Olles kannustatud kristlikust venna- ja ligimesearmastusest ning armastusest Jumala vastu, peame tegutsema üheskoos arutelude algusajas, arutelude läbiviimise korras ja muudes reeglites kokku leppides.

Vastasel korral toimuks kõigest lõputu ja ilma konkreetse alguse ja lõputa "arvamusfestival", millel tulemusena ei muutu ühiskond paremaks ega ühtsemaks. Pigem vastupidi, erinevad isikud, kes erinevatelt positsioonidelt kõnelevad, moodustavad sel moel oma "kõlakojad" ja "kaevikud", kuhu koonduvad ka nende toetajad. Ühisosa ja kodurahu jääb aga saavutamata.

Eelmise aasta novembris toimund kirikukogul peetud kõnes, milles kirjeldasin ja andsin hinnangu kiriku olukorrale, rääkisin EELK diskussiooniküpsustest:

"Me võime lükata paljudes küsimustes vastuste otsimist ja sõnastamist edasi, kuid sellega ei lahenda me probleeme, millega seisavad silmitsi meie kiriku liikmed või liikmeks saada soovijad. Probleeme ei saa me lahenda ka kiirustades ja deklaratiivselt oma seisukohti fikseerides. /.../

Olen pöördunud vaimulike konverentsi juhatuse poole ettepanekuga lülitada just vaimulike konverentsi päevakorda temaatilised kuulamised ja arutelud erinevatel keerulistel, eetilistel, sageli ühiskonda ja ka kirikut lõhestavatel teemadel. Nendeks küsimusteks võiks olla näiteks elu alguse, lõpu ja pühadusega seotud teemad; inimese jumalanäolisuse ja identiteediga seotud teemad või perekonna tähendus. See, kuidas ja milliseid teemasid ühel või teisel vaimulike konverentsil ning millises järjekorras arutatakse, on vaimulike konverentsi juhatuse kui iseseisva ja kirikuvalitsusest sõltumatu struktuuriüksuse otsustada.

Minu ettepanek oli tingitud siirast soovist leida igas mõttes turvaline keskkond delikaatsete, sensitiivsete ja vastuoluliste küsimuste arutamiseks. EELK-s saab just vaimulike konverents olla erinevate teoloogiliste teemade katselaboriks. (EELK peapiiskop Urmas Viilma ettekanne "Olukorrast kirikus", EELK XXX Kirikukogu 6. istungjärgul).

EELK vaimulike konverentsi juhatus ei ole avalikustanud veel käesoleva aasta maikuus toimuva konverentsi päevakorda. Ma ei ole kindel, kas inimese seksuaalsuse, perekonna ja abieluga seotud teemad mahuvad elu pühadusega seotud teemade kõrval konverentsi päevakavasse.

Isegi kui ei mahu, loodan, et just vaimulike konverentsi juhatus saab olema see EELK ametlik struktuuriüksus, mis asub koordineerima ka nende küsimuste arutelu järgnevatel aastatel.

Loodan, et sellega on nõus ka kõik vaimulikud ja ilmikud, kes on juba praegu ennast paigutanud erinevatele positsioonidele ja kibelevad diskussiooniga alustada. Vaimulike konverents suudab kindlasti kaasata erinevaid osapooli, sealhulgas ilmikuid ja vaimulikke, samuti teiste elualade teadlasi ja spetsialiste, et tagada tasakaalustatud ja heal akadeemilisel tasemel arutelu, mis rahuldab kõiki osapooli, on väärikas ja tulemuslik.

Pean ka loomulikuks seda, et diskussioon saab olema piisavalt avalik ja kaasav, et osaleda võiksid ja saaksid kõik, kes seda soovivad. Organiseeritud, tasakaalustatud ja osapooltest lugupidav meediakajastus peaks kuuluma loomuliku osana kogu selle aruteluprotsessi juurde.

Kindlasti ei saa see olema meie kellegi jaoks lihtne ega ka kiiresti läbitav teekond. Seda kinnitab ka meie rahvusvaheliste partnerkirikute kogemus. Kuid erinevalt mujal saavutatud tulemusest, peaks olema meie eesmärgiks oma väikese kiriku ühtsuse säilitamine ka olukorras, kus kõikides teoloogilistes või eetilistes küsimustes ei saavutata lõplikku üksmeelt. Selleks aidaku meid Jumal!