Kui teil on vaja sõita Tartusse, siis kuidas lähete?

Rongiga.

Aga Viljandisse või Rakverre?

(Rõhutatult) Rongiga.

Kas teile ei tundu, et Eesti on reisirongiliikluse jaoks siiski liiga väike ja liiga hõredalt asustatud?

Ei.

Seega olen üleolev, kui mulle tundub, et tegelikult on kohalik rongiliiklus suur luksus?

Väike riik on üleüldse suur luksus. Arvestades, et meid on napp 1,3 miljonit, on meie puhul luksus nii rongiliiklus, tervishoid, haridus… Kõik on luksus.

Koroonahirm, inimeste jäämine kodukontoritesse, autode eelistamine ühistranspordile, omavaheliste kontaktide drastiline vähendamine – see kõik lõikas mullu kevadel Elroni rongidega sõitjate hulka…

80 protsenti kõige halvematel aegadel.

Sõitsite tühjade rongidega ja riik maksis selle peo kinni?

Eelmisel kevadel võtsime peaaegu pool veomahtu maha. Siis oli eriolukord ja inimeste liikumine valitsuse poolt oli taunitav.

Kas koroonakriisi teine vaatus, mis algas möödunud aasta lõpus, jättis teie rongidesse rohkem reisijaid?

Praegu ei ole meil, jah, sellist kukkumist olnud. Kukkumine muidugi on, tunneme iga päev piirangute mõju. Aga valitsus ütles nüüd selgelt, et soovib ühistranspordis inimeste hajutatust. Kui meie vähendaksime oluliselt liiklust, siis inimeste hajutatust ei saaks enam tagada.

Siis oleks vähem ronge ja rohkem rahvast neis vähestes rongides?

Täpselt nii. Ja osa rahvast läheks bussidesse, mis on oma mahult väiksemad ja kus hajutatuse tagamine on veel raskem.

Mullu mai algusest kuulub teile ütlemine, et "kui me lähtume puhtalt majandusloogikast, siis praegu oleks mõttekam sõidutada inimesi bussidega". Miks seda ei tehta?

Sest riiki ei saa juhtida ja elu korraldada ainult majandusloogikast lähtuvalt. Meil on täiesti toimiv raudtee, täiesti toimivad rongid ja kui me korraga ütleks, et enam ei sõida, siis see ka eriti mõistlik ei oleks.

Et Elron on nagu sotsiaalabi projekt?

(Naerab) Kogu ühistransport on suuresti riigi poolt toetatud projekt. Riigis, kus on vähe inimesi ja nende väheste inimeste kohta siiski päris suur pindala, tulebki ühistransporti paratamatult toetada. Rongiliiklus on kallim kui bussiliiklus, seega seda toetatakse rohkem. Aga rongiliiklusel on ka rohkem perspektiivi. Bussidega ei saavuta kunagi seda kiirust, millega meie oleksime võimelised sõitma Narva, Tartusse või Viljandisse.

Üksteist aastat tagasi kirjutas Tallinna Tehnikaülikooli emeriitdotsent Mall Villemi, et rong õigustab end suure nõudluse ja pikkade vahemaade juures. Vahemaad on siin aga väikesed.

Justnimelt, aga ta kasutab sõna "õigustab" ja räägib ilmselt tasuvusest. Kui tahame, et rongiliiklus Eestis ise ära tasuks, siis seda on väga-väga keeruline saavutada.

Kas olete arvutanud, kui palju peaks maksma rongipilet Tartusse või Narva, et riik ei peaks Elronile peale maksma?

Tavaolukorras [enne koroonakriisi] toetas riik meie tegevust umbes 60 protsendiga, ise teenisime piletitulust 40 protsenti. Kui Elron peaks ka ülejäänud 60 protsenti ise teenima, siis oleksid piletite hinnad vähemalt kahekordsed. Aga riik on meile ka rongid ostnud, üks rong maksab peaaegu 10 miljonit eurot... Seda kõike teha isetasuvalt on Eesti suuruses riigis üpris keeruline.

Palju ikkagi maksaks rongipilet näiteks Tartusse?

Kui praegu on keskmine pileti hind 10 eurot, siis see võiks olla 20 ja 30 euro vahel.

Siis rongiliiklust Eestis ei oleks.

Kindlasti leiduks inimesi, kes sõidaksid, kui Elron sõidaks väga kiiresti. Aga arvestades, et sõidavad ka bussid, siis paljud reisijad koliks bussidesse, mis muudaks rongipiletid veel kallimaks.

Riisipere-Turba uuel raudteelõigul võib rong sõita kuus kilomeetrit kiirusega 140 km/h. On see Eesti raudtee kõige kiirem lõik?

Hetkel on see kahjuks meie tippkiirus. Probleem pole kinni rongides, mis sõidaksid kuni 160 km/h. Kiirust piirab taristu, mitte raudtee ise, vaid liiklusjuhtimise süsteem – et foorid läheksid õigel ajal õiget värvi, et tõukepuud tõuseksid ja langeksid õigel ajal, et rong ei tule enne läbi, kui tõkkepuu jõuab langeda.

Taristu on praegu aeglasem kui rongid.

Škoda ehitab Elronile kuus uut rongi. Kas tulevikus saab näiteks Tartusse või Narva sõites süüa rongi puhvetis ka hommikust omletti, lõunaaja Kiievi kotletti või õhtust kukeseenerisotot ja kõrvale on korralik veinivalik?

Ei. (Hakkab naerma) Sellist valikut, nagu teie ette lugesite, meie pakkuda ei saa.

Miks?

See ei ole mõistlik. Puhveti või restoranvaguni pidamine tähendab, et selleks tuleks võtta rongist suur ala. Meie rongide pikkus on piiratud depoo pikkusega, kus me ronge hooldame ja perroonide pikkusega. Kui paneksime piiratud pikkusest päris suure osa restorani alla ja laseksime maksumaksjal 60 protsenti kinni maksta, siis mina ei tahaks olla selle ettevõtte eesotsas, kes niisuguseid otsuseid teeb.

Ei saa [uutes rongides] nii uhkelt süüa. Küll saab võtta kohvi, saab võtta ampsu, näiteks võileiva, selleks tulevad eestlaste poolt mitte väga armastatud toiduautomaat ja joogiautomaat. See võtab rongist kaks-kolm meetrit. Aga puhveti pidamine võtaks ära terve vaguni.

Nojah… Aga jalgrattaid mahub uutesse rongidesse rohkem?

Jalgrattaid mahub tiba rohkem. Aga oleme jälle probleemi ees, et kui tahame rohkem reisijaid, rohkem rattaid ja rohkem võileibu, siis ühe rongi pikkuse peale ei mahu see kõik lihtsalt ära. Eks me pane need tihedamini sõitma, mis tähendab, et kokkuvõttes saab ühel päeval rohkem inimesi ratastega sõita, sest ronge liigub rohkem.

Varsti tuleb teil rahandusministeeriumi kantslerina anda nõu, kas panna kümned või isegi sajad miljonid eurod maanteede neljarealisteks ehitamisse või kohaliku rongiliikluse kiirendamisse. Või poliitikud ei küsi selliseid nõuandeid?

Kindlasti küsivad. Poliitikud küsivad alati nõu, näitab minu ametniku karjäär. Iseasi, kas ja kui palju nad saavad selle nõuga arvestada.

Milline on teie nõuanne?

Tegelikult küsiks vastu: mis on meie pikem eesmärk?

Ühendada Eesti, vastavad teile poliitikud, et ei oleks ääremaad… Mida te muigate?

Siis ütleksin, et pange [raha] mõlemasse. (Hakkab naerma)

Ühendada Eesti… See on nii suur eesmärk, et siin jääksin natuke nõutuks.

Kui tahame inimesi teadlikult suunata rohkem rohelise liikumisviisi ehk ühistranspordi poole, siis vastavalt sellele tuleks teha valikuid. Ühistranspordil on autoga väga raske konkureerida. Auto on ju ülimugav – võtad selle ukse eest, sõidad ukse ette. Ühistranspordi kasutamiseks peab kõvasti pingutama, sa pead selle tegema nii mugavaks kui vähegi võimalik, et inimene saaks samuti peaaegu ukse eest ukse ette. Seda on raske teha.

Samas söövad neljarajalised maanteed Tallinnast Tartusse või Narva rongireisijate arvukust?

Jah. Kui Tallinn-Tartu maantee uus lõiguke sai valmis, siis seda nägime ka oma reisijate arvus. Kindlasti on ka koroona mõju, et inimesed eelistavad praegu autot rohkem.

Ei taha olla suuresõnaline, aga tegelikult tuleb teha mõlemat. Tallinnast Tartusse, Pärnusse, Narva – seal peab olema tagatud kiire ja mitmekesine liikumine. Õnneks on need kõik Eesti erinevates nurkades, saame igasse suunda midagi teha.

Mida teie arvate Haapsalu või isegi Rohuküla raudtee taastamisest?

(Ohkab) See on regionaalpoliitiline projekt. Just sattusin Facebookis huvitava arutelu peale, kus loksutati küsimust, kas see on majanduslikult tasuv või sotsiaalmajanduslikult tasuv või ka seda mitte.

See on regionaalpoliitiline valik, poliitikute poolt tugevalt välja öeldud, et Rohuküla raudtee tahetakse taastada. Tuleb siis teha.

Majanduslikult küll kahjumlik, aga sotsiaalmajanduslikult kasumlik?

Majanduslikult tasuvaks see kindlasti ei saa. Sotsiaalmajanduslik mõju… Samuti raske hinnata. Kui osteti Elroni praegused rongid, ei osanud keegi arvata sellist reisijate arvu kasvu, see ju kahekordistus enne pandeemiat…

Kui palju siis aastas reisijaid oli?

Jõudsime kaheksa miljonini. Ja seda ei osatud ette näha.

Arvan, et Haapsalu raudteega juhtub sama fenomen, et seda on praegu suhteliselt raske ennustada. Väga palju sõltub, kui kiiresti me [Tallinnast] Haapsallu sõidame. Kui vahemikus 45 minutit kuni üks tund, siis pakuksime selget konkurentsi autole ja rong oleks atraktiivne sõiduvahend, inimesed võiksid elamise viia Haapsallu, sest sealt saab [kiiresti] Tallinnas tööl käia.

Kui rongiliiklus seal trassil ei suuda autodele konkurentsi pakkuda, siis kaldun arvama, et see raha kasutamine ei pruugi olla kõige mõistlikum. Seal tuleb saada kiirus üles.

See on siis Haapsalu-Tallinna ekspress, ilma vahepeatusteta?

Jah, muidugi ekspress. Kindlasti saab sinna panna ka aeglasemalt sõitvaid ronge, mis teenindavad vahepeatusi. Aga kui enne rääkisime, mis võiks Eestis olla rongiliikluse mõte, siis see, mis viib väga kiiresti ühest sihtkohast teise.

Poliitiliselt on Haapsalu raudtee igatahes kasulik, sest toob valijate hääli. Või olen ma küüniline?

Kindlasti toob valijate hääli. Aga täpselt samamoodi nagu mis iganes teine taoline projekt.

Rahandusministeeriumi asekantsleri kohalt kahjuks lahkunud Dmitri Jegorov kirjeldas seda kui realpolitik-põhimõtet – selleks, et teha mingeid strateegilisi asju, on vaja poliitikul või erakonnal lubada ka pisikesi meeldivaid asju, et üldse pukki saada, vastasel juhul jäädki strateegiast rääkima, ainult et väljaspool riigikogu seinu. Päris tabav?

Jaa… Veidi on see lihtsustatud ja päris nii ei ole, et anna natuke ära, siis saad suuri asju teha. Suurte asjade tegemine on alati paratamatult keerulisem, sest puudutab suuremat osa inimesi ja keegi jääb ikka kaotajaks.

Neli aastat tagasi otsustas valitsus anda ligi 20 miljonit eurot Pärnu lennujaama rekonstrueerimiseks, et seal saaksid maanduda välismaised tšarterlennud spaaturistidega ja samas suleti rongiliikluse Lelle-Pärnu liinil. Oli see õige, et Pärnu lennujaama eelistati kohalikule rongile?

Sain tookord aru, et see oli kohalike elanike valik.

Kohalike juhtide valik, siiski.

Need kohalikud juhid on valitud kohalike elanike poolt, kui eeldame, et meil on demokraatlik riik.

Aga loomulikult, praegu kõlab see lause eriti irooniliselt, kui koroonaajal räägime tšarterlendudest. Eks toona tehti selline valik ka põhjusel, et taheti saada kaks kärbest ühe hoobiga: et kui Rail Baltic niikuinii tuleb ja toob Pärnusse kiire rongiühenduse, siis pole mõtet [vana] raudteed taastada, teeme parem lennujaama, saame ka lennuühendused korda.

Praegu, jah, on paraku olukord, kus kumbagi eriti pole. Pole raudteed, pole ka lennujaama.

Toona öeldi, et Pärnusse jääb aastas tulemata umbes 16 000 turisti, kes eelistavad lennureisi otse sihtkohta. On see usutav, et pärast koroonakriisi need 16 000 turisti Pärnus maanduvad?

Mina ei ole hea ekspert seda hindama. Aga eks me ole kohalike lennuväljade rajamisi näinud – mingil põhjusel ei kiputa väga otselende tegema, näiteks Saaremaale.

Ja kui jõuame aegruumiliste vahemaade juurde, saaks ju maanduda Tallinna lennuväljal, ütleb minu loogika, panna inimesed tšahh! bussile või tulevikus rongile ja Pärnusse ei ole pikk maa.

Kui valitsus otsustas Pärnu rongiliini sulgemise, siis lubati, et aastast 2026 ühendab Eesti suvepealinna Tallinna ja Riiaga rahvusvaheline kiirraudtee Rail Baltic. Kas viie aasta pärast ongi nii?

2026. aasta tempos praegu liigutakse küll, mis puudutab Pärnu ühendamist. Ka Elronile on antud märku, et oleksime valmis siis kohalikku rongiliiklust seal opereerima. Seda saab teha samamoodi nagu mõtleme Haapsalu raudteega – on rongid, mis sõidavad Pärnusse väga kiiresti ja on rongid, mis peatuvad igal pool.

Aga teie, Merike Saks, sõidate nüüd kiirrongiga tagasi süvariiki?

Sooh? (Naerab)

Ma ei ole küll väga täpselt aru saanud, mida selle all mõistetakse.

Kuidas nii? Olite enne Elronit majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler, siis kantsler. Teie teate väga hästi, mis on süvariik.

Aga mis see on? Kas mingi grupeering, või?

Arvan, et see on üle hinnatud. Tegelikult toimetab meie ametnikkond põhimõttel, et ministrid tulevad oma poliitiliste soovide ja poliitiliste lubadustega ning seni, kuni need soovid ja lubadused on seaduslikud, siis ametnikud täidavad neid. Ametnikud avaldavad küll arvamust, mõni häälekamalt, mõni vaiksemalt, aga üldiselt on päeva lõpuks ikka poliitik see, kes otsustab ja ametnikud täidavad tema soovi.

Kas kantslerid ei olegi süvariigi valvurid, selle kuninglik kaardivägi?

See on 1990-ndate aastate käsitlus. Ei, kantsleri peamine ülesanne on tagada, et ministeerium suudaks ellu viia ministri soove või suuremaid eesmärke, sest ega minister kõigi detailidega tegele ja alati on teemasid, mis ministri lauale ei koondu, aga kõik need asjad tuleb ära teha.

Kantsler peab seda ametnikkonda hoidma üleval ja andma ministrile kõige paremat nõu. See, kas seda nõu järgitakse või ei, seda ei saa teise inimese pähe kuidagi valada.

Kantsleril peavad väga laiad õlad olema, et jõuab seda kõike üleval hoida?

Jah, ega kantsleri töö ole meelakkumine. Osaliselt jääd kahe tule vahele… On [ministri] poliitilised soovid, mis võibolla osale ametnikkonnale ei meeldi, kuna kogu aeg oleme teinud asju niipidi ja siis selgitada neile, et niimoodi saab, aga peame vaatama ka teistmoodi. Ministri soovide tõlkimine ametnikele on kantsleri ülesanne. Samuti tegelemine frustratsiooniga, mis ametnike seast võib tulla, kui mingid soovid neile ei meeldi.

On's kantsleritel võimalik omavahel kokku leppida nii, et poliitikute hull idee ei jõua kunagi teostuseni?

Ei. Ma ei usu, et kantslerid oleksid ka väga valmis seda tegema. Ei kujuta ette, kui hull idee see peaks olema… Midagi seadusvastast? Aga siis tegelevad sellega juba teised organid.

Mõtleme, kaalume, arutame, peame nõu, moodustame töögrupi – need aja võitmise ja poliitikute plaani põhjalaskmise või vähemalt kõrvalejätmise trikid on teile tuttavad?

Pigem võib tekkida olukord, et kui idee on väga teistmoodi või nagu te nimetasite, hull, siis paratamatult tekibki see hetk, et oot-oot, mõtleme nüüd korraks, kas sellist asja tahetakse ka päriselt teha, kas on täpselt aru saadud, millised on tagajärjed… Ja siis võibolla tundubki, et näete, nüüd hakati seda kõike [ametnike poolt] takistama.

Aga tegelikult kutsub ametnikkond poliitikuid mitu korda mõtlema, enne kui läheme midagi lõikama. Eriti, kui läheme midagi täiesti teistmoodi tegema.

Mis juhtub, kui kantsler ja minister jäävad eriarvamusele?

Ministri arvamus võidab. See on väga lihtne ja Eesti demokraatlikus ühiskonnas ka ainuõige. Kantsler on ametnik, tal ei ole poliitilist mandaati.

Ja kui nad tülli lähevad?

Siis läheb kantsler minema, ühel või teisel viisil. Kui poliitikute soovid tunduvad nii vastumeelsed, ei lahku minister, vaid lahkuvad ikka ametnikud.

Nii et kantsleril pole lootustki tülis ministriga peale jääda ja teda ootab paratamatult maaeluministeeriumi kantsleri Illar Lemmetti saatus, kelle Jüri Ratase teine valitsus ametist lahti tegi, et koalitsioon püsima jääks?

Kantslerile jäi mulje, et tegemist ei ole [maaeluministeeriumis] päris seaduslike võtetega…

Ja ta informeeris sellest riigisekretäri ja veel mõningaid asutusi.

Nii on tema kohus. Kui ta näeb, et tegeletakse asjadega, mis ei ole seadusele vastavad, siis tippametnikul on kohustus anda see informatsioon edasi.

Ja ametniku saatus on lõpuks see, et ta ohverdatakse, kui poliitikutel on nii vaja?

Jah, toona jäi ka minule mulje, et [Lemettile] tehtigi liiga, aga see on juhi portfellis olev tööriist, et juht teebki mõnikord liiga.

Ma ei tea, kas Illar [Lemetti] oleks valmis rääkima, mis maaeluministeeriumis sel ajal toimus, kuidas selle organisatsiooni tervis oli.

Eraettevõttes on lihtsam, seal lahendatakse probleemid nii, et keegi kuskil millestki eriti teada ei saa…

Kuldne käepigistus?

Absoluutselt. Ministrid on aga paratamatult kõrgendatud huvi all ja igasugune võbelus nende ümber on ajakirjanikele magus tükk, kindlasti on inimesi, kes tahavad sellest rääkida või annavad vihjeid ja kõik see must pesu pestakse lõpuks ajalehe või neti veergudel. Ja siis jääb mulje, nagu avalik sektor oleks eriline intriigipesa. Tegelikult on erasektoris täpselt samad probleemid, need ei jõua lihtsalt sellise tähelepanu alla.

Peaminister Ratas ütles kantsler Lemetti juhtumi ajal, et "...ametnikud võivad ja peavadki rääkima. Peavad rääkima otse poliitikutega, peavad rääkima ka avalikult, kui on seda vaja. Mitte mingil juhul me ei saa ehitada sellist riiki, kus me peame kedagi suukorvistama." Ongi see nii lihtne ja ilus?

Tegelikult on. Ametnik peab ütlema, kui talle tundub, et [ministri] tegevus ei ole õiguspärane. Kõigepealt peab seda ütlema oma ministrile, sest kantsleril ei ole teist vaheülemust. Järgmine loogiline samm oleks riigisekretär.

Aga avalikkus?

(Ohkab) Avalikkusesse jõuavad need asjad sõltumata sellest, kas räägib kantsler või räägib keegi teine. Paraku, jah, ministeeriumi elu on nii luubi all, et peaaegu kõik teemad tulevad päeva lõpuks välja.

Kas ma eksin, kui mulle tundub, et eelmise valitsuse ajal tõmbusid ametnikud rohkem omaette ja ei tahtnud avalikult poliitikutega vaielda, kuna kartsid enda isikliku tuleviku pärast?

Minul on seda raske hinnata. Esiteks, ei olnud ma siis [aastatel 2019-2020] ametnik. Teiseks, koroona tõmbas paratamatult ametnikud kontorist välja, nad istusid kodus ja oligi… vaiksem periood.

Aga see võis küll olla, et kuna eelmise valitsuse teatud poliitikud oli väga sõnakad ja…

Reljeefsed?

Jah, siis ega ametnik ka taha, et tema kohta halvasti öeldakse. See on inimlik, et inimene tõmbabki siis tagasi, et mitte saada negatiivset tagasisidet.

See on täitsa hulluks läinud, et viimastel aastatel on nii palju negatiivsust. Saaks ainult kellegi või millegi kohta pahasti öelda, siis olen kuidagi tegija… Mulle see üldse ei meeldi.

Kui palju oleksite teie vastu sõdinud, et takistada rahandusministril ja tema nõunikel sõlmimast küsitavat lepingut USA advokaadibürooga, millest loodeti miljoneid ja miljoneid dollareid trahviraha seoses Eesti panku väidetavalt läbinud rahapesujuhtumitega?

Kui see oleks jõudnud minuni kooskõlastamiseks ja kui enne oleksid [ministeeriumi] juristid selle kooskõlastanud nii, et keegi neid selleks ei sundinud ja leping oleks loetud õiguspäraseks – minul olnuks siis raske öelda, et miks see mulle ei sobi.

Aga kindlasti olen jätnud kooskõlastamata asju, mis on altpoolt tulnud märkustega, et see ei ole [ministril] päris õiguspärane soov, tahtmine või määruse muudatus. Kui juba ametnikud hakkavad märku andma, et midagi on valesti, pole päris seaduspärane, niimoodi me ei saa teha, enne tuleb muuta seadust, siis mul ei ole kogemust, et need oleksid kunagi jõudnud allkirjastamiseni.

Kuidas toimub vestlus ministri ja kantsleri vahel, kui ministril on soov midagi teha ja kantsler ütleb, et see ei ole päris seaduspärane, me ei saa seda teha?

Täpselt nii toimubki. Ametnikud räägivad suhteliselt avatud kaartidega, et niimoodi ei saa ja üldiselt üritatakse ministriga kaasa mõelda, et kui tema soov on kirjas koalitsioonilepingus, siis okay, nii ei saa, aga äkki saab nii, nii, nii...

Vähem kogenud poliitikutele tundubki see venitamisena, et teie siin otsite võimalusi… Aga kui nii ei saa, siis täpselt nii ka ministrile öeldakse, et ei ole võimalik.

On teil riigitöölt kõrval olles ja ringi vaadates tekkinud mõtteid, kust võiks riigieelarvesse raha juurde saada või kokku hoida?

Kokkuhoiukohad… Ei taha kellegi viha enda peale saada, aga riigiasutustes, meie haridus-, tervishoiu-, sotsiaalsüsteemis – igale poole, kuhu vaatad – saaks teha asju efektiivsemalt.

Meil on suurepärased infosüsteemid, mis mingil põhjusel ei suhtle üksteisega ja kui peavad suhtlema, tuleb mingi seadusetükk või ütleb keegi ametnik, et nad ei tohi üksteisega suhelda. Vaat seal jookseb minu juhe kokku.

Kasvõi [andmekaitse inspektsiooni] AKI vaidluse juures, kus haigekassa soovis saada andmeid, oleksin tahtnud seal laua taga istuda ja vaadata, kuidas siis nii läks, et mitte kuidagi ei saa. (Kuna haigekassal puudub ligipääs maksu- ja tolliameti hallatavale töötajate registrile, pole olnud võimalik teha täielikult ka ülevaadet, kui kaugele on jõutud eesliinitöötajate vaktsineerimisega, toim) See tundub mulle uskumatu, sest nüüd teevad kümned ja sajad inimesed roppu käsitööd, peavad Exceli tabeleid… Palgakulu ei tule ju kuskilt seinast, vaid riigieelarvest. Selliseid kohti, loodan, näen tänu kahele aastale Elronis järjest paremini.

Ja mul on suur mure meie riigi IT-süsteemidega. Praegu on iga ministeerium suutnud endale teha peaaegu IT-asutuse, kes kõik konkureerivad tööjõu pärast, valmistavad järgmisi IT-süsteeme ja meie ministeeriumid on oma tegevuses äärmiselt iseseisvad otsustama, mida või kuidas nad teevad. Rahandusministeeriumil on ülikeeruline öelda, et nüüd paneme selle kõik kokku, kui need teised ei taha, kuigi olekski mõistlik mingeid asju koordineerida ja oleks oluliselt tõhusam, kui saaksime mingeid asju keskselt teha.

Koroonakriisi ajal nägime läbikukkumist, kui eesti.ee kaudu saadeti vanemale generatsioonile teated "Tulge vaktsineerima!" ja enamus neist ei saanud teadet kätte, sest ei kasuta eesti.ee lahendust. See oli järsku suur üllatus.

Minule see küll üllatus ei olnud. (Turtsatab) Vähesed on suunanud eesti.ee aadressi kuhugile ja eriti vanemad inimesed, kes ei kasutagi mailboksi. Kõrvaltvaatajana tahaksin küsida, aga miks ei kasutatud sms-i? Isegi kui see oleks maksnud, kas see kulu olnuks oluliselt suurem, kui mingid muud kulud…

Näiteks ravikulud, mida maksame inimeste eest, kes jäid vaktsineerimata, saavad koroona ja satuvad haiglasse.

Just. Riigiametnikel, eriti tippametnikel peab olema julgus küsida "Miks?". Mis põhjusel me midagi teeme, milline on eesmärk ja miks teeme just nii, kuigi endale tundub, et parem oleks teistmoodi.

Kolleeg juhtis tähelepanu Tallinna kesklinnas Endla tänaval pikalt tühjale seisvale sotsiaalkindlustuse ameti majale, kus asub praegu vaid klienditeenindus, ja küsis, et miks küll riik on nii ükskõikne peremees?

Mina küsiksin samamoodi, kui see tõesti tühjalt seisab. Teadsin, et seal on RKAS, aga võibolla ei ole.

Tavaliselt on saatan detailides. Kas on mingi vaidlus või ebaõnnestumised müügiga…

Kas RKAS ehk Riigi Kinnisvara AS on ennast õigustanud?

Raske öelda, kuna ma ei ole nendega üldse tegelenud. RKAS-il on tõsine maineprobleem, midagi läks seal valesti, tekkis tunne, et nad on paindumatu ja kallis, asutused ei tulnud nende suurte plaanidega kaasa. Kuna nüüd on RKAS üks minu asutusi, siis pean hakkama nendega tegelema ja vaatama, mis see probleem on.

Arvan, et RKAS ei peaks tegutsema tavalisel büroopinnaturul. Riigil ei ole mõtet sekkuda valdkondadesse, kus erasektor toimetab. Riik peaks sekkuma seal, kus on turutõrge.

Kuulge, kas maakondlik tasuta ühistransport on ikka mõistlik lahendus?

See on poliitiline lahendus, väga selge poliitiline valik, mida sooviti teha.

Muidugi, miski ei ole tasuta. Ei ole ka tasuta ühistransport, on tasutud ühistransport, nagu Dmitri Jegorov ütles. Keegi maksab selle kinni. Küsimus on, kuidas see kinni makstakse. Kas seda teeb inimene [ehk reisija] või selle inimese eest teine inimene. Nii lihtne asi ongi.

On teil kahju, et terase ütlemise ja pilguga asekantsler Dmitri Jegorov lahkus rahandusministeeriumist?

Mul on kahju kõigist headest inimestest, kes riigitöölt lahkuvad. Ka Dmitrist, kes oleks väga hea koostööpartner selliste asjade arutamisel, nagu kasvõi tasuta ühistransport, kus on kindlasti palju nüansse. Oleme temaga sellest palju rääkinud… Rongiliiklus ei ole tasuta, bussiliiklus on ning suundadel, kus sõidavad nii rong kui ka buss, ei ole see mõistlik lahendus. Me konkureerime ju ühe ja sama reisija pärast, ebavõrdsetes tingimustes.

Olete juba mõelnud, kuidas eelarveläbirääkimiste ajal tulevad kõik teised kantslerid oma mõtete ja soovidega teie juurde ning täielikust õnnest jääb jälle puudu 135 miljonit eurot, nagu rahandusministeeriumis naljatletakse?

(Muigab) Arvan, et see summa on juba oluliselt suuremaks kärisenud.

Natuke murelikuks on teinud olukord, kus kohati tekib tunne, et raha ongi lõputult käes, et võime lõputult võtta laenu, lõputult katta kulusid. Vanasti kaubeldi [eelarveläbirääkimistel] kümnete ja sadade tuhandete eurode üle, nüüd pole miljon enam mingi suurusjärk… See teebki murelikuks, sest ka minul on kolm last, kes peavad hakkama lõpuks tagasi maksma seda koormat, millega meie siin praegu elame.

Teistpidi, praegune olukord on kõikidele üllatus, uus ja raske. Kuidas säilitada kaine mõistus, kui väga kiiresti on vaja otsustada väga suurte summade üle. 2022 eelarve tegemine saab olema keeruline, õnneks on rahandusministeeriumis kogenud ametnikud. Loodan, et saan neile tuge pakkuda.

Rahandusministeeriumi kantslerina on teil kaks ülemust - rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus Reformierakonnast ja riigihalduse minister Jaak Aab Keskerakonnast. On nad teile võrdselt olulised ülemused?

Kindlasti. Rahandusministeeriumis on portfellid märksa ühtlasemalt jaotunud, kui omal ajal majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, mis tekitas ministrite vahel pingeid.

Üks kantsler, kaks ministrit, kaks portfelli, kaks erakonda, uus koalitsioon, kokkumängu veel harjutav valitsus – teil saab keeruline olema seal jäämägede vahel loovida.

Ma olen seda nii palju teinud. Mul on see täna juba kolmas matus, nagu öeldakse. (Naerab)

Olin peaaegu viis aastat kantsler ja see [ministrite] käive oli päris suur. Ministrid vahetusid küll ühe, küll kahe kaupa, erakonnad vahetusid – selles pole midagi uut. On inimesed mõistlikud, siis pole vahet, kust erakonnast keegi tuleb. Kui ei ole lõputut umbusaldust ametnike vastu, siis koostöö laabub.

Ametnikud tahavad ministrit aidata. Kahtlusele, et nad vastu töötavad, ei ole mina kinnitust  näinud. Pigem tahetakse meeldida, tahetakse tubli olla, sest inimesel on soov olla tubli.

Teil tuleb see soov kõigis üles leida.

See ongi kantsleri ülesanne. Ministritel pole piisavalt ametiaega, et hakata kõigiga arenguvestlusi pidama.

Kas te teate, mida tähendab "loovimine"? Mina vaatasin entsüklopeediast järele.

Selles kontekstis… Nagu kurikate vahel sõitmine?

Loovimine on siksakkursiga vastutuult purjetamine. See võiks ju päris täpselt kirjeldada kantsleri ameti mitmeid nüansse?

Võibolla… Nii see on, jah. Julgen isegi väita, et erasektori tippjuhina saavad kogemustega juhid ikka hakkama, kuid kantslerina kõik erasektori tippjuhid hakkama ei saa. Just seetõttu, et riigisektoris on põhjus-tagajärg seos keeruline, protsessid ei ole nii üheselt mõistetavad.

"Meil on hea mõte, miks me siis seda ei tee?" Sest on sada miljonit nüanssi ja sõltud paljudest teistest asutustest, kellega pead kokkuleppele jõudma. See võib tekitada erasektori tippjuhtides frustratsiooni, nad näevad häda laita, aga ei suuda seda enda õpitud vahenditega parandada. Aga kantsleril on üldiselt paks nahk.

Lootusetuse tunne võib kantslerile tuttav olla?

Vahepeal tekib ka lootusetuse tunne. Eks seda aitavad peletada oma inimesed ministeeriumis. Uskumatu, kui hea huumoriga on meie ametnikud, võimelised naerma enda ja teiste üle. Nad on kõike näinud. Kirjutanud eelnõud sahtlisse, tõstnud [ministri vahetudes] lauale, pannud uuesti sahtlisse…

Proovivad tühja?

Kõik nad proovivad osaliselt tühja. On ju olnud ministritel häid mõtteid, mida ei ole suudetud ellu viia, sest nende valitsemisaeg jäi liiga lühikeseks ja järgmine minister [teisest erakonnast] ei võta eelmise mõtet, isegi kui see oli väga hea mõte.

Kahjuks pannakse see töö siis sahtlisse ja ametnikega, kes ladusid sinna ööd ja päevad oma energiat, sest tahtsid seda projekti teha, peab nüüd kantsler tegelema. Tuleb silitada nende pead, et nad korjaks end uuesti kokku ja hakkaks tegelema järgmise projektiga.

Kantsler peab olema imeinimene?

Nii edev ma ka ei ole. (Puhkeb naerma)