Kas teil ei tekkinud tunnet, et Jüri Ratase teine valitsus – Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon – võibki neljaks aastaks kokku jääda, sest kõik skandaalid klaarisid nad ära ja ühte hoidmine näis olevat tugev?

Ma ei pidanud sellise koalitsiooni moodustamist algusest peale õigeks ja hea, et vähemalt nüüd lõppes. Kahju, mida Eestile tekitati, oli niigi suur.

Kas ma kartsin, et eelmine valitsus võiks veel kaks aastat kesta? Jah, see võis ju juhtuda.

Kuidas olete Eesti praeguse valitsusega harjunud?

Ega väga ole harjunud, sest seda valitsust pole veel väga palju olnud. Aga valitsuse tulek oli rõõmus sõnum ka muule maailmale. Et vihaste meeste asemel vaatasid meil korraga vastu rõõmsad naisterahvad, avatud, innovatsioonile suunatud – see oli meeldiv sõnum.

Pilt, kus on koos meie president, peaminister ja valitsuse liikmed, on midagi, mis kõneleb rohkem kui sada sõna. Ükskord pöördub see, et Eesti on jälle avatud, ka majanduslikuks kasuks ja investeeringuteks.

Teie eelistanuks esimese võimalusena – nagu ütlesite – korruptsioonivaba koalitsiooni, kuhu kuuluksid sotsid, Isamaa ja Reformierakond. Miks küll, sest olete ju ise juhtinud valitsust, kus oli ka Keskerakond ja polnud paha?

Toonane Keskerakond oli hoopis midagi muud. Keskerakond muutus minu jaoks selliseks, kellega ei saa enam valitsust moodustada, pärast pronkssõduri teisaldamist ja neid sündmusi.

Aga tõttöelda oli praegu teha valikuid väga raske. Öelda, et keegi oleks korruptsioonist täiesti puutumata, oleks ilmselge liialdus. Ega Porto Franco [toetamise] otsust langetanud ainuükski Keskerakond, teised erakonnad olid samamoodi seal juures. Ega ma päris täpne olnud, kui püüdsin mõnda erakonda korruptsioonivabaks nimetada. (Muigab)

Miks Isamaa oli tõrges ega soovinud Reformierakonnaga koostööd teha, nagu te jaanuari keskel hindasite?

Isamaa ja EKRE oleksid heal meelel jätkanud vanas koalitsioonis, mida näitas ka [Isamaa esimehe] Helir-Valdor Seederi käitumine ja soovimatus üldse kontakteerudagi Kaja Kallasega. Ta hoidis vanast koalitsioonist kinni ja küllap näeks ka praegu hea meelega, et oleks võimalik see vana valitsus uuesti tekitada.

Te ju tunnete Helir-Valdor Seederit. Kas pole küsinud, miks ta tahtis viimase hetkeni ja kauemgi veel jätkata koos Keskerakonna ja EKRE-ga?

Ei, mul ei ole Helir-Valdor Seederiga selliseid suhteid, eriti praegusel ajal. Juhuslikult kokku ei satu ja teineteisele ka ei helista.

Miks teie välistate Reformierakonna koostöö EKRE-ga?

Mina ei ole Reformierakonna juht ja ei kuulu juhatusse…

Te olete Reformierakonna volikogu liige.

Üks volikogu liige ei ole see, kes välistab koostöö ühega või loob koostöö mõne teisega.

Minule isiklikult on täiesti vastuvõetamatu selline EKRE nagu oli Jüri Ratase valitsuses. Usun, et ka Eesti rahvas ei pea seda enam taluma, et solvatakse erinevaid elanike rühmi, arste nimetatakse mõrtsukateks, ülikoolid koolitavad hobusevargaid, keegi jooksku Rootsi või jooksku Rootsis, solvatakse meie naabreid… Kellele peaks see olema vastuvõetav? Ainult räusklejatele, aga arvan, et neid on Eestis tühine vähemus.

Mida peaks EKRE juht Martin Helme tegema, et Reformierakond ja EKRE võiksid minna aastal 2023 ühte valitsusse?

Sinna on veel pikk tee käia, aga kindlasti peaks EKRE muutuma normaalseks, tsiviliseeritud erakonnaks, peaks otsima ühisosa, mitte kogu aeg vastandumise võimalusi. EKRE puhul ei saa erilisi muutusi veel täheldada, vähetõenäoline, et selline koostöö võimalikuks osutub. Aga midagi ei saa välistada, kõike võib elus juhtuda.

"Valitsuse ülesanne on taastada Eestis eelkõige poliitiline kultuur, võtta maha see pinge ja äng, mis ühiskonnas on. Lõpetada vihkamine. Vabastada ühiskond. Vastutustunne riigivalitsemises tuleb taastada." Niisugune oli teie soovitus uuele valitsusele. Kuidas on Kaja Kallas sellega hakkama saanud?

Kaja Kallas on olnud avatud ja ei ole otsinud vastandumist. Jah, juba valitsuse vahetus ise võttis seda ängi maha. Tõsi, koroonakriis tekitas ängi mõneti juurde, hoopis teise vaatenurga alt. Iseasi, milline on selles Kaja Kallase roll.

Elame ajal, kus kümne päevaga on võimalik tekitada valedel põhinev narratiiv ja pärast seda kümmet päeva võib kasutada mistahes argumente, aga need enam ei toimi. Kaja Kallase valitsust on süüdistatud selles, et tuli võimule, asus kohe piiranguid leevendama, ei kuulanud ka teadusnõukoja soovitusi. Ja kõike seda, mida talle inkrimineeritakse, üritatakse viia veel kuu aega varasemaks…

Teie tahate kritiseerida eelmist valitsust?

Ei, tahaksin õiglust jalule seada. Võtame või [Eesti 200 juhatuse liikme] Lauri Hussari artikli ("Kaja Kallase teine ajalooline viga", EPL, 25.03, toim), kus ta inkrimineerib Kaja Kallase valitsusele piirangute leevendamist jaanuaris. Samamoodi on teinud [Isamaa parlamendifraktsiooni aseesimees] Sibul ja teisedki veel.

Meenutagem, et Kaja Kallase valitsus astus ametisse küll jaanuari lõpus, aga esimesed nende koroonat puudutavad otsused jõustusid alles 3. veebruaril. Või vaatame Oxfordi ranguse indeksit, siis näeme, et leevendamised on tõesti toimunud, aga Jüri Ratase valitsuse ajal alates 15. detsembrist [2020] ja 15. jaanuaril oli suur leevenduste otsus justnimelt Jüri Ratase valitsuse poolt.

Ehk siis Jüri Ratas oli esimene, kes hakkas enda valeotsuseid inkrimineerima Kaja Kallasele ja Kaja Kallas ei tõrjunud seda piisava otsustavusega.

Usaldus Reformi- ja Keskerakonna vahel on praegu ikka olemas?

Usun, et valitsuses see usaldus on olemas. Ehkki mis arvaja saan mina olla, mina ei ole ju valitsuse liige.

Kuidas kõrvalt tundub?

Kõrvalt tundub, et valitsuses koostöö toimib.

Minu arvates oli täiesti kohatu Jüri Ratase esialgne soleerimine, kus ta kõigepealt otsustas leevendada piiranguid, Oxfordi rangusindeksi järgi 100 punkti skaalal koguni 13 indeksipunkti võrra ja siis hakkas kohe nõudma Kaja Kallaselt vastupidiseid otsuseid.

Teie kolleeg Euroopa Parlamendis Yana Toom Keskerakonnast tõdes hiljuti, et paljude venekeelsete jaoks tähendab Reformierakond Andrus Ansipit ja pronksiööd, sest lasite aprillis 2007 Tõnismäelt teisaldada pronkssõduri monumendi. Võib-olla on teil üks vabandav-selgitav sõnum Eesti venekeelsetele inimestele?

See oli õige otsus, kahjuks hilinenud. Praeguste teadmiste juures saan veelgi kindlamalt väita, et nii tulnuks otsustada hulga varem, sest me kõik teame, mis juhtus Krimmis, Ukrainas, Donbassis. Muster on ikka seesama, ega neid pingeid kootud siin Eestis, vaid õhutati eemalt, Moskvast. Üritasime leida kompromissi, paraku ei olnud see võimalik.

Pinged eskaleerusid juba sel määral, et aasta otsa ei tohtinud sinna Tallinna kesklinna südamesse enam minna ja ammugi ei tohtinud seal sinimustvalget lippu näidata. Oli ainuõige otsus teisaldada pronkssõdur südalinnast – kus ta oli siiski okupatsiooni sümbol – kalmistule, kus ta tähistab leina, kaastunnet, solidaarsust kõigi langenutega.

Siin pole midagi kahetseda ega vabandada. Arvan, et ka Eestis elavad venekeelsed inimesed mõistavad, et meile ei olnud siia vaja midagi taolist, mis toimus Krimmis või Ukrainas.

Paljud Ida-Viru inimesed on uue valitsuse suhtes umbusklikud ka seetõttu, et Reformi- ja Keskerakonna koalitsioon lubab põlevkivienergeetikaga lõpetada. Saate kohalike murest aru?

Muidugi saan. Igale inimesele on oluline töö ja perspektiiv, et see töö kestab kaua. Paraku ei aita meid edasi jaanalinnu kombel pea liivasse pistmine. Kui näeme, et trend on mingite tegevusvaldkondade hääbumisele, siis pole väljavaadet selle vastu kangesti võidelda, teades, et me kindlasti ei võida.

Puhtmajanduslikult ei ole põlevkivielekter tulevikus konkurentsivõimeline, jääb muudest allikatest toodetud elektri hinnale palju alla. Riigi dotatsiooniga elektri tootmine võib roheenergia puhul olla võimalik piiratud aja, aga pikas perspektiivis seda võimalust ei ole, eriti EL-i vabal turul, kus meil on nüüd ühendused teiste EL-i liikmesmaadega ja tarnekindlus on suuresti tagatud. Tuleb anda endale aru, et see [põlevkivienergeetika] asi saab ükskord otsa. Ja tulevikuotsused tuleb teha sellest lähtuvalt, mitte eitada paratamatust.

Aga põlevkiviõli tootmine?

Ma ei ole nii suur ekspert, et võiksin põlevkiviõli tootmisest palju sõna võtta. Üldiselt on trend ikka fossiilkütuste tarvitamise vähendamisele, mitte suurendamisele ja pole vahet, kas õli tuleb naftapuurtornist või tehakse seda põlevkivist. Tõenäoliselt hakatakse tulevikus järjest rohkem kasutama elektriautosid, päikesepaneele majade kütmiseks, tuulikuid jne. Meil tasuks vaadata, kuhu suundub kogu maailm ja mitte üritada võidelda maailma trendidega.

EKRE tahab Ida-Virust koore riisuda, senised Keskerakonna toetajad endale haarata. Kas Reformierakond peaks seda vaikselt pealt vaatama?

Pealt ei peaks vaatama…

Aga ei ole ka aus rahvale valetada, lubada midagi, mis ei ole lubajate võimuses.

Oli see teile üllatus, kui Jüri Ratas astus jaanuaris peaministri kohalt tagasi ja saatis oma valitsuse laiali?

Minule see eriline üllatus ei olnuid. Pigem olin ebameeldivalt üllatunud, kuidas inimene, minetades oma väärikuse, lasi end partneritel kogu aeg alandada, vabandas, saatis torte… See oli ebameeldiv üllatus. Aga et ükskord selg sirgu aeti ja niisugune kooslus lõpetati – see oli pigem varem oodatud kui jaanuaris.

Ajakirjanik Vilja Kiisler võrdles hämara rahastamisega 2012. aastal skandaali keskmesse sattunud Reformierakonda ja nüüdset Keskerakonna rahastamise skandaali ning tunnustas Jüri Ratast: "Ansip ei astunud tagasi. Ratas astus." Mida te Vilja Kiislerile vastate?

Ma ei näinud siis mingit põhjust tagasi astuda ja ka praeguste teadmiste juures ei näe seda. Teatavasti kõik kahtlustused ja süüdistused [reformierakondlaste vastu] langesid ära, ükski neist ei leidnud kinnitust. Kaasa arvatud seesama kuulus ämma öökapp. Eesti Ekspress on ajakirjandusliku uurimuse käigus tõestanud, et jah, laenati ämmalt raha ja maksti ka pangaülekandega tagasi, seda raha kasutati valimiskampaanias.

Sellest kõigest ei jäänud lõpuks midagi järele. Siiski jäi – negatiivne kuvand mitmete perspektiivikate poliitikute jaoks.

Ekspeaminister Mart Laar ütles Postimehes mürgiselt, et Kaja Kallase valitsus võib pakkuda rahulikku ja stabiilset korruptsiooni ja elegantset varastamist. Teeb ta praegusele koalitsioonile liiga?

Jah, teeb liiga. Mina küll ei pea Kaja Kallast korruptsiooni soosivaks inimeseks. Otse vastupidi.

Ehk olite Jüri Ratase kui peaministri suhtes siiski ülekohtune? Näiteks öeldes, et Ratasel pole üldse mingit sihti, kuhu Eesti riik võiks jõuda ja ta peaks tunnistama, et ei ole peaministrina hakkama saanud.

Ma ei tunne, et oleksin ülekohut teinud. Ei ole ma seda sihti näinud ei varasematel aegadel ega näe ka praegu. Näen seda, mida nägi enamus inimesi – et siht oli toolist kinni hoida.

Kuulge, tegemist on teie koalitsioonipartneri, Keskerakonna esimehega.

Mind ei maksaks nii palju samastada koalitsiooniga ja selle erakonna juhtimisega, seal langetatavate otsustega. Mina ei ole otsustaja.

Kas siis ongi nii, nagu te Eesti Päevalehes tsiteerisite valimiste-eelset kuldreeglit: selge eristumine on vajalik, ära mõtle liialt oma tulevastest koalitsioonipartneritest, vaid pigem sellele, kuidas oma sõnumit viia võimalikult paljude inimesteni ja sama kehtib ka valimistevahelisel ajal?

Jah, ma olen seda meelt, et selge eristumine on vajalik. Et inimesed teavad, mida ühelt või teiselt poliitikult ja erakonnalt oodata. See on ka aus ja teeb otsuste langetamise kõigile märksa lihtsamaks.

Ometi tundub mõistlik mõelda ka sellele, kellega tulevikus valitsus teha ja kõiki sildu mitte põletada?

Kõiki sildu põletama ei pea. Minu meelest on sõnumi selgus vajalik ka rahvale, mitte ainult väikesele seltskonnale ühest, teisest või kolmandast erakonnast.

Meenutagem ülemaailmset finantskriisi. Aastatel 2009-2011 oli Eestis vähemusvalitsus, kes sai töötada ainult tänu sellele, et tal oli piisav rahva toetus. Vähemusvalitsusena pidime kõiki otsuseid seletama märksa põhjalikumalt kui olukorras, kus sul on riigikogus kindel häälte enamus.

Parandage mind, kui mulle tundub, et ametlikult oli toona küll vähemusvalitsus, aga mitteametlikult olid koalitsioonil riigikogus hääled olemas, teil oli enamus.

Need hääled vahetusid kogu aeg. Küll need tulid aknaalustelt, küll rohelistelt… Kogu aeg olid meil hääled olemas, aga me ei saanud olla kunagi kindlad, et erinevate otsuste puhul on vankumatu seltskond [riigikogu] saalis olemas ja kui keegi näitab rohelist pastapliiatsit, siis kõik vajutavad rohelist nuppu. (Muigab) Seda teadmist ei olnud.

Paljud heitsid Ratasele ette, et ta hoidis eelmist valitsust iga hinna eest koos. Aga see ju ongi peaministri ülesanne, kui ta juba niisuguse koalitsiooni kokku pani?

Peaminister peab püüdma kindlasti valitsust koos hoida, aga ta peab olema ka veendunud, et sellel asjal on mõte. Siit jõuame jälle tagasi suure eesmärgi juurde – mida tahetakse?

Vaatame Jüri Ratase valitsuste tegevust… Nojah, juba nimetasite, et ma ei tohiks praeguse koalitsiooni partnerit, kuhu mina küll ei kuulu…

Vabandust, te ikka olete Reformierakonnas?

Olen Reformierakonna liige, kuid kohalikust Eesti poliitikast juba üksjagu kaugele jäänud. Aga siiski… Headel aegadel, majanduskasvu aegadel kulutatakse ära reserve. See ei ole ju vastutustundlik. Kas selle nimel peaks valitsust koos hoidma? Solvatakse meie liitlasi…

Praegu on kogu maailm laenu võtnud.

Praegu küll. Aga ärge viige laenu võtmist headesse aegadesse, kus kogu maailm kogus reserve. Saksamaa kogus reserve, vähendas oma laenukoormust. Eesti elas ära need reservid, mis meil jäid kulutamata ülemaailmsest finantskriisist. Sellel ei ole mingit õigustust. Ja praegu saabus viigilehena koroonakriis, mis võimaldas ära katta varem tehtud majanduslikud rumalused.

Te teate väga hästi, et see ongi koalitsioonivalitsuste võlu ja valu. Ka teie olete mitmeid valitsusi koos hoidnud, piltlikult öeldes läbi paksu ja vedela. Keskerakond, Rahvaliit, Isamaa ja Res Publica Liit, sotsiaaldemokraadid – kõik nad on olnud Reformierakonna partnerid.

Võtame sellesama ühise koalitsiooni Keskerakonna ja Rahvaliiduga. Aivar Sõerd tunnistati siis maailma parimaks rahandusministriks. Miks? Sest meie eelarve oli tugevas ülejäägis ja lõime halvemateks aegadeks arvestatavad reservid. Kellega koos? Rahvaliidu ja Keskerakonnaga. 2006-2007 olid riigi rahandusele Eestile tugevad aastad, väga hea ettevalmistus halvemateks aegadeks. Ja need ajad tulid.

Kui tugevalt võivad kokku kasvada peaministri amet ja üks inimene?

Kindlasti kasvavad, ka väga tugevalt. See on täiesti loomulik, et inimene samastub oma tööga. Kui midagi teed, võtad seda südame ja armastusega, siis ei ole võimalik mistahes töö tegijat oma ametist lahutada. Oled sa ajakirjanik, õpetaja või arst, kui teed tööd pühendumusega, siis oled oma ametisse kasvanud. Peaministri amet ei ole siin erinev teistest ametitest.

Läks teil endal kergelt või raskelt peaministri kohast lahti laskmine?

Mina langetasin selle otsuse ise, minul midagi rasket ei olnud. Kui oled ikka üheksa aastat ühte ametit pidanud, siis nõuab suurt enesedistsipliini, et ennast pidevalt uute asjaoludega kurssi viia, üles töötada, sest mida aeg edasi, seda suurem oht on muganduda ja hakata otsuseid langetama vana rasva pealt.

See, kuidas ma ametist lahkusin, kinnitab, et oli õige aeg, ei olnud liiga hilja. Tavaliselt need, kes on peaministri ametit pidanud pikki aastaid, lahkuvad ikkagi siis, kui neil puudub juba igasugune rahva toetus…

"Parim enne" on möödas?

Ja "Parim enne" on ammu möödas. Ma ei väida, et minu "Parim enne" möödas ei olnud, aga mitte veel nii lootusetult, et rahvas olnuks minus nõnda pettunud, et poleks mind Euroopa Parlamenti valinud. (Muigab)

Koroona läbi põdenud kolleegil loeti hiljuti üle 7000 antikeha, kui palju teil neid on?

Palju neid praegu on, ma ei tea. Läbipõdemine on minu puhul küll selge liialdus. Mõtlen sümptomitele – vasakpoolne ninasõõre ei olnud päris umbes, aga väike takistus seal oli, hääl muutus natuke nasaalsemaks…

Ärge nüüd tehke propagandat, et koroona ongi selline kerge…

Ei, koroona ei ole kerge haigus. Koroonasse inimesed surevad, need tüsistused võivad olla väga rasked.

Aga minul juhtus nii, et kõik läks kergelt. Ootad ja samas tunned muret nende pärast, kellega olid kontaktis… See on rusuv ja koormav nagunii, aga ootad viiruse ründamist ja… seda ei juhtugi.

Antikehasid oli mul 1254 AU/ml kohta, kui referentsväärtus on vist 50. Seega piisavalt, et olla kaitstud. Praegu olen pilootprojekti osalisena saanud ka AstraZeneca süsti ja antikehasid võib olla hulga rohkem, aga ei ole neid mõõtnud.

Kas koroonakriisi ületamiseks tuleks võtta liberaalne või konservatiivne suund?

(Paus) Siin on küll raske vahet teha. Võtaksin liberaal-konservatiivse suuna, mida iganes võiks see tähendada. (Naerab)

Peaminister Kaja Kallas hoiatas, et kui praegused piirangud nakatumiste hulka ei vähenda, siis jääb Eesti suveks lukku, sest piiranguid ei saa leevendada, kuid Reformierakonna raudvara Jürgen Ligi tegi ettepaneku hakata ühiskonda 12. aprillist avama. Kelle poole teie hoiate?

Põhimõtteliselt on ju mõlemal õigus, ühte- või teistpidi. Mulle muidugi on Jürgen Ligi avaldus sümpaatne. Olen kriitiline praeguse kriisihalduse suhtes juba selle kriisi algusest saadik. Sest selle asemel, et üritada langetada sihitletud otsuseid, mis võimaldaks minimiseerida elanikkonnale tekitatavat kahju, mindi meil lausaliste sulgemiste teed.

See oli suhteliselt suur kaos, aga…

Igal pool oli kaos. Kõik õppisid käigult. Väga raske on kellelegi midagi ette heita.

Keegi poleks keelanud meil olla targemad kui igal pool oldi.

Meil pandi plaaniline ravi suuresti seisma, oli vaja, et Ralf Allikvee toodi Ida-Tallinna keskhaigla juhiks tagasi, ta andis Eesti Päevalehele intervjuu, kus ütles, et kõik haiglad ei pea olema koroonapatsientide ootuses, keda siis ei olnud ega tulnud. Aga plaanilise ravita jäi üle 3000 inimese, millel on pöördumatud negatiivsed tagajärjed nende saatusele…

Andrus Ansip, nüüd viiakse koroonahaigeid Põhja-Eestist lõunapoolsetesse haiglatesse.

Jah, aga kevadel pandi [haiglad] ootele ja sel ootusel oli oma hind.

Hambaarstikabinetid pandi ühe kirjaga – õiguskantsler ütles, et see oli ebaseaduslik – kinni. Nüüd on selgunud ühest OECD uuringust, et hambaarstid on kõige enam kaitstumad, sest neil on kaitseprillid, visiirid, kummikindad, skafandrid jne.

Oleks oodanud, et sügiseks on meil ette valmistatud sihitletud meetmed, oleme midagi õppinud esimesest lainest… Ma ei ole nõus sellise lähenemisega, et kui meil on – piltlikult öeldes – vanglas nakatumise kolle, otsustame panna restoranid kaks tundi varem kinni.

Restoranide saalid on praegu üldse kinni.

Aga vahepeal oli kemplus selle üle, kas [need tuleb sulgeda] kaks tundi varem või hiljem.

Me reageerime kusagil, kus sulgemisel ei ole mingit mõju tegeliku kolde tekkimisele.

Oleksin oodanud, et rakendame oma teadmisi selleks, et saaksime enam rakendada sihitletud meetmeid.

Kas Eesti peaks hakkama aprillis piiranguid leevendama?

Mõistlikult tuleks piiranguid leevendada. Sõnum inimestele peaks olema: distantsi tuleb hoida igal juhul, maski tuleb kanda igal juhul, kasvõi solidaarsuse märgina. Võiksime mõelda neile, kes praegu haiglas oma elu eest võitlevad, neile, kelle peres on lein ja kes on koroona läbi kaotanud lähedase. Kui me ise maski ei usu, võiksime maski kandmisega väljendada hoolivat suhtumist kaaslastesse. Mask peab jääma meile reegliks pikaks ajaks.

Hügieen, käte pesemine – see peab olema kindlasti reegel. Mitte nii, et kui lubame Jürgen Ligil minna üksinda ujulasse ujuma, siis võime jälle õllekasse minna, ninapidi koos olla, ei mingit distantsi hoidmist, käte pesu ega maski kandmist.

Peaksime kindlasti lausalisi piiranguid leevendama. Kevadiste aiatööde ajal hoida aianduskeskusi või ehituspoode kinni… Eelmine valitsus oli siin mõistlik, et andis inimestele mingigi tegutsemise võimaluse oma maja ümber kõpitsedes või korterit remontides. Pole mõistlik lihtsalt sulgeda inimesi pikaks ajaks oma piiratud ruumidesse.

Kuidas teie saate aru peaministri sõnadest, et kui piiranguid ei järgita ja nakatumine ei vähene, võib Eesti suveks lukku jääda – on see ähvardamine, nagu paljud oigavad või valitsusjuhi hoiatus, et inimesed, ärge olge kergemeelsed?

(Ohkab) Peaminister lihtsalt konstateeris. Et olukord on selline, kui me viiruse levikut peatada ei suuda, siis võib juhtuda nii, et meil on ka suvel piirangud.

Ma ei näe selles midagi erakordset isegi Euroopa kontekstis. Saksamaa siseminister ütles ju sedasama, et avamisele võib ühiskond loota alates juulist ja sedagi siis, kui käitutakse vastutustundlikult ja seda toetab suurenev vaktsineerimine.

See näitab ühiskonna üleerutatud seisundit, et pruugib kellelgi fakti konstateerida, kui kõik hakkavad süüdistama, et tema ongi selle häda meile toonud, mida loomulikult pole.

Kuidas teie eelmine tööandja, Euroopa Komisjon, on koroonakriisiga toime tulnud?

Alati saaks paremini, aga otsus korraldada vaktsiinide ühishanked oli Euroopa kui terviku jaoks hea ja ka Eesti jaoks hea.

Sest üksinda me poleks vaktsiini saanud?

Üksinda ei oleks me kindlasti saanud. Väike Eesti ei oleks suutnud rahakoti suuruse ega poliitilise mõjukuse poolest trügida ette tõelistest suurtest.

Euroopa Liidu kõrgeim transpordiametnik Henrik Hololei loodab, et juunis on valmis EL-i digitõend, koos infoga inimese vaktsineerituse, koroona läbipõdemise või negatiivse testi kohta. Kas olete samasugune optimist?

Seda on vaja teha. Jah, ma näen, kuidas Euroopas on protest ühtse digitõendi või vaktsineerimise sertifikaadi vastu, et see on vastuolus andmekaitsereeglitega, diskrimineerib neid, kes ei ole ennast vaktsineerinud, teeb vaktsineerimise praktiliselt kohustuslikuks jne.

Aga ennevanasti… (Muigab) Aasta tagasi pidi kõigil, kes tahtsid Aafrikasse minna, olema taskus kollane templiga paber, et on süstitud näiteks kollatõve vastu.

Probleem on selles, et on tekkinud juba PCR-testide must turg, näiteks Pariisi Charles de Gaulle'i lennujaamas on kinni võetud seitse inimest, kes müüsid võltsitud teste mõõduka raha eest…

Teie olete endine EL-i digivolinik ja teate, kuidas teha EL-i üleseid andmebaase, kus on kohe näha – kes on  vaktsineeritud ja kes ei ole.

Usun küll, et see on lahendatav ülesanne. Selle asemel, et usaldada mingeid pabereid või kollaseid papitükke vaktsineerimissertifikaadina, võiks olla midagi, mis on märksa usaldusväärsem.

Kui oleks QR-koodiga tõend, prinditud või mobiiliäpina, seda on lihtne lugeda, selleks ei pruugi moodustada mingit suurt andmebaasi. Nagu Eestis on X-tee – erinevatele andmebaasidele on võimalik ligi pääseda, et päringut esitada.

Paar rahvusvahelist küsimust veel. Kas Eesti peaks lahkuma või vähemalt eemale tõmbuma Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide koostööformaadist 17+1?

Minu meelest küll. Ise käisin ka 17+1 kohtumistel, tuleb tunnistada, et eneseuhkust tõstis see küll – oled maailma kõige arvukama riigi presidendi või peaministriga koos ja toimuvad ka kahepoolsed kohtumised. Mis sest, et need kestavad 15 või 20 minutit, aga teine pool on kohtumiseks väga hästi ette valmistanud…

Jah, eks ta andis Eestile mingi võimaluse kohtuda maailma kõige suurema riigi juhtidega ja pani neidki mõtlema, et kusagil on Eesti. Sellest mingi kasu sündis.

Aga poliitiline kahju on ka täiesti arvestatav. Miks peaks Eesti ajama muust EL-ist välispoliitikat eraldi, mingis koosluses, kuhu tavalistes oludes Eesti ei kuuluks… Näen selles [EL-i ühtsuse] lõhestamise katset.

Eesti võiks jääda selle juurde, et ajame EL-is ühtset välispoliitikat ja ajame Hiinaga ka kahepoolset välispoliitikat. Hiina on alati öelnud: pole vahet, kas suur või väike riik, nemad kohtlevad kõiki võrdselt. Vaat siis teemegi Hiinaga nii – 1+1, mitte 17+1 välispoliitikat.

Kas teie näete üldse parema ilma võimalust Euroopa Liidu, ka Eesti ja Venemaa suhetes?

Optimism on meie moraalne kohus. Ikka tuleb loota, et kunagi tekivad paremad ajad. Aga praegu ma küll ei näe midagi, mis võimaldaks lähitulevikus näha suhete olulist paranemist. Kahjuks.

Ja kas USA uus president Joe Biden on pärast Donald Trumpi teie lootusi õigustanud?

Vara veel öelda.

Alati on lihtsam asju ajada siis, kui partner on etteaimatava käitumisega. Mina pean president Bidenit kindlasti inimeseks, kelle ajal USA käitumine on etteaimatav. See on väga suur väärtus, kui maailma kõige mõjuvõimsama demokraatliku riigi käitumine on etteaimatav.

Kui [Trumpi ajal] heideti kõrvale ameeriklaste liitlasteks olnud kurdid, öeldes, et nad ei sõdinud meie poolel Teises maailmasõjas, siis võime arvata, et ükskord öeldakse nii ka Eesti kohta. Eesti teatavasti ei sõdinud Teises maailmasõjas, meie riik oli okupeeritud, aga ehk oleks Trump ka Eesti kohta öelnud, et kuna nad Teises maailmasõjas koos meiega ei sõdinud nagu kurdidki, siis heidetakse meid kõrvale.

Ettearvamatust partnerist pole põhjust midagi head oodata, sest tema käitumine on ette arvamatu.

Osa eestlasi sõdis Teises maailmas ka USA liitlaste poolel. Aga vaatame Eesti sügisesse. Olete soovitanud presidendivalimiste kontekstis enda nimega mitte spekuleerida. Miks?

Sel pole vähimatki mõtet.

On Reformrierakond õppinud 2016. aasta läbikukkumisest – siis ei saanud te presidenti ja lendasite ka valitsusest opositsiooni?

Ei, siin ei ole õppetundidega tegemist. Minu puhul on küsimus täiesti isiklik. Kui oled üheksa aastat olnud täitevvõimu juht, siis pretendeerida pelgalt esindusfunktsioonide täitmiseks – see ei oleks kindlasti see, kus ma ise tunneksin ennast hästi.

Teiseks annan endale aru, et Eesti rahva kannatust on proovile pandud üksjagu (Hakkab naerma) ja mina seda enam proovile panna ei tahaks.

Rahva kannatust on proovile pandud Andrus Ansipiga?

Jah. Justnimelt. Igal asjal on oma algus ja oma lõpp.

Teiseks, olen küll eakas vaktsineerimise mõttes…

Oot-oot, meenutame, et teie sünniaasta on 1956.

Tunnen end ise küll poisikesena, aga sünniaasta on ikkagi see, mis see on.

Mulle siiski tundub, et üks oluline seik nende presidendivalimiste juures on see, mida me juba praegu kindlalt teame: president ei tule Reformierakonnast ja EKRE-st. EKRE-l pole nii palju jõudu ja Reformierakonnal on juba peaministri koht.

Jah, olen sellega täiesti päri.

Aga eakuse juurde tagasi tulles. Ma ei ole nii eakas, et tahaksin isiklikest seisukohtadest loobuda. Tahaksin olla vaba ja arvata poliitikast nii nagu mu süda arvab. Ka teie nimetasite täna, et võib-olla kritiseerisin liialt Jüri Ratast ja Keskerakonda, ehkki nad on meie koalitsioonipartnerid. Inimene, kes tahab saada Vabariigi Presidendiks, peaks olema kõigi poliitiliste jõudude suhtes sõnades leebem. Mina pole seda olnud ja olgu see veelkordseks kinnituseks, et ma ei pretendeeri sellesse ametisse.

Vaatame Kersti Kaljulaidi. Kas tema on teie jaoks olnud sisepoliitiliselt liiga laetud president, nagu oponendid ette heidavad?

Ei, kindlasti mitte.

Aga neid inimesi, kes võiksid kandideerida Eesti presidendiks, on Eestis üksjagu palju. Arvan, et see inimene peaks olema erakondade ülene. Pärast sellist lõhestatust, nagu meil Eestis oli, ei arva ma, et ta võiks olla keegi, kes on või oli ühe erakonna esimees või on selgelt samastatav ühe erakonnaga. Ootaksin inimest teadlaskonnast, väljastpoolt erakonnapoliitikat, ootaksin inimest, kes oleks suuteline Eestit liitma ja kes võiks meile olla jälle moraalseks majakaks.

Öelge nimi, sest tundub, et Kersti Kaljulaidil siiski ei ole poliitilist toetust saada teiseks ametiajaks valituks.

Mina ei ole see inimene, kes peaks neid nimesid nimetama. Tarmo Soomere on teadlane… Julgen öelda, et minu valitsuses on olnud kõige tugevam minister oma töökuse poolest ja laia pildi nägemiselt Jaak Aaviksoo.

Kuid ei tahaks panna inimesi rolli, kus neid hakatakse kohe ründama ja nad peaksid tõrjuma, et ei, mina see küll ei ole.

Ülle Madise… Alar Karis…

Ülle Madise, Alar Karis – me leiame neid palju…

Aga ei ole mina see, kes peaks ütlema, kes need inimesed on või kes nad ei võiks olla.

Kas Reformierakond võiks toetada Keskerakonna presidendikandidaati?

Muidugi võiks, aga see sõltub ka kandidaadist.

Kas president tuleks teie arvates valida riigikogus või valimiskogus?

Vähemalt üritada tuleks valida president riigikogus. Aga kui see juhtub valimiskogus, pole ka midagi halba. Kuid mitte üritada presidenti riigikogus valida – see oleks vale.

Jäin mõtlema... Teie panustaksite [presidendivalimistel] Jaak Aaviksoole?

(Paus) Nimetasin ühe nime võimalikust nimekirjast. Miks ka mitte. Ta on väga reljeefne, seda küll, aga ta on teadlane ja tal on võime kaitsta erinevaid poliitilisi seisukohti, ka rahvusvahelisel areenil. Ta on sõnakas… Ei olnud juhuslik nimi. Leian tõesti, et ta oleks hea kandidaat, aga ärge nüüd tehke järeldust, et Reformierakonna kandidaat on Jaak Aaviksoo. (Naerab) Ma ei ole seda enne kellegagi arutanud. Ka mitte Jaak Aaviksooga.

Küll aga võime öelda, et see on Andrus Ansipi mõte.

Jah… Minu mõte on ka Ülle Madise. Pean teda väga tugevaks isiksuseks. Ta on pikka aega olnud tegev avalikus halduses, tal on selge ettekujutus Eesti riigi toimimisest, ta ei ole inimene, kes painduks iga tuulepuhangu peale, tal on oma kindlad tõekspidamised. Sellist inimest mina tahaksingi Eesti presidendina näha, kes ei võtaks populistlikke seisukohti, et püüaks vastata lihtsalt avalikkuse ootusele, vaid ütleks oma selge seisukoha ka siis, kui teab, et see ei vasta hetkel masside ootusele.

Enne kui te Brüsseli lennukile jooksete, et Euroopa Parlamenti tööle jõuda, on teil retsept, kuidas Eesti suusatamine dopinguvarjudest puhtaks pesta?

(Paus) Mis retsepti siin ikka olla saab… (Ohkab) Eluga tuleb edasi minna. Neid skandaale on olnud paljudes riikides, Soomes näiteks, ja on tõustud ja edasi mindud.

Tänavu oli meil lumerohke aasta ja rõõmuga vaatasin, kui palju oli jälle suusatajaid. Mul on hea meel, et Tartu Maraton toimus, kuigi mina ei ole enam see, kes läheb ise kohapeale rabelema. Saan ju aru, kuidas statistiliselt saad igal järgmisel aastal avastada, et olid kehvem kui eelmisel, võib-olla tuleb mõni eredam sähvatus, aga üldiselt on ikka tegemist langustrendiga, rekordit minult enam ei tule. (Muigab)

Aga on suur rõõm seal suusatada, nädalavahetustel näed, kui palju noori on jälle suuskadel. Ükskord tulevad nendest ka veel olümpiavõitjad ja maailmameistrid.

Küllap osatakse ka vigadest õppida ja enam ebaausaid eeliseid endale ei taotleta.

On teil olnud juhust Mati Alaverilt küsida, et kuidas siis nii…

Mis seal ikka küsida…

Kõik on selge?

Minu jaoks on kõik selge. See, mida ta tegi, oli vale. Ju ta leidis endale mingid vabandused, et kõik teevad nii või mis iganes. Mina ei tea, kuidas inimesed mõtlevad… Tegi halba endale, tegi halba Eesti mainele.

Temal pole enam võimalik nendest vigadest õppida, [sest tal on keelatud treenerina töötada,] aga olgu need õppetunniks kõigile teistele, kes on mõtteid heietanud, et ehk üritaks [spordis] ka midagi ebaausat kasutada.