Koroona-aega on nüüdseks olnud terve aasta. Kui majandussektorite kahjumit saab kokku rehkendada ja valitsuselt abi küsida, siis laste vaimse tervise probleemid on kuhjunud, ilma et keegi suudaks täpselt näppu peale panna, kui raske on olukord nendega. Koolid on käinud ilma erilise etteteatamiseta kinni ja lahti ning ka praegu on ebaselge, kui kauaks kaugõppele peab jääma. Lapsed, iseäranis teismelised reageerivad ebakindlusele ärevusega.

"Lapse jaoks on tegelikult vaja rutiini, et laps teab, mis homne päev toob," ütleb 7. klassi ehk 13-14-aastaste klassijuhataja Helina Raal.

Just selles vanuses noored on stressi suhtes kõige vastuvõtlikumad.

"Minu klassis käib 31 õpilast ja võib öelda, et viiel-kuuel nendest on probleeme ja ühel-kahel on juba väga tõsiseid, võiks öelda, et isegi juba psühhiaatrilisi probleeme. Suitsiidi riskikäitumine ja lõikumised on üsna igapäevased. See muutus algas eelmisest kevadest," ütleb Raal.

2019. aastal tegi Eestis enesetapu üheksa alaealist, möödunud aastal oli neid juba 14. Tänavu on olnud üks suitsiid. Noorte seas on kasvanud nii ärevushäired, depressioon kui ka suitsiidikatsete hulk.

Abivajajate hulk kasvab

Sageli on esimeseks kohaks, kust noor abi otsib, Lasteabi.ee portaal. Selle spetsialistidele saab nii helistada kui kirjutada. Teismelised eelistavad chat'i võimalust.

"Kui me nüüd mõtleme selle koroonaaja peale, siis on märgata pöördumiste arvu kasvu. Meil oli eelmisel aastal 10 007 pöördumist ja seda on rohkem kui oli 2019. See pöördumiste arvu kasv algaski meil märtsikuust," ütleb Lasteabi konsultant Kätlin Servet.

Kõik pöördujad ei ole lapsed, vaid ka nende vanemad, õpetajad või muud täiskasvanud, kes abivajajat märkavad. Ent enim on pöördujate seas siiski lapsi.

Kui algklassilastel on peamiseks mureks, et sõber kiusab või ema ei luba internetti, siis keerukamate vaimsete probleemidega pöörduvad just teismelised. Kõige suuremas suitsiidiriskis on 13-15-aastased noored. Just nemad ootavad kõige enam tähelepanu ja märkamist nii oma sõpradelt kui vanematelt.

"Lapsed pöörduvad tavaliselt sellepärast, et neil on halvad suhted kas vanemate või sõpradega. Kui varem oli see, et vanemad olid tööl ja kohtuti alles õhtuti, siis nüüd on vanemad ka kodus. Inimesi on lihtsalt liiga palju ühes ruumis. Väga palju pöördumisi on ka selliseid, kus lastel on ennasthävitavad mõtted peas. On ka selliseid, kus juba ongi võetud üledoos või lõigutud ennast. Väga palju on selliseid vaimse tervisega seotud muresid," ütleb Servet.

"Seesama distants, mis meil on justkui teiste inimestega, on justkui kõigest. Teismelistele ja lastele teeb eriti muret see, et nad ei saa suhelda sõpradega. See on nende jaoks niivõrd olulise tähtsusega, ja kui kool jääb ära, kus oli võimalus suhelda, siis neil justkui ei olegi midagi," tõdeb Servet.

Sõpradest sunnitud lahusolemisest ahastuses teismelised helistasidki enim möödunud kevadel, kui 2+2 reegel kehtis ka õues, nii et sõpru ei näinud mitu kuud üldse.

Murega pöörduvaid lapsi lahti muukida on omaette kunst. Servet ütleb, et sageli ei tuldagi endale abi küsima, vaid vestlust alustatakse hoopis jutuga, et sõber on hädas.

"Kui sa hakkad siis küsima küsimusi, et mis siis sõbral oli ja kuidas teie suhe on ja miks sa tema pärast muretsed, siis tuleb välja, et mul endal ka ei ole hästi ja mul on endal ka tegelikult muresid," kirjeldab Servet. "Ta võib alul hakata rääkima mingist hoopis muust asjast ja siis mingil hetkel jõuda selleni, et tegelikult on mul väga halb olukord, et mul on juba pikka aega sellised muremõtted peas, et ma ei taha elada, keegi minust ei hooli, ma olen üksik."

Emotsionaalselt keerulised on olukorrad, kus laps helistab sündmuste keerisest, taustal on kuulda kisa ja konsultant peab jääma rahulikuks ning andma lapsele väga selgeid ja konkreetseid korraldusi, kuhu minna ja mida teha.

Olukorrad, kus teismelise elu on otseselt ohus, on viimase aastaga sagenenud.

"Iga päev. Iga päev tuleb meil mõni selline teade. Või siis kui mitte selline teade, siis mõni raske teade näiteks väärkohtlemisest, kas siis füüsilisest või seksuaalsest, kus tuleb täpselt samamoodi reageerida, nii et me teavitame häirekeskust," tõdeb Servet Lasteabi kogemuse pealt.

Kiiret abivajajat pole lihtne aidata, kui ta ei soostu ütlema, kes ta on või kus ta asub. Siis tuleb mängu juba konsultandi professionaalsus, et see välja selgitada.

"Vahel on vaja hakata kaugemalt pihta, küsida hoopis mingeid muid küsimusi, justkui nagu natukene hajutada seda tähelepanu. Ja siis uurida, et kus sa oled praegu, mida sa teed, mis sul seal ümber on, näiteks. Et oled sa linnas või maal või mis koolis sa käid. Vahel tuleb hoopis-hoopis teist juttu hakata ajama, et siis saada teada, kes ta on, kus ta on ja siis saata juba teade häirekeskusele abi järele," kirjeldab Servet.

Kas alati õnnestub halvim ära hoida, lasteabi liin ei tea, sest häirekeskus neile tagasisidet ei anna.

"Kui statistikat nüüd vaadata, siis meil on aastas kuskil nii 4500 kuni 5000 uut psühhiaatrilist diagnoosi saavat last. Ja seal need põhidiagnoosid on eelkõige käitumishäired, ärevushäired, depressioon. Koroonaajaga seoses on see kõik kindlasti natukene võimendunud," ütleb sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Käthlin Mikiver.

Vanemad ei anna hõlpu

Kaugõpe on toonud lastele ka õpikoormuse kasvu, millega nad enam hakkama ei saa. Uuteks murelasteks ongi saanud senised n-ö oivikud, kes varem õppisid viitele, aga nüüd näiteks kolmedele-neljadele.

"Esimeses plaanis on see, et neil tekivad keskendumisraskused, võib-olla selline käegalöömistunne, sageli, mida vanemad näevad - õpiedukus langeb ja sellele reageeritakse vanemliku emotsiooni pealt, et nüüd on maailmalõpp," kirjeldab koolipsühholoogide ühingu juhatuse liige Anu Pärn.

Selle tulemusel hakkavad vanemad lastele karme reegleid kehtestama, mis neile veelgi rusuvamalt mõjuvad, kuigi selle asemel võiks neid hoopis mõista, ütlevad kõik spetsialistid kui ühest suust. Andke oma lastele hõlpu, on nende sõnum.

Kui aga ka vanemad selle peale arust ära lähevad, ei tule lapsed sellise kahelt poolt kuhjuva pingega enam toime.

Helina Raal koges septembris pärast kevadist kaugõpet ja suvevaheaega uuesti kooli tulles, et paljudel ka väga tublidel õpilastel oli vahepeal kadunud ära õpiharjumus.

"Näen mina oma tunniski seda, kuidas mõned 13-14-aastased noormehed minu jutu peale eufooriliselt naeravad, mis ilmselgelt ei tulene mõnest ajaloofaktist, vaid sellest, et nad võitsid mõnes arvutimängus," kirjeldab Raal Zoomi-tundide varjukülgi.

Haridusuuringud näitavad, et kolmandikule lastest kaugõpe tegelikult sobib. Kolmandikule aga üldse mitte. Iseäranis just nemad on nüüd hädas. Kui enam ree peale ei saa, toob see kaasa käegalöömist ja heitumist.

"Võin öelda, et kunagi varem oma õpetajakarjääri jooksul ei ole mul olnud nii keerulisi ja nii sügavaid teemasid," tõdeb Raal.

Kaugõppe ajaks nelja seina vahele surutuna saavad määravaks kodused suhted. Kui need on halvad, polegi kedagi, kelle abiga ärevatest aegadest läbi tulla.

"Head suhted kodus oma vanematega hoiavad ära koolistressi, suitsidaalsust, depressiooni on siis vähem ja ka riskikäitumist muul viisil on vähem. Nii et head suhted tegelikult on sellise kaitsefaktoriga," ütleb koolipsühholoog Anu Pärn.

"Kui sul on oma lastega kogu aeg jooksvalt soojad suhted ja seal on kohta tavalise inimese elu muredele ja juttudele, kõikide asjade arutamine on okei, siis selles peres ei ole üksildust," lisab lastepsühhiaater Anne Kleinberg.

Kuigi peamiselt on probleeme üksikvanematega peredes, kus lapsed on pika koolipäeva kaugõppel omapäi, on psühhiaatrite juurde jõudnud ka pealtnäha musterperede lapsi. Ent lähemal vaatlusel selgub, et pereliikmete vahel puudub emotsionaalne soojus, suhtlus on formaalne.

"Lastekaitse sellisesse koju külla minnes ütleb, et kõik on väga korras, aga seal ei ole seda inimestevahelist soojust ja sidet," ütleb laste vaimse tervise keskuse juhataja, lastepsühhiaater Anne Kleinberg.

Probleemid ei teki üleöö, ent süvenevad, kui jäävad lahenduseta. Koolipsühholoogi poole aga pöörduvad lapsed kaugõppe ajal harvem. Ka õpetajad ei näe, mis sel ajal kodus toimub, et varakult sekkuda.

"Mida rohkem me neid sinna arvutisse tõukame, seda rohkem me ju tegelikult tõukame neid sinna üksindusse. Läbi e-kooli ma näen ainult puudumisi ja kui neid puudumisi tuleb palju ja ma ei tea, mis selle põhjus on, siis ma võtan koduga ühendust ja püüan välja selgitada," ütleb klassijuhataja Helina Raal.

Edasine sõltub juba kodu ja kooli koostööst - kui vanemad usaldavad õpetajat, on tulemus parem. Ent alati ei usalda kodud ka vaimse tervise spetsialiste.

"Võib-olla selline nõukogudeaegne igand on see, et psühholoogid on mingid soolapuhujad ja nende juurde ei tohi minna - olen seda vastuseisu lapsevanemate poolt tundnud," tõdeb Raal.

Koroonaaeg võimendas vanu probleeme

Koroonaaeg ei ole põhjus iseeneses, aga see on probleeme võimendanud ja ka õigeaegsest abist varjule jätnud.

"Pandeemia saabus omasoodu, aga laste probleemid on meil aastaid lahendamata. Nii et lihtsalt kaks asja on kõrvuti. Lapsed, kes on enne tähelepanuta jäänud, lihtsalt ka nüüd on tähelepanuta. Need pered, kes enne olid riskigrupis, on nüüd veel suuremas riskis. Seda lapse aitamise jõudu on lapsevanemal veel vähem, sest tal on mitmesuguseid muid väljakutseid, millega ta peab tegelema," selgitab musta statistika kasvu Tallinna lastehaigla juures tegutseva laste vaimse tervise keskuse juhataja Anne Kleinberg.

Keskuses on voodikohti 16 ja päevaravi kohti viis. Need 21 kohta on püsivalt täis. Ent nii on see olnud juba viimased viis aastat.

"Enesevigastamise tõusulaine algas tegelikult juba 2016. Nii et ta on tasapisi läinud intensiivsemaks. Võrreldes möödunud aastate keskmisega, kus suitsiidikatsete arv oli 30, siis tänavuse esimese kahe kuu suitsiidkatsete arv on 20. Nii et no loomulikult seda on rohkem," ütleb Kleinberg.

Rohkem pöördus ka algklasside lapsi, lisab Kleinberg: "Just sellist 3.-4. klassi tuli hästi palju ärevushäiretega."

Et ravijärjekorrad on pikad, on keeruline kiiresti abi saada.

"Võin siin omast kogemusest öelda, et õpilase vanemad, kes hakkasid otsima psühhiaatrilist abi ja kellel oli väga-väga siuke kiireloomuline probleem, helistasid veebruaris ja aprilli lõpuks said aja," toob klassijuhataja Helina Raal näiteks.

Kleinberg kinnitab, et kui tegemist on kohest sekkumist vajava probleemiga nagu eneselõikumine või enesetapukatse, saab kiirabisse helitades kohe abi - sellised lapsed võetakse kohe sisse.

"Ülejäänud, kelle seisund annab oodata, on siis järjekorras," ütleb Kleinberg.

Abi on jäänud paberile

Ametlikult tohib psühhiaatrilise ravi ooteaeg olla kuni 42 päeva. Sotsiaalministeerium tunnistab, et koroonaajal on ravijärjekorrad aga veelgi pikenenud.

Ent voodikohti juurde rajada pole plaanis.

"Ideaal on ikkagi see, et mitte suurendada voodikohtade arvu, vaid varasem sekkumine peab olema tugevam," ütleb sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Käthlin Mikiver. "Abi kättesaadavus võiks alati olla parem. Ma ei usu, et me jõuame kunagi sinna, kus me saame öelda, et nüüd meil on kõik väga hästi. Üks, mida me peame väga tugevalt tõukama, on spetsialistide juurdesaamine."

Näiteks psühholoogid on olemas vaid 43 protsendis koolides. Aga siht on, et nad oleksid olemas kõigis koolides. Võrreldes erasektori ja ka õpetajate keskmise palgaga, on nad alarahastatud, ka töö on pingelisem.

"Täna on probleem see, et koolipsühholoogid põlevad läbi esimese kahe aastaga ja me teeme tööd selle nimel, et nad jääksid kooli," ütleb koolipsühholoog Anu Pärn.

Riigi siht on luua ka kõigi perearstikeskuste juurde vaimse tervise õe või kliinilise psühholoogi ametikoht, et abiandmine algaks esmatasandilt. Seegi vähendaks eriarstiabi koormust.

Anne Kleinberg on kõigi nende suundumustega päri, ent tõdeb, et lahendused on seni jäänud üksnes paberile.

"Ma ootan tegelikkuses seda, et kõik see, mis on laste vaimse tervise või vaimse heaoluga seotud arengukavadesse kirjutatud - spetsialistide vajadus, nende väljaõppe vajadus, erinevate teenuste võimalus ja nende rahastamine -, et selleks oleks reaalselt kate olemas, mitte niimoodi, et me paberi peal aitame lapsi," ütleb Kleinberg.

Mikiver möönab, et vaimse tervise valdkond on olnud viimased 10-20 aastat alarahastatud, sest seda pole valitsuses piisavalt tähtsustatud. Ka suitsiidikatsete statistika pole seetõttu ammendav.

"Seetõttu me oleme nüüdseks ummikus, kus meil, ütleks, et igalt poolt põleb ja meil on vaja kõiki tasandeid igalt poolt ja kõigiti järele aidata ja toetada," ütleb sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Käthlin Mikiver.

Mitu spetsialisti siis sotsiaalministeeriumis selle teemaga tegeleb?

"Ütleme niimoodi, et eraldi inimesena on meil hetkel üks peaspetsialisti koht," tunnistab Mikiver end ainsaks ametnikuks.

Kuidas aga seni oma lapsi aidata?

"Mida ei tasu kasutada, on esiteks igasugune nõuandmine ja teiseks selline asi, et "küll läheb üle, et küll saab kõik korda, küll sul hakkab parem"," soovitab Lasteabi konsultant Kätlin Servet. "Ole lihtsalt olemas, peegelda tagasi ja tunne huvi."

Lasteabi telefonilt 116 111 saavad nõu küsida ka täiskasvanud. Soovitusi, kuidas laste vaimset tervist paremini toetada, leiab ka kliiniliste psühholoogide veetavast portaalist peaasi.ee.