Nädala eest jätsime hüvasti kindralleitnant Johannes Kerdiga. Johannese sängitamine isamaa mulda oli kõigiti väärikas, seda ei suutnud väärata ei viirus, ilm ega templirüütlid. Meie, kaitseliitlased, ei mahtunudki kaitseväe kalmistule ära, meid oli selleks lihtsalt liiga palju. Nii mälestati lahkunud kamraadi üle kogu Eesti Tallinnast Värskani.

Kaotusvalu on sügav, sest lahkus suure südamega inimene. Kolmekümneaastasest sõprusest on järel müriaad mälupilte, kuid Johannese kui inimese iseloomustamiseks kerkivad kõigepealt esile märksõnad sisemine põlemine, väärikus, meelekindlus ja usaldus.

Mul oli au olla Johannese kõrval kaitseliidus keerulistel üheksakümnendatel. Ei olnud harvad need hommikud, kui ta sisenes staapi, käes peotäis paberilehti ja kurtis, et ei saanud magada. Hinges kriipiv nõudis väljakirjutamist uneaja arvelt.

Meenub käik Tartusse Kertide juurde koju. Tüdrukud olid alles väikesed ja Johannes ütles naljatades, et nad kutsuvad teda televiisorionuks, sest isa näeb telerist sagedamini kui kodus. Teenistus kaitseliidu ülemana nõudis igapäevast ööpäevaringset pühendumist. Sisemine põlemine ja kohusetunne hoidsid Johannest käigus, seda sageli pere ja tervise arvelt.

Johannest võis alati usaldada, ta ei reetnud sind kunagi. Mäletan tööõnnetust teel Tallinna, kui avastasime, et autol saab bensiin otsa. Kummalgi meist polnud raha kaasas. Keerasime teeäärse küla väikesesse bensiinijaama. Johannes tutvustas ennast kapten Kerdina ja soovis tankida. Siis näitas käega minu peale ja ütles, et raha hetkel ei ole, aga leitnant toob homme võla ära. Võhivõõras tanklaomanik usaldas ohvitseri ausõna, paak tangiti täis ja võlg sai järgmisel päeval makstud.

Mis muu kui usaldus sundis presidenti ulatama Johannesele paralleeltelefoni ainult presidendi kõrvadele mõeldud kõne ajal. Toru teises otsas oli jalgu trampiv poliitik, kes nõudis presidendilt kandikul Johannese pead.

Apokrüüfides kirjutab Jeesus Siirak pealkirja all "Kolm halba nähtust", et tema süda on murelik kahe asja pärast: kui sõjamees peab vaesuse pärast puudust kannatama ja kui arukaid mehi ei panda millekski.

Isegi kui oli väga kitsas ja kuuljaid kõrvu väga vähe, jäi Johannes alati väärikaks. Kui ta oli millegi õigsuses veendunud, jäi ta endale kindlaks ka siis, kui sellel olid tema jaoks negatiivsed tagajärjed. Vaevalt, et keegi kõrvalt suudab täiel määral mõista, mida tunneb üks üdini sõjaväelane, kui ta kaitseväeteenistusest välja manööverdatakse.

Johannes nägi paljudest selgemini ja kaugemale. See on kindlasti meie õnn, paraku oli see vahel ka tema õnnetus. Kaugemale nägemine tähendas tihti ka mugavustsooni sumbunute ärkvele raputamist. Digitempel Eesti otsaesisel on suuresti tema teene. Kaitseliiduga oli ta vanematekogu liikmena seotud kuni lahkumiseni.

Johannes ei olnud pelgalt kindral, vaid ka riigimees. Ta jõudis palju ja jättis endast maha nii mõnegi monumendi. Olgu selleks kasvõi ajalooline kaitseliidu peastaabi hoone Tallinnas Toompea 8, mille võtsime okupantidelt üle just tema käsul.

Ometi oli lahkumine nii ootamatu, et palju jäi pooleli. Arvan, et üheks monumendiks Johannesele võiks olla riigikogus esimese lugemise läbinud riigikaitseseadus.

Eelnõud on nüüdseks menetletud üle aasta. Küsimustest ja murekohtadest annavad ülevaate riigikaitsekomisjoni protokollid. Neid on nii palju, et Johannes ja veel kolm komisjoni liiget panid seljad kokku ja kirjutasid sisuliselt alternatiivse eelnõu. On tähelepanuväärne, et kuigi allakirjutanud esindavad erakondi nii koalitsioonist kui ka opositsioonist, ühendab neid üks – tegemist on endiste kaadrikaitseväelaste ehk professionaalidega.

Sätteid ja põhjendusi hõlmavale 131 leheküljele laekus kaitseministeeriumist kaheleheküljeline vastus, mille sisu võeti kokku dokumendi viimasesse lausesse. Ministeeriumi hinnangul ei väärinud kolme kindrali ja ühe vanemohvitseri mõtetest ükski üleskorjamist. See on kummastav.

Tõsi, praegusel tõdede paljususe ajastul tuleb alati aega võtta ja uurida arvaja tausta. Meil on ju ka selliseid eksperte, kes usuvad, et koos põllumehega fotol poseerimine teeb endastki natuke põllumehe. Kuid antud juhul ei tohiks alternatiivile allakirjutanud nelja saadiku riigikaitselises kompetentsis küll keegi kahelda.

Pall on nüüd küll riigikogu väravas, aga kutsun kaitseministrit üles oma eelkäija seisukohti üle vaatama. Kindlasti oleks sellest eelnõuga edasi liikumisel abi. Alustada võiks kasvõi nendest kitsaskohtadest, millele sai mõne aja eest riigikaitsekomisjonis tähelepanu juhitud.