Ove Sander: piirangutest ja paastumisest

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Peakaplan Ove Sander. Autor/allikas: ERR

Armastus teeb koroonaajalgi imesid. Kus on ligimesearmastust, seal on lugupidamine ja vastutustunne. Vastastikune austus ja üksteisest hoolimine tagabki koroonareeglite järgimise parimal viisil, kirjutab Ove Sander.

Meieni jõuab senisest suurema sagedusega teadmist valitsuse uutest otsustest, mis võiksid ideaalis olla vastuseks kujunenud epidemioloogilisele olukorrale ja aidata parimal viisil kaasa viiruse ohjamisele.

Kuigi oleme üsna hoogsalt edasi liikunud piirangute järk-järgulise tõhustamise teel, on tõsi seegi, et ühiskonna ukse ette veel tabalukku pandud ei ole ning vajadusel on mõeldav kehtivate piirangute karmistamine juhuks, kui praegustest pole loodetud abi.

Ent ükskõik kui kompetentsed ja proportsionaalsed otsused ei oleks, jääb ikkagi inimlik komponent, et kas neid piiranguid järgitakse või peetakse neid juba nende vastuvõtmise hetkel millekski, mille täitmisesse ei soovita eriti panustada.

Palju on juttu olnud põhjustest, mis teevad raskeks sedasorti reeglite järgimise, kuid hoopis vähem sellest, mis aitaks ja motiveeriks leidma jõuvarud enne finišit – kasutades minister Tanel Kiige igati õnnestunud sümbolit –, et pöörata haigestumise kiire tõus kiireks languseks. Nii et väheneks haigestunute arv ja sellega kaasas käiv kannatus ja traagika, et võiksime peagi tagasi pöörduda elukorralduse juurde, mille kvaliteet ja perspektiiv oleks kõrgem ja avaram võrreldes koroonaeelse ajaga.

Nimetan esmalt kommunikatsiooni. Mitte niivõrd seoses sõnumite selguse ja põhjendatusega, vaid lihtsa tähelepanekuga, et mistahes keelud ja piirangud peaksid olema esitatud kuidagi elujaatavamalt ja positiivsemas võtmes. Ikka selleks, et mõista nende olulisust ja saada aru, et need ongi tehtud meie jaoks ja soovivad meile head.

Kas praktilises kommunikatsioonis selline lauspositiivne esitusviis on üldse võimalik, on muidugi iseküsimus, kuid sellel teel peaksime oma sõnumiesituses kindlasti edasi püüdlema. Tihtilugu polegi küsimus, kui halvad või head on uudised, vaid viisis, kuidas neid esitatakse.

Psühholoog Andero Uusberg on juhtinud tähelepanu, et negatiivsete tagajärgede värvikas esitamine paraku ei tööta ning palju rohkem kasu oleks, kui selgitada inimesele tema rolli riskide vältimisel.

Eelnevaga seostuvad alternatiivid, mida me pakume. Nii ei pea kaugtööle jäämine tingimata tähendama ajatut vangistust koduseinte vahel, vaid väga realistlikke võimalusi oma isiksuse arendamiseks lugedes, mediteerides või palvetades. Samuti peresuhete tihendamiseks või oma tervise tugevdamist jalutuskäikudel metsas või mere äärde.

Oluliseks osutub ühtlasi seatud eesmärgi ajaline positsioneeritus. On ilmne, et kui see jääb mägede taha, siis pole meil jõudu isegi mäealamini jõudmiseks. Koroona-aasta väsimus ja roidumus ongi paljuski seotud sellega, et me ei suuda näha selle lõppu või kui suudame, siis jääb see ometi hoomamatusse kaugusesse.

Just siin oleks meil põhjust mõtteviisi muutmiseks – vaktsiinid (lahus isegi sellest, kui palju või vähe me oleme neid saanud ning kas nende teekond meieni on lühem või pisut pikem) kuulutavad meile koroonaajastu lõppemist, millest ei lahuta meid igavik vaid reaalselt mõõdetav aeg.

Teadvustamine, et me ei pea jääma igavesti pingutama ja ebameeldivate piirangute haardesse, lisab meile vajaminevat jõudu. Võtame endale tõsise pingutuse kestuseks kevadet kuulutava märtsikuu ja eesmärgiks pidada ülestõusmispühi kirikus, ja me näeme kindlasti positiivseid tulemusi.

Märtsikuud tunneme paastukuuna, mis oma olemuselt võiks väga hästi sobituda mõtetega enese kokku võtmisest ja mobiliseerimisest nii üksikult kui ka ühiskonnana. Kui inimene paastub, siis ta teeb seda samuti mingil eesmärgil, nt et olla valmis ja vastuvõtlik ülestõusmispühade rõõmule.

Ilus paralleel siingi – piirame ja pingutame endid, et võiksime peagi rõõmustada, et koroonaviirus ongi möödunud kui üks painav unenägu, millest ärkamine on suur rõõm.

Paastuparalleel juhib meie mõtteid kaugemale, nimelt et iga paastumise sügavaimaks sisuks ja mõõdupuuks ei ole ainult me ise, vaid meie ligimene. Loomulikult teeb paastumine meid endidki paremaks, avab vaimsele elule ja Jumalale, kuid samal ajal on see paremaks saamine just paremaks saamine kaasinimese jaoks. Oma pere, töökaaslaste, õieti kõigi jaoks, kellega me kokku puutume.

Mind puudutasid sügavalt metropoliit Stefanuse sõnad, kes kaitsesüsti saades ütles, et "vaktsineerimine on teisi hoidev tegu." Samasugune on iga meid ennast ning meie õigusi ja vabadusi piirav tegu võitluses koroonaviirusega. Loomulikult nõuab see pingutust, võib-olla isegi ohvrit, kuid kui me üksteist armastame, siis ole ükski pingutus liialt raske ega ükski ohver liialt suur.

Samale armastusele kutsus meid peapiiskop Urmas Viilma iseseisvuspäeva jutluses, armastusele, mis ei tee üksteisele kurja ning et meie elu sisuks ongi armastuse ja headuse võla tasumine üksteisele.

Armastus teeb koroonaajalgi imesid. Kus on ligimesearmastust, seal on lugupidamine ja vastutustunne. Vastastikune austus ja üksteisest hoolimine tagabki koroonareeglite järgimise parimal viisil.

Ilmselt ilma järelevalve ja karistuseta päriselt ei saa, kuid esmane lootus on ikkagi mõistlikul meelel ning ennast ja teist hoida ja kaitsta püüdval käitumisel, mille jõuallikaks on ligimesearmastus. Armastus, hoolimine ja lahke meel on samuti tõhusaimaks ravimiks koroonast väsinud ja vaimse tervisega maadlevale ühiskonnale.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: