Kert viimases intervjuus: tegin kõik, et asi laheneks rahulikult, mitte sõjaga

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Johannes Kert president Lennart Merilt ordenit saamas. Autor/allikas: SCANPIX / ÕHTULEHT

Viimase intervjuu rahvusringhäälingule andis Johannes Kert mullu sügisel. Sarja "Üle noatera" tegijad palusid tal meenutada 1993. aasta jäägrikriisi, kui Eesti Läänemaa vabatahtlik jäägrikompanii kuulutas enda allumatust kaitseväe juhtidele ja õhus oli relvastatud konflikti võimalus.

Kindral Kert, kes teenis 1993-1996 Kaitseliidu ülemana, mäletas ligi 30 aasta taguseid segaduste aja sündmuseid päris hästi. Tema pilgus oli aegajalt mineviku meeldetuletamise soe helk.

Kuidas Johannes Kert kirjeldas neid, kes olid tema ümber 1990. aastate alguses, kui Eesti riiki otsekui kild killu haaval ehitama hakati?

Olid inimesed, kes olid õnnelikud, et Eesti sai vabaks, aga samal ajal ei olnud nad valmis muutma oma mõttemaailma. Olid inimesed, kes kahetsesid, et Eesti jaoks hakkas sulguma suur idapoolne majandusala, kus nemad tahtnuks äri ajada ja suhelda harjumuspäraselt tuttavatega üle endise Nõukogude Liidu. Siis olid inimesed, kes olid õnnelikud, et Eesti on iseseisev ja üritasid siia tuua Lääne ärikultuuri ja luua ärisidemeid Läänes.

Riigikaitseküsimustes oli mõtteselguse asemel mõttesegadus, tunnistas Kert, sest strateegilise mõtte kogemus oli Eestis 50 aasta jooksul katkenud. Ja see, kui üks või teine sõjaväelane oli endise Nõukogude Liidu armees olnud kolonel või isegi kindralmajor nagu ka Läänes kolonel või kindralmajor, ei tähendanud veel, et nad olnuks strateegilised liidrid, vaatas Kert rahulikult tagasi.

Üleüldse oli temas toonaste tegutsejate suhtes palju mõistmist ja vähe kriitikat.

Näiteks: "Ja see oli nagu palju tahta, et nad kohe oleksid hakanud aru saama kõikidest strateegilistest seostest seda enam, et osa nendest oli just Eestisse tagasi pöördunud väga patriootlike tunnete ja mõtetega. Aga see ei tähenda, et nad said aru kõikidest siin kujunenud seostest ja suhetest."

Kerdil oli oluline roll, et 1993. aasta lõppes rahulikult.

Suvel korraldasid Ida-Viru suuremad linnad Narva referendumina tuntud rahvaküsitluse, mille varjatud mõte oli kompida võimalusi separatistliku piirkonna moodustamiseks. Tollane  kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln nimetas Kerdi Narva komandandiks, et kui on vaja sekkuda, siis Kert läheb. Sai teistmoodi hakkama – Narva jäi Eesti külge ja Kert ei pidanud Narva minema.

Teine oli allumatust kuulutanud jäägrikompanii taltsutamine. Jäägrid sulgesid end Haapsalu lähedale Pullapääle ja keeldusid alguses relvi loovutamast.

Mõned küsimused-vastused Kerdi viimasest intervjuust, mis on rahulik ja mõtlik, mõistev ja andestav jutt...

"Eesti kaitseväel olid igaks juhuks kõik plaanid. Ja kuna käskkirjas oli minu nimi, kes oleks pidanud juhtima üksust, kes pidi relvad [jäägrikompaniilt] võtma, siis see oli see põhjus, miks ma tegin endast kõik oleneva, et need küsimused lahendataks mitte relvastatult, vaid rahulikult. Otsisin koos kaaslastega kõikvõimalikke lahendeid. Ja lõpuks, nagu me mäletame, küsimus ka lahenes ilma relvastatud üksuseta."

Aga plaan oli olemas, et siit tuleb Kalevi pataljon, siit Kuperjanovi pataljon ja nad võtavad Pullapää üle?

"Vastava käskkirja projekt ja plaanid loomulikult olid paberil."

Kui toona ei oleks suudetud teistmoodi kokku leppida ja need plaanid oleks käiku läinud, siis...?

"Kindlasti see poleks olnud Eesti riigi jaoks hea algus. Me olime Eesti riigi taastamisega üsna algusjärgus ja kui siin oleks veri vahele tulnud, siis see poleks kindlasti hea olnud. Ma väidan, et põhiosa jäägrikompaniist olid ausad isamaalased, noored mehed, kes võib olla väga täpselt aru ei saanud, kuhu neid juhitakse." 

Toona oli usaldamatus oli politsei ja kaitseliidu vahel?

"Jah, muidugi. Kõlasid ju sellised loosungid, et mis politsei, see ju endine miilits, et las saab kõigepealt politseiks... Teine kuskilt käibele lastud loosung, mis tegi väga palju kahju, oli punapolkovniku loosung. Ma väidan, et väga paljud targad inimesed, kes ei tahtnud, et neile näpuga näidatakse ja öeldakse "Punapolkovnik!", jäid üldse kaitseväe juurde tulemata, millest on kahju."

Mitmed omaaegsetest jäägritest siiski jätkasid Eesti kaitseväes.

 "Jah, ja on jätkanud ka turvafirmades, ja mitmed nendest on osutunud väga tublideks inimesteks."

Tänapäeval on sellise jäägrikompanii tekkimine ju mõeldamatu?

"Ma ei tea, jah, võib-olla joonisfilmis või kuskil teises filmis, aga mitte tegelikkuses ja mitte Eestis."

Aitäh, härra kindral.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: