X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Harri Tiido: Kuu peale kippumisest

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Kuu uurimine. Huvi Kuu vastu on tegelikult mitmetahuline. Ühelt poolt sealsete varade kasutuselevõtt, teisalt aga Kuu kui stardiplatvorm kaugemateks avaruumilendudeks, näiteks Marsile, märgib Tiido.

Varem oli ikka nii, et kui keegi teid Kuu peale saatis, siis võeti seda kui pehmet solvangut. Nüüd on aga nii, et riigid suisa rüselevad Kuu peale minemisega, nagu ka avaruumi asustamisega. On tekkinud riikide rühmitused, mis omavahel konkureerivad Maa kaaslase vallutamisel.

Artemis, Hiina ja Venemaa

Märtsi algul allkirjastasid Venemaa ja Hiina lepingu Kuu uurimise tarbeks ühise kosmosejaama loomiseks. Jaam oleks väidetavalt avatud kõigile huvitatud partneritele. Mullu sügisel sõlmis aga USA koos seitsme partneriga Artemise nimelise lepingu avaruumi tsiviilkasutuse kohta.

Artemis sisaldab põhimõtteid, mis juhiksid avaruumi uuringute alast koostööd riikide vahel, kes osalevad USA kosmoseagentuuri NASA Kuu-uurimisprogrammis. Konkreetse koostöö kohta sõlmitaks aga juba Artemise põhimõtteile tuginevad kahepoolsed lepingud.

Artemise algsed osalised olid lisaks USA-le Austraalia, Kanada, Itaalia, Jaapan, Luxembourg, Araabia Ühendemiraadid ja Suurbritannia. Ja nagu öeldud, on Artemis avatud tulevastele liitujatele.

Kuid mitte kõigile, Hiina näiteks ei kvalifitseeruks USA poolsete piirangute tõttu, mis keelavad NASA koostöö Hiina asutuste ja ettevõtetega. Venemaa ei olevat aga ise soovinud sellega liituda. Seega oli Moskva ja Pekingi koostöölepe omamoodi vastus Artemisele.

Kaheksa riigi lepe märgib, et kuigi ükski riik ei saa kuulutada Kuud enese omandiks, ei takista see sealsete loodusrikkuste ehk siis nii-öelda kuuvarade kaevandamist ja kasutusele võtmist.

Kriitikute jaoks olla probleemiks asjaolu, et leping lubab turvatsoonide rajamist tulevaste kaevanduste ümber, sest see olevat juba oma suveräänsuse kandmine Maa kaaslasele. Lisaks on tõstatatud ka küsimusi Kuu loodusvaradest saadava kasu jaotamisest.

Aastast 1973 pärinev rahvusvaheline Kuu Leping märgib, et Kuu loodusvarad on inimkonna ühine omand. Paraku on selle lepinguga liitunud vaid 18 ÜRO liikmesriiki. Elik võib arvata, et inimkonna vahel sealseid varasid vaevalt et jagama hakatakse.

Kuid nii või teisiti on Kuu, selle võimalikud loodusvarad ja Kuu pinnal ning selle orbiidil uurimisjaamade avamine muutunud teemaks, mis võib hakata riikide vahel uusi pingeid tekitama. Ja huviliste ring laieneb.

Veebruari alguses tutvustas oma kosmoseprogrammi Türgi, mis kavandab esimest kontakti Kuuga aastal 2023. Viis aastat hiljemaks on Ankara ette näinud Kuu orbiidile rahvusliku uurimisjaama saatmise.

Türgi kosmoseprogrammil on aga ilmselt juures vähemalt väike, kuid arvestatav sõjaline mõõde, seda nii kanderakettide kui ka satelliitide kasutamisel.

Lisaks on Kuu vastu huvi üles näidanud ka Euroopa Liit, India ning Jaapan, viimane siis ka eraldi Artemise seltskonnast. Kuigi vastavate rahvuslike programmide areng on väga erinevas staadiumis.

Hiina on tegutsenud väga metoodiliselt ja mullu detsembris õnnestus neil Kuult Maale toimetada sealse pinnase proov. Lisaks oli Hiina esimene, mis saatis uurimisjaama Kuu nii-öelda "pimedale", meist ärapööratud poolele.

Aastal 2036 plaanib Peking Kuule saata mehitatud missiooni. Seejuures keskendub Hiina huvi Kuu lõunapooluse piirkonnale. Põhjus on lihtne - tegemist on ilmselt ühe maagirikkama alaga.

Omal käel kavatseb Kuu uurimist jätkata ka Venemaa, kavas on terve rida uurimisaparaatide lende. Nende üks eesmärke on tuvastada sobiv koht tulevase kuujaama rajamiseks. Moskval on nimelt plaanis hakata pärast aastat 2030 Kuule regulaarselt ka inimesi saatma.

Kuult Marsile

Huvi Kuu vastu on tegelikult mitmetahuline. Ühelt poolt sealsete varade kasutuselevõtt, teisalt aga Kuu kui stardiplatvorm kaugemateks avaruumilendudeks, näiteks kasvõi Marsile.

Kui Marsi-missioon stardiks mitte Maalt, vaid Kuult, tähendaks see suurt kokkuhoidu kosmosesõiduki kaalus ja selle kasulikus lastis. Kaoks vajadus stardil Maa külgetõmbejõudu ületada ja sellele kütust kulutada. Kuul võiks paikneda kütuse vaheladu ja ka ajaliselt oleks edasine lend pisut lühem.

Kuu kui avaruumilendude vahejaama ja sealsete varude hõlvamise vahel on tegelikult seos. Kuul leidub uuringute põhjal hinnates näiteks külmunud vett, mis oleks pruugitav tulevases Kuujaamas, lisaks peaks seal olema heeliumi ja rauda, mis samuti ära kuluksid.

Maa peale toimetamiseks oleksid aga ilmselt kasulikud värvilised ja väärismetallid. Nii mõnedki neist varadest on Kuule sattunud asteroidide kaudu. Nende kokkupõrgete jäänustena arvatakse Kuul olevat umbes miljard tonni rauda, mitu miljonit tonni niklit, sadu tuhandeid tonne koobaltit ja tuhandeid tonne plaatina ning muid väärismetalle.

Asteroidid kui võimalikud maagikandjad on tegelikult samuti inimkonna tähelepanu köitnud ning on tehtud esimesed katsed neile kosmosesond saata. Mõte oleks proovida asteroid nii-öelda rakmeisse haarata ning sellelt väärtuslikud metallid eraldada ja Maale saata, kuigi praegu on see rohkem ulme vallast.

Kuu pakub võimalusi ka neile, kes otseselt rahvuslikku uurimisprogrammi ei kavanda. Eesti firma Crystalspace on USA Kuu-programmis osaline kosmosekaameratega, põhjanaabrite Nokia võitis aga NASA konkursi Kuul kasutatava mobiilsidejaama loomiseks. Kuu pälvib ka erainvestorite tähelepanu, mis paraku küll teadlastele muret valmistab. Vaja oleks vältida kiire kasu nimel meie väikese kaaslase kiiret tühjaks pumpamist.

Aga igal juhul, kui teile tulevikus öeldakse: "Mine Kuu peale", siis võib teil olla võimalus vastata: "Okei, ma siis lähen!"


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: