Mu keskkooliaegses ühiskonnaõpetuse õpikus kirjeldati Sinilindu, kes pidi hoomatavas tulevikus laskuma me keskele. See lind oli kommunism, ühiskonna kõrgeim arenguaste, inimkonna ammune unistus.

See kipakas kujund pani siis kooliõpilased küll itsitama, sest reaalsusega polnud sellel mingit seost. Lugesime seda kirjakohta üksteisele ikka ja jälle ette. Naer ei jätnud meid.

Mitukümmend aastat hiljem otsustatakse maakera kuklapoolel Austraalias, et üleilmsed ühismeediahiiud peavad lõpetama tasuta uudistesisu jagamise. Eeskätt käib jutt Facebookist ja Google'ist. Viimase lihvi andis otsusele neljapäeval veel Austraalia parlament, otsustades, et sotsiaalmeedia peab hakkama uudistetulusid jagama meediaväljaannetega.

Nii vihjavad austraallased – praktilise meelega nagu nad on –, et sotsiaalmeedias on maad võtnud kõlvatus kõike ühisvaraks muuta. Näiliselt kõigi ühiseks hüvanguks.

Eks kõla sõna sotsiaalmeedia natuke nagu sotsialism. Soovitatakse küll maakeelsemat mõistet: ühismeedia. 

Mida selles vanas ühiskonnaõpetuse õpikus siis kirjutati? Kommunismi tagab isiksusele igakülgse arengu, tema loovvõime leiab parima rakenduse! Kõik ühiskonna rikkused hakkavad voolama täie jõuga. Kujuneb inimene, kelles ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja füüsiline täiuslikkus.

Kõlab ju nagu Facebook. Füüsilise täiuslikkuse üle võib vaielda, aga ilmselt usuvad Facebooki miljonid kasutajad, et hulpides ilmavõrgu mõnusatel lainetel tuleb kindlasti ka tarkus ja meeleparandus, sest tõde on vaid kliki kaugusel.

Enam ei pea ostma ühtegi raamatut ega tellima ühtegi ajalehte. Nagu maises paradiisis, kus pole eraomandit. Riik sureb välja. Või kui ei sure, siis vajub süvariigina sügavikku. Niisugune on informatsiooniline kommunism.

Eks ma isegi hulgu seal Facebookis. Ja kui vaja, leian guugeldamisel nutika otsinguga üles mõne maailma tippväljaande põneva artikli, mille eest peaks maksma rasket raha. Aga püüa sa Sinilindu, kui see pääsenud peost.

Nagu trükikunst ühtlustas kunagi meeletult suhtlusruumi, on internet lugematute võrgustike ja rakenduste abiga ühtlustanud meie mõtlemist. Aga raamatul näikse olevat mingid kombatavad juured, mis annavad võimaluse natukenegi otsustada, millega tegu.

Ühismeedia püreestab kõik ühtlaseks pudruks, nagu saumikser. Väärtuslik ja väärtuseta vahetavad kergesti kohad. Nagu lapsed ei tea tänapäeval, kellelt lüpstakse piima, ähmastub ettekujutus informatsiooni päritolust ja kaalust. Nii pole imestada, et mõni mõte loksutab massi liikuma. Ootamatuid mõtteid tõstetakse taevasse või tambitakse mutta. Riigid ja valitsused ei suuda taudiga silmitsi seistes süstida rahvasse tervet mõistust.

Tsiteerigem taas vana õpikut: "Vara ja rikkuse peremees peab olema rahvas ning tulu tuleb jaotada vastavalt vajadustele!"

Facebookiga seotud teenuseid, olgu Instagram, WhatsApp või Messenger, kasutab iga päev 2,6 miljardit inimest. Facebooki kasumiks läinud aastal kujunes 30 miljardit dollarit, mis tunamullusega võrreldes on kasvanud suisa 58 protsenti.

Keegi paneb meie tähelepanu enda kasuks tõhusalt tööle, kogudes suure rikkuse kasvõi sendihaaval miljarditelt. Reklaamimüük on selle kõige lihtsakoelisem näide, muud rahateenimismudelid on märksa keerulisemad.

Selles teenimisvalemis on oma roll ka ajakirjandusliku sisu tasuta vahendamises. Aga selles pole ka midagi uut. Kohe kui andmeside sai võimalikuks traatides või läbi õhu, rikastusid sidefirmad, aga sisuloojate põld jäi tihti sööti. 

Austraalia valitsusele avaldasid kiiresti toetust mitme suurriigi valitsused. Veel pole selge, mis sellest küllalt keerulisest loost saab.

Aga enne veel saab siiski mõtiskleda, mis kujundab mistahes informatsioonikillu väärtust. Peamiselt selle päritolu ja tekketingimused. Peenemalt väites võib öelda, et näiteks ajakirjandus tagab informatsiooni väärtuse oma institutsionaalsusega, mis seisneb rutiinses püüdluses otsida ja esitada tõtt. See peab olema sõltumatu võimust.

Samal ajal on ka iga ühisesse suhtlusruumi sõnastatud mõte midagi väärt, nagu liigirikkus looduses. Selles mõttes on ühismeedial oluline roll. Aga me ei saa jätkata nii, et me ei tee enam vahet bakteril ja banaanil.

Mõni münt kodumaise ajalehe eest on tegelikult paremini kulutatud kui olla vaikivaks sõduriks globaalses tähelepanutööstuses.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.