Marju Himma: keelenõuete lõdvendamisest ülikoolides ja ühiskonnas

Foto: Kairit Leibold /ERR

Keelenõuete lõdvendamine ülikoolides, nagu sellest teatasid hiljuti Ühendkuningriigi mõned ülikoolid, pole Eesti kontekstis kuigi aktuaalne, ehkki eesti keeles väljendumisega näib olevat probleeme üha rohkematel inimestel, mitte ainult üliõpilastel, leiab Marju Himma Vikerraadio päevakommentaaris.

Hiljaaegu teatas osa Ühendkuningriigi ülikoole, et lõdvendab üliõpilastööde keelenõudeid. Selle eesmärk pidi olema vähendada väljalangevust vaesematest peredest ja kehvema haridustaustaga tudengite hulgas. Sinna juurde käis põhjendus, et keelevigade pärast madalama hinde panemine pidavat olema omane ühetaolisele Põhja-Euroopa kultuuriruumile, kus domineerivad valged, mehed ja eliit. 

Mina ei hakka selle väite üle arutlema, küll aga tekitas too uudis elevust nii mõneski eesti haritlases ja rahvuslases. Inimesed püüdsid tõmmata paralleele eesti ülikoolide ja tudengite keeleoskuse ning ühiskonna mandumise vahele. Kuna ma õpetan korraga kahes ülikoolis, jäi teema mind kummitama. Kuidas siis selle keeleoskuse, nõuete ja allakäiguga on?

Lõputööd ja keel

Käes on igakevadine aeg, mil tudengid kirjutavad lõputöid. Kas lõputööde keel on läinud kehvemaks? On neid, kelle eesti keel on üllatavalt halb olenemata sellest, kas tegu on bakalaureuse või magistritöö kirjutajaga. Ja siis on neid, kelle keel on nii suulises kui ka kirjalikus väljenduses täpne, selge, vaheldusrikas ning nauditav. 

Keelekasutuse mõttes ei ole, vähemalt minu kogemuse põhjal, viimase kümne aasta jooksul eeskujuliku ja väga nõrga keeleoskusega tudengite vahekord kuigivõrd muutunud. 

Küll aga olen täheldanud üht seaduspära. Keskkoolist tulnute keelekasutus on üldiselt väga hea, kindlasti parem kui nii mõnelgi ametnikul, poliitikul või ka õppejõul. Bakalaureuseõppe esimestel aastatel läbivad kõik tudengid eesti keele suulise ja kirjaliku väljenduse kursusi, seda olenemata erialast. Seega peaks olema täidetud kõik eeldused kasutada keelt eeskujulikult.

Ometi hakkab nii mõnegi üliõpilase eesti keele oskus stuudiumi jooksul kiiresti halvenema. Julgen väita, et see juhtub iseäranis siis, kui tudengid loevad ja vaatavad palju ingliskeelset sisu. 

Erialadel on eestikeelsed õppematerjalid, kuid kindlasti on vaja osata lugeda ka erialast ingliskeelset kirjandust. Kas see rikub tudengite keele ära? Ei ja jah. 

Ingliskeelse erialakirjanduse kõrval on hoopis suurem osakaal kõiksugusel muukeelsel sisul alates filmidest ja sarjadest kuni peamiselt ingliskeelse sotsiaalmeediani. Seega elavad tudengid suuresti muukeelses inforuumis - ja mitte ainult tudengid, me kõik. 

Võime arvata, et oskame hästi inglise keelt, vahest oleme osavalt omandanud mõne aktsendigi. Tegelik keeleoskus hakkab aga välja paistma siis, kui tuleb võõrkeelt kasutada erinevates kasutusregistrites ehk keelevariantides. Selgemalt mõistame seda, kui võrdleme välismaal kohvikus hakkama saamiseks vaja minevat keelt akadeemilise lõputöö keelega.

Kahjuks, nagu olen täheldanud eesti ning rootsi tudengite keelekasutusest, ei ole ka inglise keele oskus kuigivõrd kiita. Keel on sõnavaene, ühetaoline ja argikeelne. Mõlema keele oskuse puudujääkide taga on mitu tegurit. 

Üks tegur on asjaolu, et koolides ja ülikoolides õpivad üliõpilased küll keelt, kuid mitte tõlkimist. Tõlkimine ei ole pelgalt sõnade teise keelde panek, vaid ennekõike tähenduse täpne ja selge edasiandmine. Tugevalt ingliskeelse inforuumi mõju näen tudengitöödes just inglise keelest viidatud tekstides, kus oskamatu tõlkimise tulemusena sünnivad eesti keeles rohmakad ja keeleliselt nõrgad tööd.

Keelekursused erinevatele elualadele

Kuid on veel teisigi tegureid, mis keeleoskuse taset madalamaks lihvivad. Ei tasu arvata, et koolis ja ülikoolis saavutab õppur keelelise kõrgtaseme, mis jääb selliseks kogu eluks. Keel on tööriist, mis vajab pidevat hoolt ja treenimist. 

Meie tippametnikke ja poliitikuid kuuleb iga päev kasutamas väljendid nagu "võime näha surmajuhtumite stabiliseerumist" või "päevaste testide koguarv kasvas" - miks ei võiks selle asemel öelda lihtsamalt "tegime sel päeval rohkem teste kui eelmisel"?

Lapsevanemad on kindlasti pannud tähele, et ka mõne õpetaja ja koolijuhi kiri meenutab kangesti keerukat toote kasutusjuhendit. Direktorile, kes kasutab oma kirjas lauset "toitlustamise korraldamine käib tööpäevade lõikes", tahaksin soovitada keelekoolitust. Kui paljud õpetajad ja koolijuhid käivad regulaarselt värskendamas oma keeleteadmisi?

Vahel tundub, et meie avalikkuses kõlav keel annab rohkem halba kui head eeskuju ning see rikub mitte ainult tudengite, vaid meie kõigi keeleoskust. 

Samal ajal pole kuulda, et avalikud kõneisikud, olgu nad ametnikud või poliitikud, saaksid regulaarselt keeleõpet. Ülikoolide keelenõuetest rääkides tasub meelde tuletada, et enamik õppejõude ja teadlasi ei käi samuti keelekoolitustel ning paljude eesti keel on kaugel eeskujulikust. Mul on kolleege, kes on tunnistanud, et nad ei saagi nõuda tudengitelt keelelist korrektsust, kuivõrd nad ise ei ole selles pädevad. 

Regulaarsetel keelekoolitustel saakski juhtida tähelepanu kantseliidile, toortõlgetele ja lihtsalt valele keelekasutusele - neid esineb kõigil elualadel, mis moel või teisel tekste loovad. Kindlasti leidub siiski ka organisatsioone, mis oma töötajatele taolisi koolitusi teevad, aga neid võiks olla rohkem. 

Tõin välja mitu tegurit, mis rikuvad eesti keele kasutamist ning nagu näha, pole need sugugi seotud ülikoolide keelenõuete lõdvendamisega. Probleem on sellest palju laiaulatuslikum ning seda ei saa ravida üksnes koolile, ülikoolile või õppurile näpuga näidates. 

Kindlasti tekkis aga nii mõnelgi kuulajal küsimus, et mis siis ikkagi Ühendkuningriigi ülikoolides saama hakkab? Sedagi küsimust tuleb vaadata pisut suuremas pildis. Ühendkuningriigi ülikoolid on juba mitu aastat vähendanud sisseastumislävendeid ja keelenõudeid. Võrdsuse tagamise põhjenduse taga on aga pigem soov jätkuvalt meelitada ligi välistudengeid, kelle keeletase on kehvem, aga kelle erialateadmised võivad jällegi olla paremad kui keskmisel britil.

Oluline nüanss on seegi, et nõudeid lõdvendama kipuvad peamiselt nõrgemad ülikoolid. Ning lõpuks ei ole ülikooli jaoks kuigi suurt vahet, kas õppemaksu maksab targem või rumalam tudeng, peaasi, et maksab ning välja ei kuku. Kas see mõjutab kuidagi eesti kõrgharidust? Tõenäoliselt mitte - meil siin oma keel ja selle mured. 

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: