Selle aasta märtsis täitus aasta, kui Eestis kehtestati tänu koroonaviirusele eriolukord ja meie kõigi harjumuspärane elurütm pöörati pea peale. Kuigi praegu on olukord märgatavalt hullem kui läinud kevadel, võime aasta jooksul toimunu põhjal teha siiski lühikese kokkuvõtte ja küsida, mis on Eesti jaoks olnud viirusekriisi peamised poliitilised õppetunnid? Tooksin välja viis peamist.

Õppetund 1. Demokraatia ja õigusriik osutusid vastupidavamaks kui arvasime

Möödunud kevadel kõneles ajakirjanik Anvar Samost murelikul toonil: "Vaatame, kui palju meie vabadustest aasta lõpuks alles on". Ka mina ise prognoosisin toona, et valitsusvastutust kandev EKRE kasutab kriisi maksimaalselt ära, et lükata Eestit Ungari ja Poolaga sarnanevale mitte-liberaalsele arengurajale.

Eesti demokraatia ja õigusriiklus osutusid aga palju vastupidavamaks, kui toona seda loota oskasime.

Miks? Ilmselt peaasjalikult tänu sellele, et meil oli võimul koalitsioonivalitsus kahe pigem läänemeelse erakonnaga, mis suutsid kolmanda mitte-liberaalseid impulsse edukalt ohjata. Kriis peaks meid panema mõtlema koalitsioonivalitsuste ja mitmeparteisüsteemi vaieldamatutele voorustele populismist tiines maailmas.

Õppetund 2. Poliitilist profiiti kriisist lõigata hästi ei õnnestu

Katseid siiski tehti. Helmed ja EKRE üritasid viirusekriisi ettekäändel piirata võõrtööliste ja välisüliõpilaste tulekut Eestisse ja selle varjus ümber defineerida meie rändepoliitika aluspõhimõtteid. Saatis seda ettevõtmist edu? Ei!

Koalitsioonipartnerid nüristasid esialgselt palju radikaalsemaks kavandatud eelnõud tublisti ning lõpuks jäigi see vastu võtmata. EKRE sai küll oma tuumiktoetajatele edastada lootustandvaid sõnumeid, kuid partei toetuspügalad jäid suuresti muutumatuteks. Mis aga veelgi tähenduslikum: Eesti valija isegi unustas toetusreitingutes premeerida Keskerakonda ja Jüri Ratast tulemusliku kevadise kriisijuhtimise eest.

Eelnevast järeldubki, et viirusekriis ei ole Eestis seni ühelegi parteile saanud poliitilise kapitali ammutamise allikaks. Viirusekriisi enda iseloom ja dünaamika ning poliitilise kasu lõikamise loogika lihtsalt omavahel ei klapi.

Õppetund 3. Alternatiive pole ja politiseerimine ei tööta

Meenutagem, et opositsiooniparteina üritas Reformierakond pidevalt näidata, et Ratase valitsuse lähenemine viirusekriisile on vale ning kui oravad vaid võimule saaksid, rakendaksid nad hoopis tagasihoidlikumate piirangutega, kuid tulemuslikumat paradigmat.

Mõned reformierakondlased soovitasid kevadel koguni Rootsi varianti järgiga. Kus on need Rootsi tee propageerijad nüüd? Miks rakendab Kaja Kallas nüüd Ratase valitsusega peaaegu identseid meetmeid ja piiranguid? Tunnistagem, tõsiselt võetavaid alternatiive lihtsalt pole ja kriisi poliitilise võitluse objektiks tegemine pole seni ühelgi parteil edukalt õnnestunud.

Õppetund 4. Ekspertide mittekuulamine maksab kätte

Praeguseks on nii Kaja Kallas kui ka Jüri Ratas oma vitsad selles osas kätte saanud. Esimene viivitas reageerimisega sügislainele novembris, teine lubas aga - vastupidiselt ekspertide soovitustele - leebemat suhtumist kevadise laine tipule lähenedes.

Tõsi, eksperdid ei tohiks otsuseid poliitikutele ette dikteerida, kuid nüüdseks peaks ka poliitikutele olema selge, et respekt teadlaste ja nende seisukohtade suhtes on selle kriisiga võitlemisel absoluutselt hädavajalik.

Õppetund 5. Paks riik ja proaktiivne valitsus on tagasi

Big government is back! On hämmastav, kui tugevalt on selles kriisis Eesti puhul välja löönud nn rajasõltuvuse efekt. Ehk teisisõnu, kui mingeid tegevusi on seni edukalt tehtud ning teatud veendumustest lähtutud, siis vanu harjumusi ja mõttemalle on ülimalt keeruline murda – seda isegi katastroofile silma vaadates.

Hiljuti jooksis läbi uudis, et Eesti on oma palgatoetuste ja muude valitsusepoolsete rahajagamistega Euroopas viimaste seas, võrreldav isegi mõne Aafrika riigiga. Eks siingi lööb välja neoliberaalne rajasõltuvus: "Igaüks on oma õnne sepp ja eelarve olgu teel tasakaalu poole".

Mitmel pool Euroopas on nüüdseks aru saadud, et paks ja majandusse sekkuv riik, mis on valmis kriisi leevendamisse küllaldaselt ressursse panustama, jääb lõpuks pigem võitjate poolele. Minimaalriigi ideoloogia jälgijad aga võivad saada hiljem tõsiseid tagasilööke.

Just see viimane õppetund, millest poliitikud alles nüüd on läbi hammustamas, ähvardab meile ühiskonnana vast kõige kallimaks maksma minna. Vastuvõtmisel on küll lisaeelarve, kuid aeg näitab, kas seda kõike pole ehk liiga vähe ja liiga hilja.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.