Taimi Nilson: kust tulevad õigused ja kuhu kaovad kohustused!? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Taimi Nilson Autor/allikas: Erakogu

Hiljuti populaarses telesaates üles kerkinud teema laste õigustest ja kohustustest ning vanemate võimalustest lapse kasvatamisel pani mind laiemalt mõtisklema, kus me oma lastekasvatamise diskussiooniga nüüd ühiskonnana oleme ja kuhu suunda liigume.

Iga laps on väärtus ja iga laps on eriliselt erinev, see on ilmselt kõigile teada tõde. Üks tuntud laul ütleb, et "mäng on väikese inimese töö" ning on teada, et laste kasvatamine on lapsevanemate töö, kohustus, vastutus. Kasvatamine seostub kohe nagu millegi suuremaks tegemisega, kuid laste kasvatamise puhul ei saa rääkida ainult väikese inimese mõõtmetelt suuremaks inimeseks kasvatamisest.

Lapse kasvatamine hõlmab lapse eest hoolitsemist, tema arendamist, temaga koos toimetamist, tema kuulamist, mõistmist, tema vajadustega arvestamist, aga ka piiride seadmist, vastutuse andmist ja juhendamist, kuidas "suurte inimeste maailmas" toimetada. Ka lastekaitseseadus paneb esmase vastutuse lapse heaolu ja arengu tagamisel lapsevanema õlule. Kuid otseselt ei anta lapsevanemaks saades kaasa juhendit, et mis see lapse heaolu on ja kuidas arengut tagada?

Iga lapsevanem alustab teekonda erinevalt stardipositsioonilt, ootused tulemusteks on aga kõigile ühed – lapse heaolu olgu tagatud, parimad huvid arvestatud ja areng võimaldatud. Ma usun siiralt ja julgen ka oma üle kümne-aastasele töökogemusele Maarjamaa Hariduskolleegiumis ja täna MDFT terapeuditööle tuginedes väita, et iga vanem soovibki oma järeltulijale tagada parimaid võimalusi arenguks, ta soovib oma last mõista, toetada ja suunata nii, et tema sirgumine teel täiskasvanute maailma oleks turvaline.

Räägime palju laste õigustest ja need ongi väga olulised, laste kohustused oleksid aga justkui kuskile kadunud. Millised on aga vanemate õigused nende õlule pandud vastutusrikka kasvatamise kohustuse täitmisel? Jääb mulje, et vanematel justkui olekski ainult kohustused ja lastel ainult õigused. Lastele tundub jällegi, et täiskasvanutel on rohkem õigust kui lastel.

Nii et siis "lastele ei tohi midagi öelda ja nad teevad mis tahavad"?

Eesti kõige keerulisemalt käituvate lastega töötamise pika kogemuse põhjal julgen küll öelda, et lastele saab ja tohib ja lausa peabki väga paljusid asju väga selgelt ja arusaadavalt ütlema. Kurb on kuulda, et täiskasvanud tunnevad, justkui ei tohi nad lastele enam nende kohustusi meelde tuletada ja üksteisega arvestavat suhtumist õpetada. "Lastele ei tohi ju enam midagi öelda ega teha, kohe lähevad politseisse" on üsna levinud nördimus, mida täiskasvanud kipuvad väljendama, kui mõni keerulisem olukord noorte inimestega on esile kerkinud. Siinkohal tekib mul küsimus, et mida see täiskasvanu siis soovib lapsele teha või öelda, et seejärel polisteid kartma peab? Selliselt toimetades, et tekib hirm politsei huviorbiiti sattuda, ei ole ükski suhe head koostööd soosiv ning vastastikused lahkhelid on kerged tulema.

Jah, aeg-ajalt on väga keeruline noore inimesega ühele lainele saada, üksteist mõista ja öeldust aru saada. Väikeste inimestega on väikesed mured, pisut suurematega juba ka suuremad. Loo ajendiks olnud saates "Kuuuurija" välja toodud noorte inimestega olid juba päris suured mured tekkinud ja arusaadavalt ka vanematel jaks, oskused ja usk iseenda võimetesse otsakorral. Arusaadav, sest iga kord, kui vanem tunneb, et ta oma kasvatusmeetodiga lapseni ei jõua, et tema jutt ja hea sõna libiseb lapsest mööda, kasvab vanemas mure lapse pärast ja pettumus iseenda toimetulekus. Meenutan tänaseni valusat kogemust nõustamisprotsessis, kus noore teismelise vanem oli valmis kohe lapse lastekodusse andma, kui keegi vaid võtaks ja kasvataks temast tubli kodaniku. "Mina enam ei oska," oli ema kokkuvõte. Aga oskas küll, kuulas, võttis abi vastu ja üheskoos leidsime üles tema oskused väljendada armastust ja hoolt, seades samal ajal piire ja kehtestades lapsele arenguks ning turvaliseks kasvamiseks vajalikke reegleid.

Mis aga toimub selle vanema hinges, kes suudab tunnistada, et ta ei oska enam oma vastusturikast kohustust kanda, seda on raske sõnadesse panna. Lapse suunamiseks, tema toetamiseks ja turvalise keskkonna tagamiseks on püütud teha kõike ja ikka ta libiseb vanemate sõrmede vahelt välja. Ma ei oska hästi seda südamevalu kirjeldada, mida üks vanem neil hetkedel tunda võib, küll olen näinud, mismoodi see väljendub. Suure mure ja südamevalu väljenduseks on tihti aina uued püüdlused kinnitada oma lapsele, et "sa oled oluline", "ma armastan sind ja muretsen su pärast". Kahjuks on nende sõnade välja ütlemine haiget saanule väga raske ja nii valivad paljud vanemad armastuse keeleks asjade soetamise, püüdes seeläbi kinnitada lapsele oma hoolivust.

Lapsed vajavad, et neile antud lubadused kehtiksid, et seatud piirid peaksid ja kehtestatud reegleid järgitakse – seda eelkõige eeskujuks olevate täiskasvanute/vanemate poolt. Kui te olete lapsega midagi kokku leppinud, olgu see õhtune ühine filmivaatamine või lapse kohustus viia prügiämber välja, siis on oluline ka kindlaks jääda. Hommikuni esikunurgas ootav prügikott võib vanemale kerget ebameeldivust tekitada, kuid laps tunneb end väga vajalikuna ja õpib vastutama, kui ta ei saa kohustusest vabaks enne, kui see on tehtud.

Täiskasvanul pole lapsele tema kohustuste ja ühiskonnas kehtivate reeglite õpetamiseks vaja palju muud teha, kui olla eeskujuks ja järjekindlalt toetada last hea sõnaga. Aga see toimub vaid siis, kui suhe lapsevanema ja lapse vahel on korras. Vastastikune austus, võrdväärne suhtlemine, aktsepteerimine ja arvestamine on see, mida täiskasvanu lapsega suheldes igal hetkel saab lapsele õpetada.

Need ongi laste õigused, inimõigused, nagu emal ja isal ja vanaemal ja õpetajal ja lastekaitsespetsialistil ja bussijuhil jne. Mitte keegi mitte kuskil ei ole lastele mingeid teistsuguseid õigusi andnud. Oleme vaid kokku leppinud, et lapsed vajavad oma õiguste teostamiseks rohkem kaitset, abi ja juhendamist. Nagu sinu ja minu õigused piirnevad teiste inimeste õigustega, nii on ka lastega. Minu õigus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab sinu nina. Ja iga lapse õigused piirnevad täpselt sama moodi iga teise inimese õigusega tunda end väärtuslikuna ja kaitstuna.

Tihti juhtub, et vanemad ei märka, et laps on neist eemaldunud ja endasse tõmbunud enne, kui lapse heaolu on ohtu sattunud. Igal õhtul oma tuppa sulguv teismeline on hea ja rahulik laps, kelle vanemal on aega oma töömuredega tegeleda ja igapäevaelu toimetusi teha.

Lapse jaoks muutub olukord keeruliseks, kui kodused juhised ja laiemas ühiskonnas kehtivad reeglid ei ühti. Vanemad on last juhendanud, et ole viisakas, austa kaasinimesi, kuula, järgi, jaga oma asju jne. Sellise pagasiga mänguväljakule minev laps on väga üllatunud, kui tema kollane kallurauto esimese liivakoormaga mängukaaslatse poolt ka rikutud saab. Oma asju tuli ju jagada, aga et sellega võib kaasneda ka asjade kahjustumine, seda laps ei teadnud. Kurbus, pettumus, hirm on emotsioon, mida laps võib-olla polegi varem kogenud ning ammugi ei oska ta selle tundega toime tulla. Sellisest pealtnäha süütust liivakastimängust võib saada alguse kalkus, halvasti ütlemine, suur tüli. Ja lapse sees ka suur segadus, kuidas saab nii olla, et see mida ema ja isa on õpetanud, ei kehti? On hea, kui neil vanematel on oskusi ja teadmisi, kuidas lapsele ka tunnete väljendamist, sealhulgas negatiivsete tunnetega toimetulekut õpetada. Kui neid teadmisi ja oskusi pole või puudub vanemal aeg, et päeval toimunud sündmusi lahti mõtestada, kasvab segadus lapse sees veelgi ning muidu nii nunnust lapsekesest võib saada mänguväljaku hirm, sest edaspidi ta ju soovib oma asju kaitsta, sünnipäevaks või jõuludeks kingitud autot ei saa lasta teistel ära lõhkuda.

Lapsevanem võib teha kõik endast oleneva oma võsukese toetamiseks, suunamiseks, juhendamiseks, kuid see ei pruugi olla piisav, et koduvälistele mõjutustele vastu saada. Pole ka võimatu, et lapsevanema enda ettevalmistus on teistsugune kui lapse parimate huvide arvestamiseks ja arengu toetamiseks vaja oleks. Tulevad ju lapsevanemadki oma lapsepõlvest, sel ajal omandatud oskuste ja teadmistega maailmakorraldusest, kehtivatest normidest ja väärtustest. Vanemate suhtlemis ja kohtlemisoskused pärinevad nende vanematelt ja kui me jäämegi süüdistama, et laps on kodu peegel ja vanemad, tehke oma lapsed korda, siis me väga kuhugi ei jõua.

Lihtne on hukka mõista, palju keerulisem on mõista, et kõike ära keelates me kedagi lõplikult ei kaitse ja lastele õigusi andes pole maailm veel sugugi hukule määratud. Inimõigused ongi nagu inimeste vajaduste peegeldus ning need kehtivad nii laste kui vanemate puhul. Me kõik soovime elada turvalises keskkonnas, olla ära kuulatud, aktsepteeritud, austatud ja mis peamine, me vajame õigust eksida, õppida ja uuesti proovida.

Laste juhendajateks ja suunajateks on täiskasvanud, kuid kes juhendab ja suunab kõige vastutusrikkamat rolli kandvaid täiskasvanuid- lapsevanemaid? Vapper on see vanem, kes tunnistab, et ta enam ei oska, siis saabki kohalik lastekaistespetsialist või kooli tugivõrgustik appi tulla. Oskus leida abi õigel aja ja seda ka kasutada on tänases maailmas võti lahendusteks igas valdkonnas, ka kõige tähtsamas – laste kasvatamises!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: