Kalev Vilgats: Pärnu poliitika jõujooned sõltuvad meeste plaanidest

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Pärnu linnavolikogu istung. Autor/allikas: Kuvatõmmis/YouTube/Pärnu Linnavolikogu

Kalev Vilgats annab kohalike valimiste lähenedes ülevaate Pärnu poliitikaelust. Paljude pärnakate arvates võiks praegune linnapea Romek Kosenkranius jätkata, sest suuri skandaale pole tal olnud, nendib Vilgats.

Eesti kohalikud valimised on 17. oktoobril ja loodetavasti viirus nende korraldamist enam või juba ei sega. Mitmes linnas ollakse valmis jõudude vahekorda muutma. Tallinnas tahetakse lõpetada Keskerakonna ainu- ja isevalitsus, Narvas on muutused juba toimunud ja neid kavatsetakse kaitsta, Tartus võivad üritada suuremat läbimurret uustulnukad jne.

Suvepealinna Pärnu tulevased jõujooned hakkavad ilmet võtma, kui selgub, mida kavatsevad teha erakondade käilakujud ja teised tegijad mehed. Läinudkevadine ebaõnnestunud võimuhaaramine, mis saatis Isamaa karistuspingile, seadis võimukaalud Pärnus enneolematusse tasakaalu.

Võimuliidul, kuhu kuuluvad linnapea Romek Kosenkraniuse valimisliit Pärnu Ühendab, Keskerakond ja EKRE on volikogus 20 ning opositsioonil, kus on Reformierakond, Isamaa ja üks sots 19 mandaati.

Seega peab koalitsioon võimalikult mööda joont ja volikogu istungitel täies koosseisus käima, et vastasrind ei saaks hääletamistel mingit vimkat visata. Igal juhul on Isamaa ja Reformierakonna opositsioon üle aastate tegusamaid, mis Pärnus nähtud.

Võiks öelda, et 2015. aastal riigikokku valitud reformierakondlaselt Toomas Kivimägilt linnapea kaelaketi üle võtnud Romek Kosenkranius, kes 2017. aastal ametisse tagasi valiti, on üks suuremaid poliitilisi enigmasid Pärnus.

Keegi ei tea, mida ta mõtleb. Ise on ta näiteks siinkirjutajale öelnud, et kavatseb hästi järgi ja läbi mõelda oma järgmised sammud. Kas minna valimisliiduga Pärnu Ühendab sügisel uuele ringile? Opositsioon on lootnud, et sealt võiks keegi ära kukkuda, näiteks isepäine ja otseütlev veteranpoliitik ja ettevõtja Eino-Jüri Laarmann, kuid siiani on liit püsinud.

Vahepeal oli õhk Kosenkraniusega seotud kuuldustest nii tiine, et lõika noa või raiu kirvega. Üks levinud jutt oli, et vastutasuks Pärnu uue silla riikliku rahastamise eest asub Kosenkranius Keskerakonna esinumbriks ja aitab neil kohalikel valimistel võita. Kosenkranius ei kiirusta parteistuma. Õigupoolest on ta vihjanud, et omavalitsuses on oldud juba küll, tehtud on muidki ja ahvatlevamaid ettepanekuid.

Paljude pärnakate arvates võiks Kosenkranius jätkata, sest suuri skandaale pole tal olnud. Jah, opositsioon kritiseerib linna rahanduspoliitikat, terve pinutäis piike on murtud Läänemere Kunstisadama pärast ja pahandatud on vähemalt ühe ametisse määramise üle, kuid…

Asi on selles, et kui Pärnut targalt juhtida, siis nopib järgmine linnapea marju ja lõikab linte. Kohaliku võimu juures ei mäleta tavaliselt keegi, kes üht või teist projekti algatas, küll aga jäävad meelde lindilõikajad. Järgmisel neliaastakul võiksid valmida nii linna kunstihoone bussijaama vastas kui ka uus sild. Mõlemad oleksid uued ja jäävad aktsendid Pärnu ilmes.

Kosenkraniusel ei ole kiita võimupartneritega. Oma olemuselt teeks ta koalitsiooni pigem praeguse opositsiooniga. Keskerakonnal on volikogus kaheksa kohta, aga siinkohal ei tohi unustada, et paljuski mängis tulemuse kujundamisel rolli Kadri Simsoni 2413 häält.

Simson oli Pärnus üks tuntumaid ja mehisemaid keskerakondlasi, kes kõnetas nii linna kui ka maakonna valijaid. Praegu ongi Keskerakonna häda kohaliku käilakuju puudumises. Linnavolikogu esimees Andrei Korobeinik on Keskerakonda üle hüpanud Reformierakonnast, kus tema talenti piisavalt ei tunnustatud.

