Kolmekümne taasiseseisvusaastaga on Eesti elujärg märkimisväärselt edenenud – selle aluseks oleva tööjõu tootlikkuse mõõdupuu järgi oleme napilt neljandikult Euroopa Liidu keskmisest tasemest tõusnud üle kolme neljandiku.

Aga loomulikult soovime enamat ning riigikogus arutlusel olevas strateegilises arengukavas Eesti 2035 ongi sihiks seatud jõuda 110 protsendini EL-i keskmisest. See on äärmiselt ambitsioonikas siht – praeguses pingereas tähendaks see jõudmist seitsme rikkama riigi hulka.

Läbimõeldud ambitsioonikad eesmärgid motiveerivad, ent tark oleks kuulata ka neid kaasamõtlejaid, kes osundavad kasvule rõhuvale klaaslaele, mida nimetatakse keskmise sissetuleku lõksuks.

Kokkuvõtvalt, senised arenguvedurid: piiride avanemine, odav tööjõud, välisinvesteeringud ja EL-i toetused, mida omakorda väärindasid talupojatarkusest kantud ettevõtlikkus ja edujanu, mis meid mäe jalamile on toonud, mäe otsa enam ei vea. Klaaslae purustamiseks ja tippu jõudmiseks on vaja midagi enamat, on vaja uut kvaliteeti.

Teistsugune ja uus sünnib läbi uue teadmise ning teadmisi sünnitab teadus. Eesti teaduse edenemine on olnud vähemasti sama märkimisväärne kui majandusegi – akadeemiliste mõõdupuude järgi oleme Kesk- ja Ida-Euroopa riikide liider ning edestame ka mitmed EL-i lõunapoolseid liikmesriike, meie edukus EL-i uuringute ja innovatsiooniprogrammist raha saada on enam kui kaks korda üle EL-i keskmise, teadusartiklite viidatavuselt oleme Euroopa tipus ja kuus Eesti teadlast kuulub 6000 maailma viidatuima teadlase hulka¹.

Teadus- ja arendustegevuse olulisust mõistes otsustas eelmine valitsus teha teoks ka varasema poliitilise lubaduse eraldada selleks riigieelarvest üks protsent SKT-st ehk 286,4 miljonit eurot, millega oleme ilmselt esimene riik Euroopas, mis selle tähiseni jõuab². Väljavaated on head!

Ent tee tippteadusest tööviljakuse suurenemise ja majanduskasvuni on pikk ja käänuline. 10. märtsil tegi peaminister Kaja Kallas riigikogule kokkuvõtva ettekande³ teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni (TAI) arengukava 2014-2020 täitmisest. Selles tõdeti, et püstitatud eesmärkidest suudeti täita vaid üks, kõrgetasemeliste publikatsioonide arv miljoni elaniku kohta, kusjuures teistele, eelkõige arendustegevust ja innovatsiooni puudutavatele sihttasemetele jäädi kohati kordades alla.

See on tõsise mõtlemise koht, oleks naiivne loota, et ilma põhjaliku analüüsi ja sellel tuginevate otsusteta, lihtsalt riiklikku rahastamist suurendades, kasvaks teaduse mõju Eesti sotsiaal-majanduslikule arengule rääkimata panusest klaaslae purustamisse.

Kujunenud olukord ei tule tegelikult üllatusena. Läbi viimase kümne aasta on Euroopa Komisjon oma riigipõhistes soovitustes osundanud Eesti (kutse- ja kõrg)haridussüsteemi, teadus- ja arendustegevuse ja ettevõtluse koostoime nõrkustele. Piltlikult öeldes toimetavad need kolm kogukonda suhteliselt sõltumatult, oma sisemistest sihtidest ja huvidest juhindudes.

Isegi ühe ülikooli katuse all on õppetöö ja teadustöö suuresti lahutatud ning mõneski majanduslikult olulises õppevaldkonnas on teadustöö suhteliselt olematu, samal ajal kui väikese tööturunõudlusega erialadel edeneb nii doktoriõpe kui ka teadustöö. Kahetsusväärselt on see muuhulgas tingitud riikliku rahastamise iseärasustest, mida ülikooli siseselt on raske muuta.

Meie ettevõtluse arengus ei ole teadus- ja arendustegevus olnud seni määraval kohal ning see on võimaldanud ülikoolidel argumenteerida, et Eesti ettevõtlus "pole veel koostööks valmis". Samas on meil üleilmselt tähelepanuväärne iduettevõtlus, kus just innovatiivsusel on ärimudelis keskne koht ja kus on jõudsalt kasvamas ka sisuline nõudlus tipptasemel teadustöö järele.

Lähemal vaatlemisel ilmneb, et peamiseks takistuseks laiemale koostööle on eelkõige struktuurne lahknevus – seal, kus on teaduse tipp, puudub valdkondlik ettevõtlus ja vastupidi.

Eelkõige valitsevad ilmselged käärid ettevõtete praeguste vajaduste ning doktorikraadiga lõpetajate ja vastavate uurimisrühmade kompetentside vahel traditsioonilisemas, töötleva tööstuse sektoris. Seal on innovatsiooni aluseks intellektuaalomand, patendid, kasulikud mudelid jms.

Eesti teadus- ja arendustegevuse võimekust selles osas iseloomustab aga kurb tõsiasi – kui teadusartiklite suhtarvult oleme me Soomega võrreldaval tasemel, siis patentide osas jääme alla üle 20(!) korra.

Eelnevas kirjeldatud olukorra Eesti innovatsioonisüsteemi osas võttis hiljutine välisraport⁴ kokku kahe tõdemusena – ebapiisav süsteemne koordinatsioon ja sihi puudumine.

Eesti majandus ilma sihikindla teadmuspõhise innovatsioonita klaaslage ei purusta. See aga eeldab oluliselt teistsugust ja palju terviklikumat lähenemist ka teadusuuringute ja innovatsiooni riiklikule korraldamisele.

Eestil on olemas ka hea näide, millest õppida, see on meie infotehnoloogia edulugu, mida kirjeldavad märksõnad: Tartu Ülikooli arvutuskeskus ja küberneetikainstituudi asutamine Tallinnas, interneti maaletoomine, Tiigrihüpe, ID-kaart ja X-tee, IT Kolledž ja IT Akadeemia.

Neid ühendab kolm olulist tunnust: need sündisid selgest visioonist lähtuvatest poliitilistest otsustest ja valikutest, erinevatel otsustajatel jätkus tarkust valitud kurssi hoida ja otsused hõlmasid erinevaid eluvaldkondi. Just nii loodi pinnas, millest võrsusid ja võrsuvad jätkuvalt IT-idud ja kasvatavad vilju.

Nagu juba osundatud, tervikliku innovatsioonisüsteemi rahastamisotsus on juba tehtud. Nüüd tuleks teadus- ja arendusnõukogu ja valitsuse tasemel otsustada tarvilised prioriteedid, seada selged sihid ning hoolitseda järjekindlalt selle eest, et tehtud investeeringud ka laiemaid sotsiaal-majanduslikke vilju kannaks.