10. september on päev, mil pean taaskord rääkima sellest, et me lihtsalt ei vaataks, vaid ka näeksime. Näiteks säravate hammaste taha peitunud katkiseid naeratusi. Sellest, et me lihtsalt ei kuulaks, vaid kuulaks ära. Päriselt. Seda, kui suur on sõnumi raskus nende pealtnäha lihtsate, kergete sõnade taga tegelikult.

Ka sellest, et vaikusel on erinevad tähendused, erinevad kaalud. Mõni vaikus räägib tagasihoidlikkusest, mõni on kerge kui lendu lastud unistus. Aga on vaikusi, mis suruvad kandja vastu maad või veel sügavamalegi. Läbi põhja. Ka siis, kui näib, et see kannab, et jalgealune on kindel.

Me ei tea kunagi, kus on selle kandevõime piir. Jah, kõigil on hetki, mil me tunneme, et enam ei jaksa, et miks ja mille nimel ja mis mõte sellel kõigel - sel Elul - üldse on. Tõde on see, et me elame need hetked üle. Palju enamatel kordadel, kui me eales arvata oskame. Aga kes ütleb, millal on kuskil kellegi jaoks see kord, kui ta enam ei jaksa?

Ma pean rääkima ka rääkimisest endast. Olen seda ka varem avalikult välja öelnud nii kirjasõnas kui ka oma häälega, ent see mõte on kordamist väärt: et me ei mõtleks nii, et kes räägib, see ei tee. Mõnikord hammustab haukuv koer kõige valusamini.

Põhjused võivad ju erinevad olla - üksildus, depressioon, õnnetu armastus, vaimne kriis, läbipõlemine - aga kui me ei näe, ei kuula ära, ega püüa mõista ja aidata, siis on tagajärg kõigile üks.

Ja äkki paistab siiapoole silda jäänud lähedaste elu nagu telefoni- või televiisoriekraan, mis on kriimustatud või suisa mõrades. Ekraane saab vahetada ja tehnika lausa välja vahetada, aga mõrasid me silme ees ja elu sees olematuks teha pole võimalik. Me saame nendega ainult harjuda. Jah, mõnikord ja mõned isegi nii, et ühel hetkel ei pane neid õieti tähelegi. Ometi jäävad need alatiseks meiega.

Me kõik mõtleme, et minu ja mu lähedastega selliseid asju ometigi ei juhtu. See kõik on ju uudis ajalehes, lugu raamatus, filmis või teatrilaval, aga mitte minu elus. Tegelikult juhtub see siinsamas, sinu linnas, linnaosas, kodukülas, naabermajas, kõrvalkorteris, kodutänaval, kodus...

Paraku tean ma seda liiga hästi ja liiga lähedalt, et nii on. Aasta esimestel päevadel ei olnud mul veel aimugi, et tähistame pere ja sõpradega septembrikuus mu venna sünniaastapäeva. Jah, sünniaastapäeva, mitte sünnipäeva.

See on nüüdseks "vana uudis", ent ometigi ajatu ja alati päevakohane. Jah, me peame sellest rääkima. Suitsiidist. Enesetapust. Seda ma ka teen. Pere keskel, sõpruskonnas, avalikult. Puudutan seda teemat ka oktoobri lõpul ilmuvas luule- ja lühiproosakogus.

Sestap. Püüame näha maskide taha, pealispinna alla. Proovime kuulata, millest räägib teise inimese vaikus tegelikult. Katsume aru saada, kui suur on appihüüete tegelik kaal. Ja ärme unustame seejuures, et mõnikord võib üks õigel ajal öeldud väikene hea sõna või naeratus kaaluda üles kogu maailma raskuse. Oleme oma lähedase jaoks päriselt olemas ja ütleme teineteisele, et kõik on alati võimalik. Ja kõik ongi alati võimalik, kuni hetkeni, mil miski enam ei ole.