Ülo Mattheus: vaenuõhutamine, poliitilise kommunikatsiooni üks põhiinstrumente

Ülo Mattheus
Ülo Mattheus Autor/allikas: Ave Maria Mõistlik/Wikimedia Commons

Negatiivsusse kaldumine ehk negatiivse eelistamine iseloomustab ennekõike just konservatiive, kirjutab Ülo Mattheus algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Kui rääkida poliitikast, poliitilisest tõest ja tõe vettpidavusest, tuleb leppida tõdemusega, et kõik on suhteline ja tõe seisukohalt on kõige eelistatumas seisus morgi töötaja, kelle tõde on lihtne: "Ühel päeval jõuate te kõik minu juurde!" Ja selles pole kahtlustki, see on tõde. Poliitikategijad pakuvad aga välja oma tõe, mis ei pruugi tegelikkusega kokku minna.

Minu lapsepõlv jääb Hruštšovi aega ja ma mäletan, et räägiti, kuidas kõikvõimas Nõukogude teadus, mis lahendas tollal toidupuuduse mure maisikavatust arendades ja lennutas kosmosesse Juri Gagarini, saab jagu ka surmast ja inimesed on edaspidi surematud. Surm hirmutas mind ja lapsena uskusin siiralt, et kui ma suureks kasvan, siis ei sure enam keegi ja ma elan igavesti.

Hruštšov lohutas mind, kuid poliitikuna mõistagi pettis. Ta esindas ideoloogiat, mis ei sisalda isegi mitte pool- ega veerandtõde, vaid utoopiat, mis kunagi ei täitu. Selle kohta võib öelda ka sulaselge vale. Aga ilus vale!

Kui vaadelda tänapäeva poliitikat selle nurga alt, kas oma toetajate mõjutamiseks kasutatakse positiivseid mõjureid (Motivation Activation Measure) või enesekaitset aktiveerivaid (Defensive System Activation) mõjureid1, mis on oma iseloomult hoiatavad. Selles mõttes kuulub utoopiate esitamine esimesse gruppi.

Mind ja mu eakaaslasi taheti veenda, et kommunism saabub juba meie eluajal ning me hakkame elama kui jumalad külluses ja surematuses, kus muuseas ei pea ka ilmtingimata tööd tegema, sest üks kommunismi ideoloogilisi juhtlauseid ütleb, et igaühelt nõutakse tema võimete kohaselt, kuid antakse vastavalt vajadusele.

Ma ei hakka kõiki neid programmilisi dokumente üles otsima ja lepin teadmisega, et need on minu mälestused, ja laps võib midagi ka valesti mäletada. See pole siinse loo puhul oluline.

Negatiivse eelistamine

Kui kommunistlikku ideoloogiat iseloomustab positiivsele suunav ajupesu, kus kõike negatiivset kiivalt varjatakse, kuna see hävitaks süsteemi, siis demokraatlikus ühiskonnas on kõik vastupidi: ühiskond toimib tänu sellele, et tõde üritatakse kiivalt päevavalgele tuua ka siis, kui seda varjatakse.

Seda rolli täidab vaba ajakirjandus, ühiskonna valvekoer. Vaba ajakirjandus (kui ta ikka on vaba!) ei laula ühelegi valitsusele kiidulaulu, vaid toob ühiskonna tervise huvides esile selle, mis on valesti.

Me oleme harjunud, et uudis on enamasti negatiivne. Kuid see ei ole seda ainult valvekoera puremise tõttu, vaid tuleneb ka uudise koostamise loogikast ja inimese enda loomusest, mis sunnib teda märkama ja reageerima kõigele sellele, mis teda häirib, samal ajal kui hästi toimiv ja harmooniline keskkond võib üldse märkamata jääda. Ellujäämise seisukohalt on oluline märgata ohte.

Kui ajakirjandus tegutseb ühiskonna tervendamise huvides, tulistades oma lugejat raevukate pealkirjadega, siis poliitikategemise eesmärgid on alati omakasupüüdlikud. Rünnates oma konkurente või tervet riigikorraldust (nn süvariiki) on eesmärk aktiveerida oma valijad.

Kui Donald Trump teatas, et demokraatide võimuletulek tähendab Ameerikale hukatust, siis tõi see tema poolehoidjad tänavale ja pani nad Kapitooliumi ründama. Ka EKRE tuli Eestis võimule samal laineharjal, korraldades tõrvikurongkäike ja veendes oma valijaid, et liberaalid (Reformierakond ja sotsid) hävitavad Eesti rahvusriigi ja kaotavad moraalikoodeksi.

Kuigi EKRE-l on mõistagi ka positiivne programm, domineeris (ja domineerib siiani) avalikus ruumis nende hoiatussõnum, mis tähendab, et negatiivseid sõnumeid võimendades apelleerivad nad oma valija enesekaitsele.

Negatiivsete sõnumite võimendamisega läksid nad lõpuks ühiskonna taluvuse mõttes üle piiri, nii et see lõppes nende valitsusest väljaheitmise ja nende parketikõlbulikkuse kahtluse alla panekuga. Ameerika Ühendriikides läks halvemini, seal kaotas viis inimest oma elu.

Teaduskirjanduses on sageli väidetud, et nn negatiivsusse kaldumine ehk negatiivse eelistamine (negativity bias) iseloomustab ennekõike just konservatiive. Teadupoolest hoiavad konservatiivid rohkem kinni olemasolevast, kunagi kehtestatud moraalinormidest ja elukorraldusest, ning seisavad vastu muutustele, s.t on kogu aeg vastasseisus, liberaalid on aga muutuste suhtes sallivamad ja lähevad ajaga kaasa.

Sellest tuleneb konservatiivide soodumus reageerida negatiivselt asjadele, mis ei ole nende väärtustega kooskõlas, nagu seda ei ole samasooliste abielu, seksuaalne vabadus, abort, lasteaialaste seksuaalkasvatus, sallivus teiste uskude ja rasside suhtes jms.2

Kommunikatsioonikalle

Küsimus pole selles, kelle väärtused on õiged ja kelle omad valed, konservatiivide või liberaalide omad, kuivõrd igaühel on õigus oma maailmavaatele, vaid viisis, kuidas neid väärtusi kommunikeeritakse.

Ma ei eksi palju, kui väidan, et vaenuõhutamisest on saanud poliitilise kommuniaktsiooni üks põhiinstrumente. Mõistagi võib siin eristada radikaalsemat ja mõõdukamat suunda, kuid üldiselt suundutakse halvemuse poole. Kuigi valitsuse vahetumisega näib olevat tekkinud väike hingetõmbepaus, ei leia Eesti iseseisvuse taastamise järgsest ajast ilmselt teist perioodi, mil negatiivne sõnum oleks olnud nii domineeriv.

Ühelt poolt on see poliitikategijate teadlik valik – negatiivne sõnum mõjub –, kuid teiselt poolt lisandub nende sõnumile kõigi õigus ja võimalus seda ühismeedias (FB, Twitter jm) kommenteerida ja oma arvamust avaldada. Seetõttu poliitikute negatiivne sõnum võimendub, nii et ühismeediasse heidetud granaadist kerkib üles paras tuumaseen, mis mürgitab kõike ja vohab kui vähkkasvaja.

Ilmselgelt ei osanud ühismeedia loojad seda negatiivsusse kaldumise toimet ette näha, aga isegi kui osanuks, poleks ometi jätnud loomata platvorme, mis tõotasid suurt äriedu. Nii oli ainuüksi Facebooki 2020. aasta müügitulu 85 miljardit dollarit ja puhaskasum 29 miljardit.3 See, et nüüd tuleb tegeleda vaenuõhutuste filtreerimisega (mõnede arvates ka tsensuuriga), on teenitud tulu kõrval tühiasi.

Ilmselgelt ei ole ei tänased poliitikategijad ega nende tegemisi võimendav meedia selle ühiskonda saastava tuumaseene efektiga arvestanud ega oma poliitikategemise meetodeid muutnud, vaid on ühismeediat kasutades seda tuumaseent pigem teadlikult paisutanud. Seda nii iga päev kõiki meedia vahendeid kasutades kui ka valimiskampaanias, millest suure osa moodustab konkurentidele vastandumine, nende plaanide mahategemine, nende halvustamine ja võimalusel ka kompromiteerimine.

Oluliseks instrumendiks on saanud tõe eitamine ja valeks kuulutamine (nn tõejärgse ühiskonna fenomen), näiteks Trumpi süüdistused USA valimistulemuste võltsimises, mida ei kinnitanud ükski riigi institutsioon. Ei saa ju välistada, et see ongi edaspidi normaalne, et inimohvrid käivad poliitikategemise juurde ja tõe eitamine pitseeritakse laipadega. Selle peale võiks ju küsida: kas me oleme hulluks läinud?

Ühiskond on hirmu lõksus

Negatiivset infot eelistades ja seda kommunikatsioonivahendite kaudu võimendades on ühiskond oma bioloogiliste häiremehhanismide lõksus, genereerides ühiskonnamudelit, kus keegi ei tunne end hästi ja turvaliselt.

Seda vaatamata tõsiasjale, et just kahte viimast vajatakse kõige rohkem: inimesel on vaja head enesetunnet, kindlust oma toimetulekuks ja temast hoolivaid lähikondseid enda ümber. Ta vajab elujulgust, mida annavad talle teised inimesed ja keskkond. Ja on ju üksjagu paradoksaalne, et me ise seda kõike enda ümber päevast päeva hävitame.

Siin peaks tulema mõistus bioloogilistele toimemehhanismidele appi, aga nagu me teame, jätab mõistus inimese hätta, kui tunded võimust võtavad. See on inimlik. Me elame enda loodud katastroofipiirkonnas, me ise hävitame oma maailma, ka keskkonna ja eluslooduse enda ümber: me küll näeme negatiivseid tagajärgi, aga ei suuda ka kuidagi teisiti käituda.

Enamik ei tahagi tõde teada või seda teades selle järgi toimida. Enamikule ei lähe korda ka see, mida arvab surnukuurimees (te olete surelikud, te ei ela igavesti!). Pigem eelistame kuulata poliitikut, kes ütleb, et morgimees valetab ja tegelikult ootab meid ees paradiis seitsme neitsiga. Või siis kauni noormehega paradiisi väravas, sõltuvalt adressaadist.

Kuhu edasi? See on küsimus, mille üle oleks viimane aeg mõtiskleda, enne kui uus olukord normaalsena kinnistub ja vana ei mäleta enam keegi.


1 Vt nt J. R. Keene, H. Shoenberger, C. K. Berke, P. D. Bolls, The biological roots of political extremism. – Politics and the Life Sciences, Volume 36, Issue 2, Fall 2017, lk 37–48.
2 Vt nt John R. Hibbing, Kevin B.Smith, John R. Alford, Differences in negativity bias underlie variations in political ideology. Faculty Publications: Political Science. 67. 2014.
3 Facebook Reports Fourth Quarter and Full Year 2020 Results. 27. I 2021. https://investor.fb.com/

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: