Kaarel Tarand: reaparteilane vastutab

Foto: Kuvatõmmis/ERR

Praegu peaksid tänavad olema kirjud plakatitest, mis kuulutaksid, et liberaal ka magab maskis, konservatiiv hoiab distantsi ja tsentrist ei karda süsti, märgib Kaarel Tarand Vikerraadio päevakommentaaris.

Ühel ilusal päeval, kui on selja taha jäetud ja ajalooks muutunud kõik meid praegu vaevav, hakkame üksteiselt küsima, kus sa olid ja mida tegid sel ajal. Nii oleme teinud iga murrangu, iga kriisi järel ning seda juttu jätkub kauemaks.

Eestis, kus suure ajaloomuutuse ja värvivahetuse on läbi elanud pea iga põlvkond, ei ole möödunud sajandi algusest praeguseni absoluutselt kõigi jaoks rahu majas: kas esivanemad suguvõsas olid punasemad või valgemad, kas nad osalesid vabadussõjas või mitte. Aga hinnatavad on ise kõik surnud.

Teise maailmasõja eelsed ja aegsed lood ning poolevalikud on suguvõsades ja erahinnangutes ka üle hõimupiiride märksa teravamalt esil, sest kõik sündmustes osalenud veel lahkunud ei ole, kuigi ajalooraamatutes on asi ühemõtteliselt kirjas ja ka juriidiliselt lahendatud.

Kõige paremini on opositsiooniliste poolte olemasolu ja võitlus esialgu veel kinni mätsitud 30 aasta taguse vabadusvõitluse loos. Sest kõik asjaosalised väidavad aina suuremaks puhutud lugude abil, et olid ühel ja õigel poolel ning ajasid Eesti asja. Aga kui kõik olid õigel poolel, siis mida selles üksmeeles üldse kangelaslikku oli ja miks see "võitlus" nii hirmus oli, et hiljem juhtide kohale aastateks otse troopilise jõuga ordenisaju esile kutsus?

Aasta väldanud pandeemia on juba nii mõnegi murelikuks teinud: äkki hakatakse pärast süüdistama ja vastutust nõudma. "Ei ole aeg süüdlaste otsimiseks," räägivad juhid ja nende kaassõltlastest ajakirjanikud. Ja tõesti, mis seal ikka otsimisega vaeva näha, kui vastused ju karjuvad näkku. See, kes, kus, millal ja mida on teinud valesti, saamatult või sootuks tegemata jätnud, on tippotsustajate kohta üldrahvalikult teada.

Juhtidega on asi ühel pool ja otsus vajab veel vaid vormistamist järgmistel valimistel. Nii ongi hoopis lõbusam küsida ja uurida, mida tegid ülejäänud kodanikud.

Enamusega on selge. Olgu ees- või tagaliinil püüti teha oma igapäevast tööd edasi nii hästi kui võimalik, ühtlasi täites riigivõimu poolt selga veeretatud lisaülesandeid laste kasvatamisel ja harimisel, vanade aitamisel-hooldamisel jne.

Nii palju kui teada, on kohanemisega üsna hästi toime tulnud ka vabakond. Ükski statistika ei näita, et mittetulunduslikust tegevusest oleks laiali läinud nakkuse suurlevi, et just vabaühendustest oleks sündinud sädet ja leeki teaduspõhise tervisekorralduse hoone mahapõletamiseks.

Ühe suure erandiga. Nimelt eksisteerib mittetulundusühingu erivormina ka nähtus nimega erakond, mille eesmärgiks erakonnaseaduse järgi on võimule pääsemine ja võimu teostamine. Selleks edutavad erakonnad oma liikmete hulgast kõige paremad, osavamad ja suutlikumad valimisnimekirjadesse ning valimisõiguslikel kodanikel ei ole hääletuskasti juures muud võimalust kui anda oma hääl nendele, kelle nimed on erakonnad oma sisedemokraatlike protseduuride järgi juhtideks välja valinud.

Erakondade minapildis on kesksel kohal meie-tunne ja kõik juhidki räägivad endast meelsasti hulgana: meie teeme, erakond teeb. Seega oleks täpne öelda, et kriisi ajal ei ole võimul olnud mitte Ratas ja Helme, Seeder ja Kallas, vaid nende juhitud erakondade umbes 40 000 liiget.

Paraku ei ole ühiskond näinud ega kuulnud, et need tuhanded oleksid võimu teostamisel kaasosalenud, oma juhtidele pandeemias abikäe ulatanud, tehes seda, milles nad enda väitel kõige osavamad on, nimelt muude kodanike veenmises.

Nagu pandeemia-aastast hästi teame, ei ole kodanike distsipliin võimu soovituste ja korralduste järgimisel olnud laitmatu. On olnud ja on hulgi neid, kes ei kanna maski ja neid, kes ei taha süsti. Just siin peaks appi tõttama partei ja tema liikmed.

Riigieelarvest on erakondadele kingitud raha täpselt sama palju kui mullugi ja viie miljoni euro eest saab teha ulatusliku kampaania omade võimu sõnumite toetuseks. Praegu peaksid tänavad olema kirjud plakatitest, mis kuulutaksid, et liberaal ka magab maskis, konservatiiv hoiab distantsi ja tsentrist ei karda süsti. Sama käib kogu elektroonilise ja trükimeedia kohta, mis oma mahuka panuse uudistes ja juhtkirjades on andnud. Reklaamiplokkides see aga puudub.

Veel enam, erakonnategevuse tugevaim külg, mis väidetavalt ka valimistel palju hääli toob, on kampaania tänavatel ja ukselt uksele. Vähe on kodanikke, kes mõne valimise eel ei oleks parteilaselt pastakat, teepakki, paremal juhul koguni mee- või salatipurki saanud. Ainuüksi Jüri Ratas on suutnud iga kord läbi käia tuhandeid kortereid ja ükski hädaolukorra reegel ei takista seda praegugi tegemast.

Seega, skafandrid selga, parteilased! Kodanikud vajavad veenmist ja maske ning kes oskaks seda paremini kui teie. Tõestage, et olete võimul mitte mõne ainult riigipalgalise ninamehe kujul, vaid parteina. Vastutus selle eest, kuidas ja mitmekesi ühiskond kriisist väljub, on niikuinii teie kõigi kanda. Ainult tegu loeb, kui pärast küsima tullakse.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: