Carlos Puigdemonti kohta võiks mõneti kasutada sõna realist. Puigdemont ei teinud saladust, et arvestab saadikupuutumatuse kaotusega. Nii ka läks. See tähendab, et Hispaanial võib tekkida reaalne võimalus ta kohtu alla anda mässu ograniseerimise, sellele õhutamise ja avaliku raha kuritarvitamise süüdistustega. Võimalik karistus oleks rohkem kui kümne aasta pikkune vangistus. Küsisin Puigdemontilt otse, kas ta ei karda vanglasse minna.

"Ei, hirm ei ole õige sõna. Ma olin Saksamaal vanglas, kus veetsin 12 päeva. Ma ei kartnud. Loomulikult kui see hetk tuleb, siis ei ole ma õnnelik. aga see on üks võimalusi, mis kaasnes minu pühendumisega Kataloonia vabadusele. See võib olla väga halb uudis mitte ainult Katalooniale, aga ka Hispaaniale. Mis on siis see viis, mille abil me suudame saavutada oma demokraatlikke eesmärke, kui see pole võimalik läbi dialoogi ja poliitiliste läbirääkimiste? Mis on see õppetund, mis me sellest võimalikus stsenaariumist saaksime?" lausus Puigdemont.

Teisalt on aga Puigdemonti kohta keeruline realist öelda, sest tema ja teiste 2017. aastal tegutsenud Kataloonia poliitikute sammu võiks nimetada ka avantüristlikuks. Toona pettusid paljud iseiseisvuse eest seisnud poliitikutes, sest raske oli näha nende suurte sõnade taga reaalselt võimalust iseseisvuseks. Mõned neist maksid selle eest ka kõrget hinda. Näiteks toonane asepresident Oriol Junquerasele määrati 2019. aastal 13 aastane vanglakaristus. Kuid kas Puigdemont toonase juhina näeb endal mingisugust vastutust selliste tagajärgede eest?

"Teadsime tol hetkel võimalikke tagajärgi meie eludele. Vastus repressioonidele ei ole vaikuses koju jääda. Vastuseks on mäss nende vastu. See on katalaanide suhtumine. Kataloonia ühiskond võiks otsustada valida mugavam tee, aga me valisime demokraatia ja otsuse lõpetada põhiõiguste rikkumine Hispaanias. Kui toimub rünnak sinu põhivabaduste vastu, siis sa pead reageerima. See ei loe, millised tagajärjed sellel on," ütles Puigdemont.

Selle aasta 14. veebruaril toimusid Kataloonias kohaliku parlamendi valimised, mille võitsid Kataloonia sotsialistid. Nendega sama palju kohti parlamendis ehk 33, sai ka Junquerase ERC. Nendest ühe koha võrra vähem Puigdemonti erakond. Esialgu üritasidki Puigdemonti ja Junquerase poliitilised järeltulijad valitsust kokku panna, kuid külmutasid eelmisel nädalal läbirääkimised. Põhjuseks erinev nägemus sellest, kuidas Kataloonia iseseisvus saavutada.

"Oleks enneaegne öelda, et oleme jõudnud kokkuleppeni. Aga teeme selle kallal tööd, et pakkuda Kataloonia inimestele tugevat valitsust. Tugevat, sest me vajame tugevat valitsust, et võidelda koroonakriisi tagajärgedega. Samuti vajame tugevat valitsust, et selgitada esmalt Hispaania valitsusele ja siis kogu maailmale, et me jätkame oma teed iseseisvusele. Me leiame, et parim tee konflikti lahendamiseks on demokraatia, läbirääkimised kokkulepete otsimine, et anda võimalus Kataloonia inimestele otsustada enda eest, millist suhet soovitakse Hispaania riigiga," sõnas Puigdemont.