Meremuuseumi teadur Priit Lätti rääkis, et juba alates keskajast kasutati laevamaterjali ehituseks. Kui laev oli oma aja ära elanud, saeti maha ja võeti kasutusele kõik, mis kõlbas - puit, purjed, köied, metall.

Tallinnas ranniku ääres on leitud ehitustöödel vrakke, mis meelega randa aeti.

"Kui laev on puidust ja sadamaehitise tol ajal ka puidust, siis üks suuremaid hirme oli tulekahju. Ja on teada seda, et põlema läinud laevu on pukseeritud sadamast välja, et nad ei süütaks teisi laevu ja sadamat ja neid on siis lastud randa triivida," rääkis Eesti Meremuuseumi teadur Priit Lätti.

Kuu aega tagasi leiti ehitustööde ajal Kadrioru lähedalt Kiikri tänavalt laevakere osa, millest vee piirilt kogu kasutatav materjal oli maha saetud.

Puitlaevaehitus oli oskustöö ja laevamaterjal väärtuslik. Laevakere elas edasi veel pärast laeva surma – ka Raekoja platsil on arheoloogid leidnud laevaehitusel kasutatud detaile.

"Sealt on leitud neete, mida võiks pidada paadineetideks. See ei tähenda mitte seda, et meri sinna ulatus. Vaid see tähendab just seda laevadetailide taaskasutust," rääkis Lätti.

Sõjasadamaks sai Tallinn pärast seda, kui meie maa sai Vene Impeeriumi osaks 18. sajandi alguses.