Meil Eestis ja ilmselt inimesed kõikjal maailmas vaatavad, kuidas Iisraelil läheb, kuivõrd te olete olnud väga edukad vaktsineerimisel. Vaktsiinide tõhususe kohta päriselus on tehtud juba mitmeid uurimusi. Mis teie jaoks on seejuures olnud kõige olulisem tulemus, mida te juba näete?

Kõige olulisem on raskete haigusjuhtumite ja suremuse langus. Haigusjuhtumitest üldiselt rääkides ei ole näha nii järsku langust. Siin on keskmine nakatumiste hulk päevas kolm nädalat tagasi, kaks nädalat tagasi, üks nädal tagasi ja sel nädalal ja see on kogu aeg keskmiselt umbes 3000 päevas. Aga isegi selle juures me näeme suremuse ja raskete juhtumite langust. Me näeme, et inimesed endiselt nakatuvad, aga sellel ei ole erilist mõju või on väike mõju suremusele. Selle põhjus on, et endiselt levib nakkus laialdaselt noorte hulgas, kes ei ole vaktsineeritud. Täna on 90-95 protsenti inimestest, kes on haiglas, vaktsineerimata inimesed.

Need on suurepärased tulemused ja näitavad selgelt, et vaktsineerimine toimib ja toimib suurepäraselt. Me oleme selle üle väga rõõmsad. Ma olen ühes vaktsiinikomisjonis, ma kuulun kliiniliste uuringute nõuandvasse komisjoni ja me ausalt ei oodanud selliseid tulemusi. Me olime alguses isegi skeptilised, sest me ei näinud vaktsiinide suurt mõju, aga me saime aru, et see võtab aega, rohkem aega kui me alguses arvasime. On vaja teatud kannatlikkust. Hetkest, mil suur hulk inimesi saab vaktsineeritud, kulub umbes üks-kaks kuud enne, kui mõju hakkab avalduma.

Kas ma saan õigesti aru, et viiruse levik on endiselt probleem ja vaktsineeritud inimesed võivad jätkuvalt viirust levitada, aga nad ei jää enam haigeks?

Täpselt. Meil ei ole küll lõplikke analüüse. Me näeme langust juhtumite hulgas, nii et midagi on kindlasti muutumas. Asi on selles, et viiruse edasiandmine leiab endiselt aset, eriti noore elanikkonna hulgas. Praegu on üle 80 protsendi haigusjuhtumitest alla 40-aastased inimesed. Suur hulk on lapsi, ligi 40-50 protsenti on seotud lastega, kes on vaktsineerimata. Siin ei ole midagi teha, aga haiguse mõju neile inimestele on väiksem.

Me kaldume arvama, et meie eesmärk praegu ei ole keskenduda viiruse edasiandmisele, sest me ei saa sellega midagi teha. Me teame, et vaktsiin võib haiguse levikut aeglustada, aga selle põhjal, mida me praegu teame, ei välista see viiruse saamist ja edasi andmist. Vaktsiin vähendab raskete juhtumite hulka, suremust ja haiglajuhtumeid. Selline on meie lähenemine praegu. Sellepärast me arvame, et me võime taasavada oma majanduse, oma koolid ja kõik muu.

Lõppude lõpuks, kui viirus ringleb ühiskonnas, aga ei ohusta seda, siis see on okei. Kui riskirühm on vaktsiiniga kaitstud, siis see peaks ka olema okei. See ei tähenda, et me oleksime sellega ühel pool. Me jookseme endiselt maratoni. Endiselt on mutatsioonid, mis võivad meid rünnata ja on palju põhjuseid, miks asjad võivad vales suunas liikuda. Aga praegu valitseb Iisraelis palju optimismi.

Iisrael avab end ja kogu maailm tahab end varsti taasavama hakata. Mida see tähendab? Kas viirus võib meid uuesti rünnata ja me maadleme selle murega veel palju aastaid? Kui optimistlik või skeptiline teie olete?

Kui on midagi, mida see viirus on meile õpetanud, siis seda, et me peame olema väga alandlikud. See viirus võib teha palju trikke. Me oleme ettevaatlikult optimistlikud. Mais oli meie kümne miljoni elanikuga riigis ainult kümme või kuus juhtumit päevas ja me arvasime, et see on läbi ja kõik on korras. Me hakkasime taas asutusi pikkamööda avama, tegelikult mitte pikkamööda, vaid liiga kiiresti. Suvel oli näha kõikumist ja suve lõpus läks juhtumite hulk taas väga kiiresti üles.

Nüüd on meil vaktsiinid, aga ikkagi võib ette tulla mutatsioone, nagu Lõuna-Aafrika või Brasiilia mutatsioon, mis võivad olla, ma kordan, võivad olla, sest meil puudub selle kohta reaalsest elust info, vaktsiini suhtes resistentsed. Ma arvan, et see võib olla osaline resistentsus. Kui midagi juhtub, võime me olla tagasi alguses.

Teine asi, mis meile muret teeb, eriti arvestades seda, et meil Iisraelis on head tulemused, on uute mutatsioonide riiki sissetoomine. Praegu on Iisraelis 80-90 protsenti haigusjuhtudest põhjustatud Briti mutatsiooni poolt ja see on okei, sest selle eest vaktsiin kaitseb. Üks protsent meie päevastest juhtumitest on Lõuna-Aafrika tüvega. Kui tuua väljast mutatsioone juurde, siis on seda raske kontrollida.

Me oleme Iisraelis peatanud suure osa lennuliiklusest. Ainult 1000-3000 inimest võivad päeva jooksul Iisraeli tulla ja nad lähevad testima kohe lennujaamas. Kui nad on positiivsed, siis me sekveneerime genoomi, et teha kindlaks, kas tegu on mutatsiooniga. Kui on, siis tuleb sellega palju rohkem tegeleda, et viiruse levikut peatada. Aga mis juhtub, kui me avame oma lennujaama nii nagu see oli aasta tagasi, kui sealt käis läbi 100 000 inimest või 150 000 inimest päevas. Me ei suuda neid kõiki testida või tegelikult me suudaksime teha 100 000 testi päevas, aga kui ilmnevad positiivsed juhtumid, siis tuleb ka sekveneerida ja meil ei ole selleks võimekust. Sellepärast me usume, et me sõltume vaktsineerimisest teistes riikides.

Teised riigid peavad samuti oma elanikkonda vaktsineerima, et viiruse levik peatada. Ja sellepärast ma ütlengi teile, et see ei ole kuue kuu, vaid mõne aasta küsimus, see võtab üks-kaks-kolm aastat, kuni me suudame globaalselt seda pandeemiat kontrollida. Iisraeli tasemel on meil asjad praegu okei. Me võime kahe-kolme kuu pärast uuesti rääkida, kuidas meil läheb.

Mis on olnud teie edu võti, kuidas Iisrael sai vaktsineerimisega hakkama nii kiiresti?

Esiteks muidugi vaktsiinidooside hankimine. Sellepärast asusime me läbirääkimistesse ettevõtetega - Pfizeri, Moderna ja Astra Zenecaga ja meil on lepingud. Me tegime seda aegsasti eelmisel suvel, enne seda, kui me teadsime ravimikatsetuste tulemusi, sest me teadsime, et parim viis probleemi lahendada on riigi jaoks vaktsiinide kasutamine, või õigemini nii riigi kinnipanek kui ka vaktsiinid.

Pandeemiaga võitlemiseks ei ole palju võimalusi. On võimalik teha totaalne kinnipanek nulljuhtumi poliitikaga, nagu on teinud Hiina, Uus-Meremaa ja Austraalia. See ei ole kerge. Või siis lasta asjadel minna nii nagu nad lähevad, mis võib olla väga problemaatiline. Iisraelis nagu veel paljudes teistes riikides me hindame elu väga kõrgelt ja me ei saa seda teha.

Ja kolmas võimalus on see, mille on valinud enamik riike ehk püüda kinnipanekutega kontrollida viiruse levikut, loodetavasti kuni vaktsiinide või muude lahenduste tekkeni, mis aitaksid pandeemia alla suruda.

Nii et esimene asi oli, et me vajame vaktsiine, lähme ja hangime vaktsiinid. Isegi kui need ei ole veel valmis, kirjutame lepingud alla ja võtame kohustuse. Sest tuleb aru saada: üks päev kinnipanekut või üks nädal kinnipanekut on majanduslikult võrreldav suure hulga vaktsiiniga. Rääkimata päästetud eludest, mis on kõige olulisem.

Teine asi oli logistika. Logistika oli Iisraelis suurepärane. Ma arvan, et me oleme väga head projektide ärategijad. Pikaajalised asjad võivad olla probleemsed, nagu teistes riikides kriisi juhtimisel. Aga me otsustasime, et me vajame vaktsiine ja meil tuleb see ära teha kiiresti. Ühe-kahe nädala jooksul suutsime me püsti panna 400 vaktsineerimiskeskust Iisraelis.

Iisrael on ka väike maa territooriumi poolest ja selle poolest, kui kiiresti jõuab ühest punktist teise. Iisraeli põhjaosast jõuab lõunasse nelja-viie tunni pikkuse autosõiduga. Aga enamik elanikkonnast elab riigi keskosas, pool elanikkonnast. Ma ütleksin, et me kõik elame poole tunni kuni ühe tunni kaugusel lennujaamast. Nii et kui vaktsiinidoosid jõuavad siia, siis jõuavad need inimesteni üsna kiiresti. Nii et meil olid kõik need keskused kõikjal üle Iisraeli ja isegi, kui keegi elas kuskil kaugel, siis tunni ajaga jõudis igal juhul vaktsineerimiskeskusse. Siin ei olnud mingeid probleeme.

Ja meil on Iisraelis neli haigekassat, kes omavahel konkureerivad. Kõik tahavad oma klientidele pakkuda parimat hoolitsust. Ja kõik süsteemid Iisraelis on digitaalsed ja väga efektiivsed.

Mina sain broneerida oma vaktsiinisüsti telefonist. Sisestasin oma identifitseerimisnumbri, mõne sekundiga pakkus süsteem võimalust minna sinna, sinna või sinna. Siis tuli koht välja valida. Aja sai tavaliselt kinni panna nädal aega hilisemaks, aga seda võis alati korrata, kuni õnnestus saada aega ka juba homseks või umbes nii.

Ja me ei raisanud enamasti tilkagi vaktsiini, sest me seadsime süsteemi sisse nii, et õhtul kella kümne paiku võisid inimesed ilma kokkulepitud ajata minna vaktsineerimiskeskusse ja kui seal oli vaktsiinidoose üle jäänud, siis nad said need doosid. Me püüdsime olla väga tõhusad. Ja kui sul ei ole mobiiltelefoni või arvutit, siis sulle helistati, eriti kui sa kuulusid riskigruppi ja pakkusid vaktsineerimisaega. Ja kui inimesel ei olnud võimalik vaktsineerimispunkti minna, siis me arendasime hiljuti välja süsteemi, et meditsiiniõed lähevad koju vaktsineerima. Me töötasime kõvasti ka vanadekodudega, sest see oli pandeemias peamine probleem. Organiseerimine oli tõesti eriline ja kõik panustasid.

Ja veel üks oluline punkt on see, et Iisraeli rahvas pooldab üldiselt vaktsiine. Muidugi on meil mõned mittevaktsineerijad, aga neid ei ole palju. Alguses hinnati, et 50 protsenti tahab vaktsineerida ja 25 protsenti kõhkleb ja 25 protsenti ütleb, et ma ei taha seda. Praegu on umbes 90 protsenti valmis seda tegema ja üksnes 10 protsenti ei taha seda või ütleb, et ma ei vaja seda või ma mõtlen veel.

Meil on tõesti väike protsent inimesi, kes on tõepoolest vaktsiinide vastu. Sest me näeme nende mõju ja ei ole näha kõrvalmõjusid, ei ole näha, et inimesed sureksid või et neil hakkaksid sarved kasvama või midagi muud sellist. Nii on inimesed veendunud, et see on hea asi. Olulised on ka eeskujud, näiteks lasi end vaktsineerida peaminister. Ja ka meedia, näiteks vaatad uudiseid ja uudisloo nurgas on kirjas, et mine vaktsineerima või midagi sarnast. See ei ole nii nagu mitmel pool mujal, kus inimesed ei ole piisavalt haaratud.

See kõik kokku ehk asja kommertspool, logistika ja inimesed ning avalik arvamus, see on parim retsept vaktsineerimiskampaaniaks, mille tagajärjel enamik Iisraeli elanikest on vaktsineeritud.

Üks osa vaktsiini ostmisest on ka info jagamine ettevõttega. Kas see oli vaidluse teema või on see teie meelest selline normaalne asi, mida teha?

Aga miks mitte. Milles on probleem?

Mina ei arva, et oleks probleem, küll aga ütlevad mitmed poliitikud Euroopas, et ei, meie ei saa nii teha.

Ma tean. Ma olen sündinud Prantsusmaal ja annan pea iga päev intervjuusid prantsuse meediale ja alguses nad küsisid, et aga te jagate oma andmeid ravimitööstusega. Ma ütlen teile ausalt, mind ei huvita, meid ei huvita. Missugused andmed need on? See on anonüümne info. Seal ei ole kirjas, et professor Cyrille Cohen on 45-aastane ja tal on veidi kolesterooli. See ei ole ju nii.

Seal on vanus ja teatud terviseseisundi info, aga seal ei ole sina oma nimega. Ja me elame ajal, mil igaüks jagab oma andmeid Facebookis, Instagramis ja kus iganes. Kuulge, sa võid seda teha oma tervise hüvanguks. Ma räägin tõsiselt. Meil Iisraelis ei ole sellega probleemi. Alati on üksikud inimesed, kes ütlevad, et enne tuleb küsida ja nii edasi. Aga me teeme palju asju, näiteks statistikat. Ja see on täpselt sama asi. Nii me saame sellest siin Iisraelis aru. Kui see aitab elusid päästa, siin ei ole õigustamatut konfidentsiaalsuse rikkumist.

Kahjuks pidime me tegema palju hullemaid asju. Näiteks telefonide asukoha informatsiooni, et teha kindlaks kontakte ja leida, kas keegi on nakatanud teisi inimesi ja nii edasi. See on minu arvates veidi jõulisem sekkumine. Aga üldise anonüümse info jagamine? Me jagame neid andmeid Pfizeriga, aga ka WHO-ga ja teiste riikidega. Me jagame oma kogemust. Kui see aitab elusid päästa, siis siin ei ole mingit küsimust.

Pikemalt puudutab teemat esmaspäevane "Välisilm", mis algab ETV-s kell 21.40.