Toomas Peterson: teater, raamatukogu, kunstihoone, kuhu küll neid rajada?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Toomas Peterson. Autor/allikas: ERR

Peame rajama väiksemaid, mobiilsemaid ja polüfunktsionaalsemaid hooneid ajaloo, kultuuri ja tuleviku eksponeerimiseks ja tarbimiseks, kirjutab Toomas Peterson.

Suure tõenäosusega oleme väljumas tervishoiukriisist, vähemalt oleme kogemuste võrra rikkamad, et tulevikus uutele rünnakutele vastu seista. Ilmselt ei olnud meil tegemist ka klassikalise, iga 10-12 aasta järel saabuva või tekitatud majanduskriisiga. Eelmisel aastal oli meil majanduslangust viie protsendi ringis ja selleks aastaks prognoositakse enam kui viie protsendilist majanduskasvu USA-s, Hiinast rääkimata. See osundab, et tegemist oli väikese ehmatava raputusega.

Kui oleme üle saanud hetkelisest peataolekust, oma rivid joonde ajanud, on rohkem aega ka tulevikuvaadeteks, sealhulgas sellele, milliseid kultuuriehitisi soovime rajada.

Rohepööre ja praeguste ning tulevaste viirustüvedega koos elamine viitavad väga tugevalt meid siduvate majandusstruktuuride paradigmaatilistele muutustele. Ja nende muutustega kaasnevad ka ühiskondlike ja sotsiaalsete suhete olulised nihked. Nende süsteemide ja allsüsteemide rägastik reageerib tõugetele väliskeskkonnast, viimaseks müksatuseks oli viiruste laialdane pealetung ennast looduse krooniks pidavale inimkonnale.

Aga kas me tajume, kuidas need süsteemid reageerivad väliskeskkonna muutustele? Ilmselt konkreetselt mitte, pigem peaksime aru saama, et vanad arusaamad ühiskondlikust korraldusest tuleb järk-järgult minetada ning tuleb olla valmis muutusteks. Muutused peavad toimuma ka tulevikus meie poolt rajatavate hoonete iseloomudes ja funktsionaalsustes.

Inimesed on läbi aegade ümbritsenud end kõikvõimalike hoonetega, funktsionaalsuse tagamiseks, kuid ka ilumeele rahuldamiseks. Nüüd on Eestis lahvatanud diskussioon kultuurkapitali raha jagamiseks.

Riigikogu kultuurikomisjon otsustas täiskogule teha ettepaneku nimetada neli riiklikult tähtsat kultuuriehitist: Tartu südalinna kultuurikeskus, Narva Kreenholmi kultuurikvartal, Arvo Pärdi nimeline muusikamaja ja rahvusooperi praeguse hoone juurdeehitus, kusjuures lõpphääletus nn suures saalis peaks toimuma juba kevadistungjärgu lõpuks. Jättes kõrvale pisut marginaalsemad objektid, keskendun edaspidi Estoniale ja Sükule.

Poolteist aastat tagasi, enne käesolevat tervishoiukriisi, arvasin, et Tallinna Linnahall tuleb lammutada. Selmet rahmeldada ja kulutada aega kesklinna ooperiteatri juurdeehitusega, mille realiseerimine on ülimalt kahtlane, ükskõik mis vormis, maa peal või maa peal, on meil pärast kolemaja ehk Linnahalli lammutamist maa-areaal olemas.

Loome uue funktsionaalsuse ja mere poolt vaadeldava maamärgilise, elegantse hoone. Modernse, turismi elavdamiseks vajaliku konverentsikeskuse võime ehitada loogiliselt lennujaama lähistele.

Süku problemaatika tagapõhjaks on muidugi osade tartlaste soov viimase suure konventsionaalse sõja tagajärgede likvideerimine südalinnas. Aga kui suudeti rajada koletemplid uue endise bussipargi ja vana kaubamaja kohale, kas siis saab oodata midagi paremat hoone näol kesklinna parki?

Raamatukogude funktsioonid muutuvad kiiresti, sh virtuaalsemaks ja samal ajal on Tartul olemas ca 40 aastat tagasi ehitatud suur ja hoonena jäik ülikooli raamatukogu. See, et kunagi oli ülikooli oma n-ö akadeemilisem ja linna oma n-ö rahva poole suunatud, enam ei päde. Veelgi enam, ülikooli raamatukogu on kesklinna pargist ainult kiviviske kaugusel.

Kunstimuuseum saab oma eksponeerimisi ja fondide säilitamisi suunata osaliselt hiigelsuurde Eesti Rahva Muuseumi. Miks me ehitame veel juurde hooneid, mis vajavad ülalpidamist, asjaajamist ja kui ühiskondlikud ning majandusstruktuurid muutuvad, võivad taolised hooned jääda üksnes hooneteks, kõledateks seinteks.

Lisame raha pigem teedesse, ühendustesse, teadusesse ja haridusse, peamiselt palkadesse, mitte betooni ja puitu. Ja Tartu säilitab ning korrastab veetleva pargi keset linna, kus on ruumi nii väärikatele kodanikele kui ka ühiskonna heidikutele.

Lõpetuseks tulen ikka ja jälle tagasi tõdemuse juurde: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ning tarkust nende vahel alati vahet teha." See sõnamine kuulub arvatavasti Ameerika teoloogile Reinhold Niebuhrile, kuulsaks on selle kirjutanud Kurt Vonnegut. Antud tarkusetera on ülioluline eelkõige tulevasi suuri sotsiaalseid ja ühiskondlikke muutusi silmas pidades. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: