Paljud meist suudavad tsiteerida filmiklassikasse kuuluvate Arvo Kruusemendi suurepäraste filmide "Kevade" või "Suvi" dialooge nõnda nagu Oskar Luts need algselt kirja pani ning Kaljo Kiisk, Voldemar Panso ja Paul-Eerik Rummo hiljem stsenaariumis sõnastasid.

Kõik, kes "Kevadet" armastavad, mäletavad karikatuursena kujutatud köstrit kaardikeppi vibutades mööda klassiruumi pingialuseid Tootsi taga ajamas. Köster ei loobunud poisi tempudest hoolimata kord jõuetult, kord murelikult rõhutamast, et oma hinge eest peab hoolt kandma.

Huvitav, et "Suve" filmis meenub Joosep Tootsile, kes koos kooliõdede ja -vendadega köstril külas viibisid, just ülalviidatud stseen koolipõlvest. Äsja Venemaalt naasnud noormees tänas magusat nalivkaklaasi tõstes ja toosti öeldes köstrit just selle eest, et ta oli uut põlvkonda õpetanud oma hinge eest hoolt kandma.

Kas keegi koolis räägib sellest, et inimesel on surematu hing?

Eelnevaga seoses meenub mulle ühe ennast ateistina esitleva Eesti arvamusliidri eelmisel aastal avalikult väljendatud mure teatud noorte inimeste hingede pärast. Imestasin tookord, kui seda lugesin, et noorte hingede pärast muretseb inimene, kes ise hinge olemasolu ateistina ei usu.

Pealegi tekib siinjuures küsimus, kas keegi Eesti koolis üldse räägib enam sellest, et inimesel on surematu hing? Millise õppeaine sisu võiks alg- või põhikooli astmete õpilastele pakkuda teadmisi hinge olemasolu või hinge eest hoole kandmise kohta? Ja üldse, mitmes koolis on meil oma "Julk-Jüri", kes PISA testide kõrval ka noorte hingehariduse pärast muret tunneb?

Kuigi Eesti on ilmselt ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus usundiõpetuse korraldamine on kõikides kooliastmetes jäetud mitte Jumala, vaid juhuse hooleks, ei tähenda see veel, et Eesti noortel puuduks hing. Nii nagu Jumala eitamine ei tõesta, et Jumalat ei ole, ei tähenda ka hingede teadlik harimata jätmine, et inimeste hinged hoolt ja hoidmist ei vaja.

Viimastel kuudel on koroonapandeemia pannud avalikkust kõnelema teemadel, mis puudutavad just inimeste hingega seotud küsimusi. Vaimsest tervisest ja toimetulekust, samuti stressitaluvusest ja koroonaväsimusest kõnelemise kontekstis on üha sagedamini tulnud kõne alla näiteks mure sunnitult koduõppel viibivate noorte vaimse olukorra pärast.

Räägitakse üha enam sellestki, et koolipsühholooge, kes distantsil lapsi ja noori aidata saavad, on vähe, psühhiaatrite järjekorrad on pikad ning kodudes valitsev koroonarõhutis teeb laastavat tööd nii laste kui ka lapsevanemate seas. Kõik koolijuhid tegelevad läbipõlenud või vaimse surutise äärel seisvate õpetajatega.

Koroona-aasta ühe tõdemusena võime nentida, et kõigi meie hinged vajavad hoolt ja hoidmist. Ei ole ka vahet, kas tegemist on noorte, keskealiste või eakatega. Kes hoiab meie hingi?

Hingeline nõustamine ja tugi

Mul on hea meel, et eelmine ja praegune valitsus, nagu ka teadusnõukoda on näinud hingede hoidmise juures oma rolli ka Eestimaa kogudustel. See, et kirikud on võinud avalike jumalateenistuste veebi kolimise kõrval jääda siiski avatuks isiklikeks külastusteks ja palvetamiseks, samuti eraviisilisteks vestlusteks hingehoidjate ja vaimulikega, on paljudele inimestele suureks vaimseks ja hingeliseks toeks.

Olen mitmete ametivendade ja -õdedega vesteldes kuulnud, kuidas süüdatud palveküünlad kirikutes ei lõpe, sest ikka tuleb keegi, kes läidab uued. Kirikupinkides on ikka keegi vaikselt istumas ja privaatse armulaua võimalust küsitakse sageli.

Vaimulike igapäevaseks tegevuseks on saanud koguduseliikmetele helistamine, et inimestega vestelda, küsida nende füüsilise ja vaimse tervise järele ning ka vajadusel telefonis palvetada. Palju on kogudusi, kus pastor ja teised koguduse kaastöölised sõidavad mitu korda nädalas külast külla, et viia laiali toidupakke ja muud ainelist tuge. Linnades on toiduabi korraldatud kaasa võtmiseks paljude koguduste ruumides.

Hingeline nõustamine ja tugi on kuulunud vaimulike igapäevatöö hulka Piibli päevist alates. Oma väga privaatse ja delikaatse iseloomu tõttu on see tegevus olnud paraku üsna nähtamatu, mistõttu ei osata seda avalikkuses ka hinnata või tähelegi panna. Sellest ka paljude kirikukaugete inimeste mõistmatus, kui kirikute avatuks jäämist on peetud koroonakriisi tingimustes vajalikuks abinõuks inimeste vaimse toimetuleku tagamisel.

Rõõm on tõdeda, et juba aastaid EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogia Akadeemias toimuv õppetöö diakoonia ja hingehoiu rakenduskõrghariduse nagu ka magistriõppe tasemel on lõpuks muutunud nähtavamaks ja selle vajalikkuses enam nii palju ei kahelda.

Rohkem on hakatud märkama hoolekande- ja diakooniatööd, mida korraldatakse EELK Diakoonia- ja Ühiskonnatöö sihtasutuse egiidi all, nagu ka pere- ja paarinõustamist, mida on aastaid korraldatud EELK Perekeskuse üksustes Tartus, Tallinnas, Jõhvis ja Haapsalus.

Kahjuks teavad vähesed, et 2019. aasta sügisel Tartus avatud kristlikke organisatsioonide koostöökeskuses "Pastoraat" tegutseb Hingehoiukeskus, kust koordineeritakse hingehoiutööd üle kogu Eesti.

Tartu Hingehoiukeskuse tegevuses lähtutakse just sellest tõsiasjast, et seoses koroonapandeemiaga on kogu ühiskonnas kasvanud ebastabiilsus, paljusid inimesi on vallanud lootusetus ja hirm tuleviku ees, piiratud on olnud suhtlemisvõimalused lähedaste ja sõpradega.

Väga paljud inimesed on jäänud oma murede ja probleemidega üksi ja lausa üksildusse. Inimestel on tekkinud viiruse leviku, või ka vaktsineerimisega seotud hirmud ja eksistentsiaalsed küsimused. See kõik süvendab depressiooni, tekitab ärevushäireid ja erinevaid psühholoogilisi probleeme.

Väga vajalikuks on osutunud eelmise aasta suve hakul MTÜ Tartu Teoloogia Akadeemia ja sotsiaalministeeriumi haiglate- ja hoolekande kaplanaadi koostöös avatud ööpäevaringne hingehoiutelefon 116 123.

See on mõeldud kõigile vanusegruppidele ja inimestele, kes vajavad abi väga erinevate elusituatsioonide, probleemide ja teemadega toime tulemisel, sealhulgas hirm, lein, ärevus, suitsiidsed mõtted, eksistentsiaalsed ja usulised küsimused, üksindus ja tõrjutus, suhtlemisvaegus jne.

Hingehoiu numbrile helistamine on kõigile tasuta ning kogemustega hingehoidjate ja telefoninõustajate abi saab eesti, vene ja inglise keeles. Oluline on ka see, et koostööd tehakse häirekeskusega, kust numbrile 112 helistades suunatakse inimene vajadusel hingehoiutelefonile.

Sarnaselt Hingehoiukeskusele saab inimene oma hingehädadele leida tuge ka veebiplatvormilt sinuabi.ee, kus omapoolset abi osutavad kristliku hingeabi spetsialistidena hingehoidjad, vaimulikud, psühholoogid, psühhoterapeudid, nõustajad ja kaplanid. Samalt veebilehelt leiab ka palju artikleid ja abimaterjale vaimse toimetuleku kohta.

Olukorras, kus hingetugi ja -abi on väga paljudele ühiskonnagruppidele eluga toimetulemiseks hädavajalik, on käeulatuses ka kõikide koguduste kodulehtedelt kättesaadavad kontaktid vaimulikega isiklikeks vestlusteks kokkuleppimiseks või ka lihtsalt palvesoovi edastamiseks.

Mitme koguduse kodulehel, nagu ka EELK kodulehel on loodud eraldi funktsioon vaimulikule anonüümselt kirjutamiseks. Inimesed ei pea oma eksistentsiaalsete või ka praktilise abi kohta käivate küsimustega ja muredega üksi jääma.

Kristlased usuvad, et inimest luues Jumal "puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks." (1Ms 2:7). Eestimaalased, olgu usklikud või mitte, ei erine selle poolest mujal maailmas elavatest liigikaaslastest. See tähendab, et meil kõigil on hing, mis vajab harimist, vajab hoolt ja vajab hoidmist. Selle kõige jaoks annab kirik ja kristlaskond oma panuse. Loodan, et aja kuludes osatakse seda üha rohkem ühiskonnas ka väärtustada ja hinnata. Seni kuni meil on katkise hingega inimesed ei saa me loota ühiskonna tervenemisele.