Me kõik teame, et hea linnaruumi juurde kuuluvad kindlasti avalikud rohealad. Eesti suurte linnade elanikkond kasvab, kuid mitte rohealad, neid jääb iga planeeringuga, iga juurdeehituse või linnatihendamisega järjest vähemaks.

Rohealad kahanevad suurema vastuseisuta soovitusliku miinimumnormini või isegi alla selle, võimaldades hõlpsat kultuuriobjektide ja liiklusmagistraalide ehitamist ning kinnisvaraarendust.

Roheluse edasine kadu viib paraku selleni, et elanikkonna kasvades tuleks linna rohevõrgustiku toimimise jaoks hakata maid tagasi ostma, et vajalikke parke rajada. Maade tagasiostmise peale ei tuleks nüüdsel ajahetkel ilmselt ükski majanduslikult mõtlev otsustaja.

Kas olukorra lahendaks eelmisel sajandil küpsenud tiheda hoonestuse idee juurde kuuluv kompenseerivate haljastuselementide rajamine, selles ei saa üldse kindel olla. Kompenseerivad haljastuselemendid (nt vertikaal-, katuse- või konteinerhaljastus) kuuluvad insenerbioloogia leiutiste hulka.

Kuigi sellist linna haljastamist üldiselt peetakse edumeelse ja ökoloogilise mõtlemise väljundiks, mille puhul kulutusi justkui ei kaasneks, siis kas see on ikka nii? Kas pole tegu mitte varjatud kuludega, rahvakeeli öeldes lõputu kuumaksega?

Näiteks esmapilgul tundub paljulubav Eestis veel suhteliselt tundmatu rohefaktori metoodika. Metoodika justkui võimaldaks korvata hoonestuse ja teede alla jäävat kasvavat rohelust uute tehiskeskkonda rajatavate haljastuselementidega. Lähemalt kulusid ja tulusid vaagides jääb küll mulje rohepesust, sest väljapakutavad haljastuslahendused on üldjuhul pidevat intensiivset hooldust (hoolduskulu) nõudvad ja neid ei saa seetõttu iseseisvana jätkusuutlikuks pidada.

Kui haljastuse hoolduseks kulutada olev raha mõne aasta pärast mingil põhjusel kaob, hääbub või koristatakse teelt eest ka rajatud haljastus. 

Nii läks näiteks kunagi Tallinnas Viru keskuse laiendamisel likvideeritud kõrghaljastuse kompenseerimisega, kus asemele projekteeriti tänavapuud konteinerhaljastusena. Üle paari aasta need konteineripuud seal vastu ei pidanud ning nüüdseks on konteinerid ja kogu juhtum (nagu teisedki samasugused juhtumid) unustatud. Kompenseerivate haljastuslahenduste kestmist linnapildis on seega keeruline tagada.

Rohealad ja hoonestus

Miks ei saa ajalooliselt väljakujunenud linnaruumi avarate rohealade arvelt hoonestust tihendada? Selleks on mitmeid põhjuseid, mis on seotud keskkonna toimimisega ja ühtaegu selle kasutamisega inimeste poolt.

Linnaelanikule meeldivatest loodusilmelistest taimekooslustest enamik ei talu ehitustööde osaks olevaid kaevetöid, pinnase segipööramist, väljavahetamist, maapinna kõrguste ja pinnase veerežiimi muutmist.

Pargialadest osade äralõikamine koos maakasutuse muutmisega toob kaasa arvestatava mullakao ja mulla kvaliteedi muutuse. Kaevetööde ja pinnase tihendamise tõttu toimub mullaelustiku paratamatu häving ning muutumine. Mullaelustiku vaesumine ja muutused omakorda mõjutavad nii taimede kasvu kui ka üldse bioloogilist mitmekesisust halvasti.

Tulemuseks saame ebaesteetilise linnapildi, kus on näha kiduraid, aeglaselt hukkuvaid puid. Kultuurne inimene sellist vaatepilti ei naudi. Nagu hoone ei püsi korraliku konstruktsioonita, nii ei püsi ka linnahaljastus pelgalt visiooni najal. Arvesse peab võtma taimekasvuks vajalikke tingimusi, kliimamuutustega kohanemist, haljastus- jms lahenduste kestvust ja tasuvust, liikuvust, kommunikatsioone, müra, esteetikat ja muidugi looduslikke protsesse.

Linnas eksisteerivatel poollooduslikel parkidel jt. suurtel rohealadel on moodustunud bioloogiliselt mitmekesine elupaik nii taimedele kui pisielustikule, kus looduslikud protsessid on n-ö paika loksunud, seotud on suur hulk süsinikku jne.

Looduslike protsesside eiramine linnamaastiku kavandamisel ja ehitamisel viib varem või hiljem ebasoovitavate tagajärgedeni, sealhulgas pidevalt kasvavate remondi- ja hoolduskulutusteni ning stressini, mida need mured tekitavad.

Suurte avalike rohealade olemasolu on linnas äärmiselt vajalik puhkeotstarbelise rohevõrgustiku toimimiseks. On vaja, et mõned liigse häiringuta alad saaksid eksisteerida suuremate killustamata rohealadena. Võrgustikust osade rohealade täisehitamine või vähendamine halvaks looduslike protsesside toimimise.

Näiteks on kõikidel loodusilmelistel rohealadel tänavaga või teise kasutusotstarbega kruntidega külgnevatel äärealadel esinev servaefekt. Servaefektist moonutatud vööndis kasvavad üldjuhul vaid need taimed, mis taluvad saastamist, tallamist, kaevetöid jms inimtegevust. Hästi saavad hakkama umbrohud, aga kuna inimestele üldiselt umbrohud ei meeldi, siis need alad kaotavad rekreatiivse väärtuse.

Näeme, et koos linnametsa, pargi või haljasala mõõtmete vähendamisega jõuab servaefekt pargi keskossa ja kahaneb pargi ökoloogiline ja puhkeotstarbeline väärtus. Inimeste silmis väärtusetu roheala jäänuk satub aga uuesti ehitussurve alla.

Õhku, valgust ja rohelust

Kui suur peaks olema linnas asuv puhkeotstarbeline roheala, et puhkefunktsiooni tagada? Rohevõrgustiku planeerimisjuhendis on antud soovitus linnas puhkeotstarbeks kasutatava roheala suuruse kohta: "ülelinnalise puhkeala suurus peab olema vähemalt 10 ha".

Kuigi miinimumsoovitus on kümme hektarit, ei tähenda see, et olemasolevaid puhkefunktsiooniga rohealasid võib kärpida selle suuruseni, miinimumkvaliteet pole ju eesmärk. Planeeritud eesmärk peaks olema kvaliteetne linnaruum. Miinimumi ei saa pidada heaks kvaliteediks. Ka miinimumpalk ei rahulda kedagi, miks peaks kõik linnaelanikud rahulduma miinimumiga linnaruumis?

Eriti tähelepanelik peaks olema loodusilmeliste rekreatiivseks kasutamiseks mõeldud rohealade suuruse suhtes. Mida suurem linnapark või roheala, seda positiivsem mõju linnaelaniku tervisele ja heaolule ning selle on selgeks teinud mh pandeemia-aastad.

Linnaplaneerimise ajaloost mitteteadlikule võib olla üllatav, et Eesti linnade rohevõrgustikud ja neis asuvad suured rohealad ei olegi linnaarengust jäänud jäätmaa, vaid linnade rohevõrgustike kujundamisega on Eestis teadlikult tegeletud juba sada aastat. Eesti linnade rohevõrgustike, sh rohealade asukoht ja suurus on hoolikalt ja teaduslikult läbi mõeldud.

Peale viimast sõda parandati linnades inimeste elutingimusi sõjas hävinud hoonete asemele uute haljasalade loomisega ega ehitatud neid alasid täis. Linnainimesed said õhku, valgust ja rohelust. Planeeriti teadlikult linnaparke ja rohevõrgustikku edendades. Mõeldi nii sellele, et rohevõrgustik täidaks ökoloogilist funktsiooni kui ka sellele, et inimesed saaksid mugavalt kodu lähedal vabas õhus puhata ja sportida.

Tänapäeval on loodusvaadete kasulik mõju tõestatud ka teadlaste poolt. Kui roheala kärbitakse liiga väikeseks, see mõju kaob, sest vaated on rikutud naabruskonna ehitistest, nähtavast infrastruktuurist ning juba eelpool mainitud servaefektist. Suureneb ka mürataust. Parki jõuavad nii liiklus- kui ka olmekära (prügiautode piipitused, koerte haukumine, lehepuhurite töömüra jms).

"Milline vaikus ja rahu, justkui sanatooriumis!" Kes poleks seda ütlust kuulnud või ise välja öelnud. Seda õhustikku ei kompenseeri helikindlad aknad või muu kompenseerimisvõte.

Linnades kujunev keskkond ei saa olla pelgalt arhitektuurne visioon või maaomaniku nägemus, vaid looduslike ja ühiskondlike mõjutuste tulemus. Riigi tähelepanu võiks pälvida rohealade otsene seos kliimamuutustega kohanemisega, sest kliimamuutustega seoses on Eesti riik võtnud rahvusvaheliselt kokkulepitud kohustusi.

Senini on linnades parke ja rohealasid riikliku kaitse alla võetud vaid seal asuvate haruldaste looduskaitsealuste objektide või ajalooväärtuste tõttu. Tuleviku vajadusi silmas pidades võiks kaitsta ka muid linna haljasaladega seonduvaid väärtusi, neid mis on seotud inimese tervisega ja kliimamuutustega kohanemisega.

PS. Kommentaari ajendas mind kirjutama mitut Tartu ja Tallinna parki ähvardav kahandamine, probleem on laiem ühe pargi murest. Asi on prioriteetide seadmises, mõistmises, et linna rohealad on linnakeskkonna kujundamisel samaväärsed hoonete ja teedega. Rohealad linnas täidavad funktsioone, mida ei saa asendada kiviplatsi või katusehaljastusega. Linna rohealasid saab ja tuleb arendada just nende oma väärtuste parandamisest lähtuvalt, mitte neid hoonestamisega rappides.