las saada supermarketitest pealegi siis kirik

kus kogudus on kogunemas taas

et teha oma päeva ainus vaba valik

sealt valikute hulgast mis riiulitel maas

 

las saada kassaaparaatidest me altar

ja usutunnistuseks pangakaart

ja järjekorras seistes hardalt

ka iga viimane kord esimeseks saab

("Kauge tähe valgus", Sõpruse Puiestee, Mait Vaik)

Valitsuse värskete korraldusega keelatakse alates 3. märtsist kinode, teatrite ja muu meelelahutuse kõrval ka täiesti teise kategooriasse kuuluvad avalikud jumalateenistused ja usulised talitused.

Usukauge kõrvaltvaataja jaoks võib see tunduda valitseva kriisi tingimustes õiglase ja proportsionaalse otsusena. Ka siseminister Kristian Jaani selgitas mulle kannatlikult, et valitsus ei soovinud teha kellelegi erandeid, sest ühiskond on tervikuna võrdselt keerulises olukorras ja kannatab ühiselt.

Solidaarsuse printsiip on inimlik ja arusaadav, kuid solidaarsust ei saa saavutada käsukorras. Eriti olukorras, kus kaubanduskeskustele ja spordiklubidele on tehtud nende avatuks jätmisel erand ning neilt solidaarsust ei eeldata. 

Kui avalike jumalateenistuste keelamisele lisaks oleks ka kaubanduskeskused ja restoranid suletud ja avatuks oleks jäetud ainult apteegid ja toidukauplused, nagu soovitas valitsusele teadunõukoda, ei oleks ma praegust teksti kirjutanud. Siis oleks solidaarsus tõepoolest meie kõigi ühine armastuse väljendus üksteise suhtes ja ühine hooliv panus viiruse vastu võitlemisel. 

Kui poliitkaalutlustest lähtuvalt luuakse väärtuspõhiselt eelisolukord tarbimisele ning solidaarsus eeldatakse vaid kultuuri-, meelelahutus-, haridus- ja usuvaldkonnast, on tegemist tasakaalust väljas ja kaldu otsusega. Kui ühiskonnaliikmetest ainult osa peavad osutama solidaarsust ja teised mitte, siis ei ole see enam solidaarsus vaid sunnitud ohver. 

Jumalateenistus pole meelelahutus

Jõulude eel pidid kirikud taluma ja tõrjuma süüdistusi, et neid eelistatakse võrreldes meelelahutusasutuste, baaride ja restoranidega.

Ükskõik, millised olid argumendid tollase otsuse toetuseks peaminister Jüri Rataselt, ministritelt Tanel Kiigelt ja Riina Solmanilt või teadusnõukoja esindajalt Irja Lutsarilt, heideti ikkagi valitsusele ette kirikute eelistamist. Kui ei saa minna kinno, teatrisse ega restorani, miks peaks siis usklikud saama oma meelt lahutada jumalateenistusel? Pidin mitme ajakirjaniku sarnasele küsimusele korduvalt vastama.

Olgu siis veel kord üle rõhutatud, et uskliku inimese jaoks ei ole jumalateenistus meelelahutus ega ajaviide, vaid vaimulik hingetugi ja -toit, millest pikaajaline ilmajäämine väljendub janu- või näljatundena, mis on lausa füüsiliselt tajutav.

Õpetuslikult on teatud usulised toimingud kristliku elu tingimuseks, ilma milleta ei saa elada täisväärtuslikku elu kristlasena ja teenida Jumalat. Oma õpetuslikust ja liturgilisest eripärast tulenevalt ei saa seda hingetoitu tellida koju toidukulleriga ega püsivalt asendada ekraanijumalateenistusega. 

Enne jõule ei leidnud eriti mõistmist ka usuvabaduse kui universaalse inimõiguse tagamise argument, sest leiti et ka baaris käimine on samasugune universaalne inimõigus. Ometi sätestab põhiseaduse paragrahv 40, et usuvabadust võib piirata ainult teatud erandlikel juhtudel. Sealhulgas ka juhul kui oma usu avalikult tunnistamine ja usutalituste täitmine üksi või koos teistega kahjustab tervist.

Viimati oli selline olukord aasta eest, kui kehtis eriolukord. Kuid ka siis oli neid, kes ei pidanud avalike jumalateenistuste keelamist proportsionaalseks ja põhjendatuks. Siis aitas seda otsust mõista kogu ühiskonnas kehtestatud lockdown. Avatud ei olnud ka kaubanduskeskused, spordiklubid ega restoranid.

Uute korralduste valguses tahan küsida, kas meil on ikkagi selline olukord saabunud, et just jumalateenistused tuleb keelata? Millised on teaduspõhised faktid selle tõendamiseks? Kas viiruse levimise statistika või uuringud kinnitavad, et kirikutes toimuvatel jumalateenistustel või teistel usulistel talitustel on inimeste nakatumise oht oluliselt kõrgem kui näiteks kaubanduskeskustes viibides ja seal osteldes?

Kui piirata tuleb igasugust rahva hulgas liikumist, siis kirikutes on sellist liikumist ja kogunemist kordades vähem kui kaubanduskeskuste pikkades koridorides, kaupluste kitsaste stangede ja müügilettide vahel. Isegi ühes trammis või liinibussis viibib samaaegselt rohkem inimesi kui ühes suures maakirikus.

Jõulude eel aasiti avalikult valitsuse ja kirikute juhtide liiga lähedase ja sageda omavahelise läbikäimise pärast. Seda ka tollase opositsiooni poolt. Nüüd, mil jumalateenistused on samastatud meelelahutusüritustega ning on seetõttu keelatud, on uue valitsuse lemmikuteks saanud kaubanduskeskused. Seda väärtusmaailma illustreerivad ilmekalt eelpool tsiteeritud laulusalmid. Natuke tundub see samm revanši või tagasitegemisena. Annaks Jumal, et eksin.

Kus on argumendid?

Kui Eestis tegutsevatel kirikutel on pühakodade avatuna hoidmise argumendina võimalus kasutada põhiseaduse usuvabaduse paragrahvi, siis kus on vettpidavad ja teaduspõhised argumendid kaubanduskeskuste avatuna hoidmise toetuseks?

See, et kaubanduskeskused teevad endast kõik selleks, et viiruse levikut piirata, ei ole midagi uut ka koguduste jaoks. Oleme alates eriolukorra lõppemisest eelmise aasta mais iganädalaselt tegelenud küsimusega, kuidas maandada riske viiruse levikuks kirikutes.

Käte desinfitseerimine, hajutamisnõudest kinnipidamine ja muud vastavad reeglid on muutunud juba peaaegu et osaks meie kiriklikust liturgiast. Sama kehtib piirarvudest ja maskikandmise nõudest kinnipidamist. Oleme seni hästi toime tulnud ning ka möödunud jõulud kinnitavad seda. 

Meedia kajastas viimastel päevadel üsna laialdaselt, kuidas kaubanduskeskuste omanike ja esindajatega lepiti enne viimaste korralduste vastuvõtmist kokku avatuks jäämise eritingimustes. 

Samal ajal jääb arusaamatuks, miks tehti avalike jumalateenistuste keelamise otsus kirikute esindajatega läbi rääkimata nende selja taga. Kirikuid puudutavatest piirangutest ei räägitud ka ei neljapäeva keskpäevasel valitsuse pressikonverentsil ega ka õhtuses "Aktuaalse Kaamera" uudistesaates. Kirikute sulgemine tuli ootamatu sammuna, millest said kirikute juhid teada "kuulujutuna" post factum, mida on kinnitanud nii Kristian Jaani kui asekantsler Raivo Küüt. Ametlikku valitsuse korraldust pole keegi kahjuks veel reede pärastlõunalgi näinud.

Seni on valitsus kohelnud Eesti kristlikke kirikuid kui väärikaid partnereid Eesti rahva ühisel teenimisel ning kõik pandeemiaga seotud piirangud on eelnevalt kirikute esindajatega läbi räägitud ja kokku lepitud.

Praegu käitub valitsus justkui oleksid kõik Eestis tegutsevad usulised ühendused riigikirikud, kellele võib lihtsalt ülalt-alla korraldusi väljastada, paberinurgal kõigest pitsatijäljend: "Täitmiseks!".

Vastutus uute korralduste kommunikeerimise eest oma koguduste vaimulikele, ilmikjuhtidele, kaastöölistele ja liikmetele (keda on kokku Eestis ligi 300 000 hinge) pannakse kirikute juhtidele ilma et me eelnevalt oleks saanud veenduda, et uued piirangud on teadmiste ja faktidega toetatud ja põhjendatud.

Minule isiklikult tundub, et EELK kirikuvalitsus peab hakkama oma vaimulikelt nõudma selliste korralduste täitmist, mis ei ole proportsionaalsed ega ole ka kriisi leevendamiseks vältimatult vajalikud. Loomulikult asuvad kirikud nõudeid täitma ja me teeme seda lugupidamisest oma riigi ja armastusest rahva vastu, kuid mõistmatuses, miks ei või kogudus koguneda kirikus, kuid kaubanduskeskusest võib.

Minul isiklikult puudub veendumus, et viiruse leviku piiramiseks valitud meetmed avalike jumalateenistuste keelamisel on hetkel proportsionaalsed tervise kaitse saavutamiseks kaubanduskeskuste ja spordisaalide avatuks jäämise kontekstis.

Ootan selle kohta põhjendatud ja avalikke selgitusi, et nende piirangute vajalikkusest saaks aru mitte ainult kirikute juhid, vaid ka kõik usklikud inimesed, kes ostlema, restorani sööma võivad minna koos pereliikmete ja sõpradega, kuid kirikusse jumalateenistusele ei saa minna isegi enam üksinda mitte, sest avalikke jumalateenistusi ei tohi enam pidada. 

Samal teemal andis Urmas Viilma intervjuu ajakirjanik Indrek Kiislerile