Simsoni asendusliikmena on riigikogus Sindi kunagine abilinnapea ja linnapea ning Pärnu endine abilinnapea Marko Šorin. Talle aga sobib rohkem igavese teise roll. Loomuomase ujedusega hoiaks Šorin rohkem tagaplaanile. Nii et Keskerakond peab keskenduma Pärnumaal kohaliku pea otsingutele.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on linnavolikogus esindatud viie liikmega ja parim näide sellest, kuidas suur juht võib enda järel tuua volikogu tiiki prügikala.

Pärnu puhul on öeldud, et tugevas nimekirjas isiklik vähemalt sajahääleline panus tagab koha volikogus. EKRE-lastest suutis seda Pärnu teises ehk maaringkonnas teha vaid unustamatu sõnaseadja ja kunstiasjatundja Heldur Paulson. Kõik teised on oma mandaadi võlgu Mart Helmele. Mart Helmel pole pääsu, kohalikel valimistel oodatakse temalt taas kandideerimist sünni- ja noorpõlvelinnas.

Pärnu linnavõimu opositsioonipoolel on pilt veelgi mõistatuslikum. Kõigepealt Eesti üks pikaajalisemaid, kui mitte kõige kauem ametis olnud maavanemaid Toomas Kivimägi, kes taasiseseisvunud Eestis oli Pärnus esimene teist korda ametisse tagasi valitud linnapea. Nüüd on ta teist koosseisu riigikogus.

Kummati tundub, et Kivimägi ei kuulu Kaja Kallase Reformierakonnas sellesse ringi, kust tulevad ministrid. Seega on kõrgeim, millele loota võib, riigikogu komisjoni esimehe koht. Kas see aga rahuldab? Milleks olla Tallinnas seersant, kui võiks Pärnus olla meer (mayor)? Kivimägil on kaalukaid teeneid linna ja maakonna ees ning kui perspektiivid tunduvad huvitavad, siis on need isikuomadused, mille pärast teda ei sallita, lihvitavad.

Kuigi Kivimägi panus Reformierakonna häältesaaki Pärnus oli nelja aasta eest kolmandik, koosneb oravate nimekiri hästi tuntud inimestest, kes suudavad erakonna Pärnus üheskoos võidule viia. See ongi sügisene eesmärk.

Isamaa (tookord veel Isamaa ja Res Publica Liit) eristus 2017. aasta kohalikel valimistel sellega, et suutis teha ühevõrra hea tulemuse nii tuumik-Pärnus kui valimisringkonnas nr 2 ehk osavaldades Paikusel, Audrus ja Tõstamaal.

Praegu on võimuliit, millel endal osavaldades toetuspinda praktiliselt ei ole, hääletanud, et sügisesed valimised toimuvad vaid ühes suures ringkonnas. Isamaa oluline tugi oli Audru, kus praegu tunduvad ärksamad inimesed olema kõige rahulolematumad. Asi nimelt selles, et Audrul polnud sundi Pärnuga ühinemiseks, kuid silmas peeti võimalikku kasu tulevikus.

Nüüd tundub, et tuumik-Pärnu on osavaldadele teinud mõneski mõttes Suurt Peetrit ja Väikest Peetrit ning kostub nurinat. Ega võimuliit ole asjata tunnistanud, et osavaldade häält peaks rohkem kuulda võtma ja neile sõna andma.

Isamaa kohalik esindusfiguur Andres Metsoja on olnud Pärnu maavanem, linnavolikogu esimees ja Pärnumaa omavalitsuste liidu juht. Peale selle on ta Isamaa aseesimees. Metsoja on väljendanud valmisolekut tähtede soodsa seisu korral kandideerida Pärnu linnapeaks.

Kivimägi ja Metsoja oleksid Pärnus koos ehtne molotovi kokteil. Selle aluseks peaks olema koostöömemorandum või kavatsuste protokoll, et kohalikele valimistele minnakse teineteist toetades ja eesmärgiga teha võimupostamendil plats puhtaks. Sel juhul võiks Kivimägist saada linnapea ja Metsojast volikogu esimees.

Mis siin salata, kui passi vaadata, siis on Metsoja Kivimägist 15 aastat noorem. Metsojal on Isamaas parem lähtepositsioon, kui pidada silmas, et selles erakonnas võiks sel aastal juhtkond vahetuda. Võimalikku ministriportfelli silmas pidades on Metsoja ampluaa vast mõnevõrra laiem. Võimalikud kombinatsioonid kõditavad mõnusalt ninaalust.

Teistele erakondadele on raske näha kohta Pärnu linna poliitilisel paletil. Võib-olla sobituvad siia veel kuidagi sotsid. Teades kohaliku valija konservatiivsust, on uutel tulijatel raske end ree otsale sokutada. Pealegi pole selle nelja aasta jooksul ükski teine erakond näidanud üles suuremat huvi Pärnus kanna kinnitamiseks. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: