Raimond Kaljulaid: valge raamat on Kaja Kallase valitsuselt hea initsiatiiv

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Raimond Kaljulaid Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Igas kavas, mida veel arutatakse, on võimalik leida vigu ja vasturääkivusi, kuid üldjoontes on riigikantselei valge raamatuga teinud head tööd, kirjutab Raimond Kaljulaid.

Riigikantselei koostatud nn valge raamat ehk "Ühiskonnaelu korraldamise kava koroonaviiruse leviku tingimustes" edastati eelmisel nädalal riigikogu liikmetele samal ajal kui peaminister Kaja Kallas esines riigikogu ees poliitilise avaldusega, milles ta andis teada valge raamatu avaldamisest ning kutsus üles pidama selle üle arutelu.

See ei takistanud osasid minu lugupeetud kolleege valge raamatu sisu teravalt kritiseerimast ning umbes samas vaimus kriitika on jätkunud ka järgnevatel päevadel. Minu arvates see kriitika on suuresti põhjendamatu. Pikemat vaadet on vaja ja sellega tuleb tegeleda.

Igas kavas või strateegias, eriti sellises, mis on alles algatatud ja mida veel arutatakse, on võimalik leida vigu ja vasturääkivusi. Kuid üldjoontes on riigikantselei teinud head tööd ning nüüd tuleb siit meil kõigil ülejäänutel edasi minna ning anda oma panus, et ühiskonna edasise toimimise üle otsustamise põhimõtteid käsitlev raamistik saaks võimalikult selge ja loogiline, et see oleks tõhus tööriist kogu ühiskonnale.

Kriitika stiilis "kogu asi on jama ja tuleks üldse unustada" või "valgusfoor on lapsik" elu edasi ei vii.

Pettuvad need, kes loodavad strateegiast leida konkreetseid kuupäevi või plaani, millal ja kuidas "see kõik ükskord lõpeb".

Loomulikult oleks palju meeldivam ja lootustandvam lugeda teekaarti, mis näitab meile seda, kuidas me kogu sellest kriisist lõplikult väljume. Siis poleks meil tõesti vaja foori. Kui otsida kujundit tingimata just liiklusmärkide, teemärgiste ja fooride maailmast, sobiks sel juhul paremini osutusmärkide sekka kuuluv märk nr 521 "Ühesuunaline tee". Kõigil kriitikutel on võimalus konkureeriv nägemus välja pakkuda.

Kritiseerida võib sedagi, et peaminister ei tulnudki riigikogu ette sõnumiga, kuidas me nüüd elama hakkama, vaid selleks, et "algatada arutelu". Mulle isiklikult arutelu algatamine meeldib rohkem.

See, et me viirusest lõplikult ei vabane, ei tähenda, et elu ei või edasi minna. Nagu ka valges raamatus kirjas: "Eesmärk on Eesti elu kiire taastumine koroonakriisist." Vaktsineeritute, aga ka läbipõdenute, arv suureneb, mis omakorda vähendab arstiabi, eriti haiglaravi vajavate inimeste hulka ning "võib tulevikus aidata kaasa ka koroonaviiruse leviku taandumisele". Aga keegi ei luba viiruse täielikku kadumist.

Valge raamat ei otsi vastust küsimusele, kuidas jõuda selleni, et Eestis ja maailmas ei ole enam ühtegi koroonaviirusesse haigestunud inimest. Seda tunnistab ka peaminister Kallas kohe valge raamatu eessõnas: "Koroonaviirus ise ei kao kuskile."

Valge raamat pakub välja põhimõtted "kuidas korraldada ühiskonnaelu koroonaviiruse leviku tingimustes". Eeldus on see, et me peame mõnda aega toime tulema nii, et meil on riigis nii homme kui ka ülehomme sellesse viirusesse haigestunud inimesi ja muidugi osa neist satub ka haiglasse ning osa kaotab ka elu.

Olukord on ettearvamatu ja valge raamatu sõnastused ettevaatlikud, kuid eesmärgid on täiesti olemas ning neid on kuus: vaktsineerimine, koolide võimalikult avatuna hoidmine, majanduse toetamine, kultuurivaldkonna toetamine, vaimse tervise alase abi osutamine inimestele ning võimalikult väikesed piirangud reisimisele.

Paika pannakse neli riskitaset ning üldised juhiseid neis toimimiseks - inimestele, organisatsioonidele ja riigile. Mida kõrgem riskitase (mida keelavam foorituli), seda rohkem piiranguid igapäevaelule rakendub.

Loomulikult tahaks loota, et praegu põlev punane tuli asendub peagi kollase ja siis rohelisega ja nii jääbki. Juhuks kui nii ei lähe, ongi läbi mõeldud süsteem, kuidas lihtsalt kogu ühiskonda informeerida sellest, kui ohutase peaks taas tõusma.

Jällegi, kui keegi peab seda lapsikuks, siis palun väga, pakkuge välja mõni parem visuaalne sümbol, mis oleks sama üldarusaadav ja kõigile mõistetav.

Loomulikult võib ja peabki olema valge raamatu suhtes kriitiline. Tegemist on olulist mõju omava otsustega. Ka mina leiaksin, mille üle nuriseda. Kohati jääb mulje, et igaks juhuks on kavasse sisse kirjutatud tegevusi, millel tegelikult otsene seos koroonaviiruse kriisi ületamisega puudub, aga millest tahaks rääkida.

Näiteks on kava ühe tegevuspunktina välja toodud "üldhoolekande rahastusmudeli muutmine", et tagada "inimestele väiksema ja jõukohasema omaosaluse võimalus". Oluline teema, aga mida see punkt täpsemini teeb peatükis, mis käsitleb Eesti inimeste kaitsmist koroonaviirusega nakatumise eest?

Või teine näide: pandeemia mõju majandusele ja tööhõivele vähendakse muuhulgas läbi kohalike omavalitsuste "IT baastaristu nõuetele vastavusse viimise". Ma ei ole lõpuni veendunud, et see aitab uut rakendust leida vahepeal töökohata jäänud inimestel, kes töötasid enne kriisi majutuses või klienditeeninduses.

Aga need on siiski vaid detailid.

Kõige suurem küsimus on see, kas me peaksime praegu antud valge raamatu või siis üldisemalt n-ö toimetulekustrateegia küsimusega üldse tegelema? Mulle näib, et see oleks kohane siis, kui viiruse leviku näitajad jõudsalt paranevad ning vaktsineerimise korralduses on suurem kriis ületatud.

Kui pingutada ja keskenduda, siis võiks nii esimene kui teine eeltingimus olla lähiajal täidetud ja meil oleks võimalik tõesti väga tõsiselt arutada seda, kuidas eluga edasi minna. Praegu pole selleks veel kõige õigem aeg ja riigi tippjuhtkond peaks enim keskenduma vaktsineerimisele.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: