Hans Väre: mida Facebook sulle ei räägi

Foto: Olev Kenk/ERR

Kui te soovite saada pilti maailmas toimuvast, minge sotsiaalmeedia asemel parem otse mõne ajakirjandusväljaande lehele. Olulise info puhul ei saa jääda lootma sotsiaalmeediale, sest me ei tea, mida seal meile ei näidata, leiab Hans Väre Vikerraadio päevakommentaaris.

2014. aasta 27. oktoobri õhtul sõitsin ma Paalalinna koolist tagasi Sakala toimetusse. See teekond võtab aega alla kümne minuti, isegi sellise pimeda ja vihmase sügisilmaga nagu tookord. Just nii palju oli mul aega, et juristiga nõu pidada ja langetada lõplik otsus, kas mõni tund varem oma õpetaja tapnud ja sellega kogu Eestit šokeerinud nooruki nimi lehes avaldada.

Argumente oli poolt ja vastu. Olime neid toimetuses päeva jooksul juba korduvalt arutanud. Viljandis teadsid seda nime niikuinii sisuliselt kõik ja oli veel terve rida teisigi põhjuseid, mille tõttu tundus lõpuks, et nime varjamine pole enam võimalik. Trükkisime ära.

See oli vale otsus. Sõltumata hoolikast kaalumisest olime jätnud piisava tähelepanuta tõiga, et sageli otsivad niisuguste kuritegude sooritajad just tähelepanu ning oma nime tuntuks tegemine võib ollagi nende eesmärk.

Seepärast kustutasime järgmisel päeval kõigist veebilugudest tulistaja nime ning avaldasime juhtkirja, milles lugejatele oma viga ja selle parandamise põhjuseid selgitasime.

See sünge õhtu ja järgnenud päevad tulid mulle meelde, kui lugesin paari nädala eest New York Timesist artiklit sellest, kuidas Facebook otsustab, milline sisu hiigelplatvormil levida võib ja milline mitte.

Ajakirjanikud teevad toimetuslikke otsuseid iga päev rutiinse töö osana. Kas sellele allikale on põhjust võimaldada anonüümsust? Kas värskes loos tuleks mainida skandaali, millesse üks osalistest oli segatud kümme aastat tagasi? Kas inimese parteiline kuuluvus, rahvus või töökoht on selles või teises kontekstis oluline?

Suurema osa neist valikutest langetab ajakirjanik üksi, mõnikord peab nõu juhiga, raskemaid küsimusi arutame suuremas ringis. Ajakirjanikke on selleks treenitud, me kaalume iga kaasust eraldi ning kui eksime, pöörame otsuse vajadusel ringi. Iga pikema artikli juures on autori nimi ja toimetuse kontaktid on auditooriumile kergesti leitavad.

Facebook ja teised ühismeediaplatvormid teevad samasuguseid valikuid asjakohase ettevalmistuseta ja märksa laiema lauaga lüües. Õigemini nii laiaga, et isegi serviti virutades pühib see lisaks sortsidele minema ka murueide tütred ja siili.

Laiemale üldsusele on ilmselt kõige paremini tuntud Donald Trumpi pagendamine Facebookist ja Twitterist. Ameerika presidenti ei panda keelu alla muidugi kergekäeliselt. Tippjuhid vaidlesid selle üle kõvasti ja põhjalikult, enne kui Trumpi kanalid rahutuste õhutamise ja valeinfo levitamise pärast kinni keerati.

Umbes nädal tagasi arutas teemat ka Facebooki kokku pandud järelevalvenõukogu, millesse kuuluvad ajakirjanikud, aktivistid ja advokaadid, ning leidis samuti, et Trumpi väljalülitamine oli tol hetkel õigustatud. Ent see ei ole sugugi üksikasjalik toimetuslik otsus, nagu ajakirjanduses tehakse. Facebook ei keeldunud avaldamast Trumpi valet või vaenu õhutavaid sõnu. Ta keelas ära absoluutselt kõik mõtteavaldused, ka need, mis seisavad Trumpi valijate huvide eest kedagi kahjustamata.

Tõsi, enne Trumpi jaoks ühismeedia täielikku lukku keeramist rakendati ka pehmemaid meetmeid. Näiteks lisas Twitter tema valimiste varastamisest rääkivate säutsude juurde märkuse, et need ei kipu eriti tõele vastama.

Sellist läbimõeldud ja kontrollitud lähenemist saavad sotsiaalmeediahiiglased rakendada aga vaid ülisuure jälgijaskonnaga avaliku elu tegelaste puhul. Enamiku käitumist jälgivad algoritmid või väikesearvuline administraatorite armee, kes kaugeltki ei jõua iga postitust silmata, selle üle järele mõtlemisest rääkimata.

Nii saavad näiteks paljud vaenu õhutavad sõnumid vabalt levida, samal ajal kui maha võetakse need, kus vägivalda irooniavõtmes hoopis taunitakse, sest rumal masin ei saa irooniast aru.

Kui Facebook teie postituse kustutab, saate selle vähemalt mingil moel vaidlustada. Kõik käib muidugi läbi veebirakenduse ja elava inimesega kontakti pole mõtet loota, aga äkki pannakse tagasi. Kui ei panda, siis pole muidugi suurt midagi teha. Kui teil just Mark Zuckerbergi telefoninumbrit käepärast pole. Osa postitustest jääb aga küll üles, kuid keegi lihtsalt ei näe neid. Või näeb tavalisest palju vähem inimesi. Ja teie isegi ei tea, et nad ei näe.

Nagu kommentaari alguses mainitud New York Timesi artiklist välja tuli, on Facebookil näiteks reegel, et kui mõne uudise juures on teiega seostatult teie maja või korteri pilt ning te selle pärast Facebookile kaebate, lõpetatakse artikli Facebookis levimine ning seda ei saa ka Messengeris kellelegi saata.

Inimeste privaatsuse kaitseks võib see mõnel juhul ju mõistlik olla. Teisalt võiks Donald Trump selle sätte abil kustutada suurest osast internetist teda kritiseeriva loo, kui selle juures on pilt, kus ta seisab oma Mar-a-Lago klubis asuvate eluruumide juures.

Mõni süüdimõistetud mõrvar saaks saata põlu alla artikli, mille pildil politseinikud teda kodumajast välja toovad, avalikkuse ees vaeste ning rõhutute eest seisev poliitik võiks keelustada loo fotoga, millel ta oma uhke villa ees patseerib ja nii edasi. Facebook ei tee vahet ühiskonnale üliolulisel tippajakirjandusel, kuulsustega sümbioosis elaval meelelahutusmeedial ega ründaval trollivabrikul.

Kui palju sellelaadseid reegleid sotsiaalmeediagigantidel veel on, me isegi ei tea. Platvormid, mis pealtnäha pakuvad kõigile sõnaõigust ning on meie kõigi silme all, on kohati läbipaistmatumad kui mõni luureagentuur.

Need on head selleks, et olla kursis oma ammuse klassivenna perelisaga, otsida kadunud koeri ja jagada meeme. Ent kui te soovite saada pilti maailmas toimuvast, minge parem otse mõne ajakirjandusväljaande lehele. Veel parem: mitme. Olulise info puhul ei saa jääda lootma sotsiaalmeediale, sest me ei tea, mida seal meile ei näidata. Ja enamasti me isegi ei tea, et me ei tea.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: